Teaduses esineb ikka "kuumi" perioode, mil mõni oluline sündmus on haaranud üldsuse ja ajakirjanduse tähelepanu. Samal ajal on tagaplaanile surutud uudised, millel võib olla samaväärne tähtsus, kuid mis näivad parasjagu vähem mõjukad.

Enamasti on sellised ühiskonda haaravad "kuumad" uudised küll väga olulised, kuid oma mõjult pigem lühiajalised, samas kui mitmed varju jäävad teemad kujundavad teaduse arengut märksa pikemas vaates. Seda mõistame sageli just tagasivaates, sest probleemide sasipuntras olles ei näe me kogu teadusmaastikku tervikuna.

Meditsiinis on viimaste aastate "kuum teema" olnud kahtlemata koroonaviiruse levik ja ulatuslik haigestumine koroonaviirusesse. Kindlasti on selline süvatähelepanu õigustatud, arvestades nii inimkaotusi kui ka ulatuslikku majanduslikku kahju.

Viirusest tingitud haigestumist ja selle järelmeid analüüsitakse intensiivselt praeguseni, ent üha harvem jõuavad sel teemal ilmunud artiklid teaduse tippajakirjade veergudele. Uute sarnaste haigustekitajate nakkuspuhangud kindlasti muudavad olukorda, kuid samuti ehk vaid mõneks aastaks.

Seevastu jääb muutumatuks meie enda organism, mis on nendele haigustekitajatele vastuvõtlik, kuigi meie nõrkus võib avalduda uuel kujul. Koroonapandeemia õppetund näitas, et rohkem tuleb panustada just sellistele uuringutele, mis aitavad mõista, millistel tingimustel muutub meie organism vastuvõtlikuks mistahes nakkustele ja muudele väliskeskkonna mõjutustele.

Sama oluline on uurida protsesse, mille kaudu infektsioonid võivad käivitada krooniliste haiguste kujunemise. Need on haigused, kus immuunsüsteemil ja selle regulatsioonil on otsustav tähendus.

Üha enam tähelepanu pööratakse immuunsüsteemi regulatsioonile ehk mehhanismide kogumile, mis tagab, et immuunvastus on piisavalt tugev, kuid mitte ülemäärane. See fookus peegeldub ka meditsiinivaldkonna hiljutises Nobeli preemias, millega tunnustati just immuunsüsteemi regulatsiooni uurijaid, rõhutades selle valdkonna kasvavat tähtsust. Immuunsüsteemi üks keskseid omadusi on võime paindlikult reageerida nii aktiveerivatele kui ka pidurdavatele signaalidele.

Ometi kipume seda tasakaalu sageli ära unustama. Näiteks on väga levinud eksitav soovitus toidulisanditega immuunsüsteemi tugevdada, kuigi taolist universaalset dopingut pole olemas. Immuunsüsteemi saame tugevdada ainult teatud tingimustel, näiteks kindlate mikroobide vastase immuunkaitse loomisel vaktsineerimisega. Või kasutades uuemaid vaktsineerimisvõtteid, mille eesmärk on krooniliste põletikuliste haiguste profülaktika ja ravi.

Neil juhtudel on haiguste tekkepõhjuseks just immuunsüsteemi kontrollivate regulatoorsete mehhanismide puudulikkus. Enamasti on see häire seotud väliskeskkonnaga kokkupuutuvate kudede – limaskestade ja naha – immuuntalitluse langusega.

Võtame näiteks tsöliaakia ehk peensoole limaskesta haiguse. Teadlased teavad, et selle kujunemisel mängivad lisaks toidule rolli nii immuunsüsteem kui ka soole mikrobioom. Samal ajal pole siiani selge, miks haigestuvad ainult vähesed. Umbes 30 protsenti inimestest kannab selle haigusega seotud geene, kuid tsöliaakia tekib vaid umbes ühel protsendil neist, kes söövad saia, leiba ja muid eeskätt nisust valmistatud toite.

Sarnased küsimused on tõstatatud ka seoses 1. tüüpi ehk insuliinsõltuva suhkurtõvega. Ka siin on leitud, et peensool ja mikrobioom on haiguse kujunemisel olulised. Nii tsöliaakia kui ka 1. tüüpi suhkurtõbi on sagedasimad kroonilised haigused, mida diagnoositakse lapseeas. Samad haigused tekivad sarnastel põhjustel ka täiskasvanutel, kuid nii nende kui ka enamiku teiste immuunsüsteemiga seotud haiguste puhul me veel lõplikult ei tea, miks haigus tekib täiskasvanueas ja miks just sellisel konkreetsel kujul.

Immunoloogilised uuringud võivad aidata paremini mõista, kuidas haigused tekivad ning leida sobiv ravilahendus ja seda on kinnitanud juba mitmete haiguste uurimine. Järjest rohkem on kasutusele võetud ravimeid, mis otseselt või kaudselt mõjutavad immuunsüsteemi tööd. Eriti tormiliselt on arenenud nn immuunkontrollpunktide molekule mõjutavad ravimid, mis on loonud uued väljavaated just kasvajate ravis.

Paralleelselt nende arengutega on kasutusele võetud suurema täpsuse ja efektiivsusega laboratoorsed immunoloogilised meetodid, mis omakorda võimaldavad teha teaduslikult põhjendatud otsuseid raviviiside valikul.

Seega on meditsiin jõudmas uude ajajärku, kus immunoloogia saavutused tagavad haiguste parema diagnoosimise ja ravi. Selleks on rea riikide meditsiinikeskustes loodud lisaks allergoloogidele ka kliinilise immunoloogi töökohad. See on igati loogiline, sest inimese immuunsüsteemi hindamine ja uued ravivõimalused vajavad põhjalikke eriteadmisi.

Kas nii oleks otstarbekas toimida ka Eestis, vajab arutelu. Praegu toimub meil allergoloogide ja kliiniliste immunoloogide ettevalmistus Tartu Ülikoolis erialaresidentuuri ühise õppeprogrammi all, mis hõlmab mõlema valdkonna komponente.