Pea 100 000 inimest andsid allkirja toiduainete käibemaksu langetamist nõudvale petitsioonile, mida rahandusminister Jürgen Ligi peab äärmiselt rumalaks poliitikavalikuks, sest tagajärgi taolisel maksuerandil justkui poleks. Kuid kas peaksimegi uskuma, et Ligil on õigus, sest ka tema kannatab hinnatõusude all ning peab kokkuhoiuks konserve sööma, nagu ta on avaldanud mitmele ajakirjanikule?

Kui 98 580 inimest allkirjastab lühikese ajaga rahvaalgatuse, siis pole see enam vaidlus hinnasildi üle, vaid sotsiaalne appihüüd, mille eiramine tähendab poliitilise tegelikkuse eiramist. Seni on Ligi vastus sellele häälele olnud küüniliselt maksutehniline, sest käibemaksu langetus täidaks tema arvates vaid "kaupmeeste taskuid" ning arutelu ise on "nagu sõelaga vee kandmine". 

Sarnase tooniga on suhtumine kogu hinnasurve kogemusse, kus hinnatõusust rääkimine on Ligi sõnul "sama rumal kui halva ilma kirumine", mis raamistab mure pigem ühiskonna liigseks hädaldamiseks, mitte poliitiliseks probleemiks, millega tuleks koheselt tegeleda. Ja selliseid näiteid on poliitikas palju, kus murel lastakse kasvada, kuna algpõhjusega tegelemine võtaks liigselt energiat.

Ligi on muidugi üsna veenvalt selgitanud, et tema arvates on saja tuhande inimese toetuse pälvinud rahvaalgatusel kergemeelsuse mekk, sest realiseerudes "ei jõuaks see hindadesse" ja "võtaks riigilt sadu miljoneid".

Samal ajal jääb selgusetuks, kas Ligi ikka mõistab põhjust, miks pidas enneolematu hulk inimesi vajalikuks oma digiallkirjaga riigikogule ja valitsusele märku anda, et toit on muutunud talumatult kalliks. 24-protsendilise käibemaksu tingimustes veel eriti. Allkirjastamise põhjus ei ole ju üksnes maksupoliitikas, vaid see on ettepanek dialoogiks, kui muud võimalused on ammendunud. Kui poliitikud ise neid samme ei astu, siis astuvad valijad nende eest.

Rahandusministri valitud positsiooni tuumaks on tuntavalt elitaristlik normatiiv, et äsjane rahva arutlus on "rumaluse" riskiga, valitsuse oma aga ainsana ratsionaalne. Just nii tekib lõhe, mille kaudu Ligi kaugeneb reaalsusest ja kuulajatel tekib õigustus rääkida poliitilise eliidi ülbusest.

Kui ametisse valitud poliitikud tunnevad, et nad teavad üldsuse huve paremini kui üldsus ise, siis on midagi valesti. Nii jaatabki Ligi üksnes enda autoriteeti rahanduse eksperdina ning devalveerib rahva spontaanset väljaastumist, mille väljenduseks on ligi 100 000 allkirja rahvaalgatusel.

Kui kommunikatsioonis valitakse stiil, mille sisuks on käibemaksu arutelu sisuliselt mõttetuks kuulutamine ja inimestele tuletatakse meelde, et "eestlased võitlevad ju pigem ülekaaluga kui näljaga", taandub kogu Ligi poliitiline kogemus hoopis kummaliseks moraaliloenguks, milles "õige" vastus probleemidele on toitumisteadlikkus ja "odava, aga kvaliteetse" toidu tark tarbimine. See on normatiivne nihestus, mis asendab poliitilise vastutuse käitumisnõuga, mida peaks andma keegi teine. 

Problemaatiline on ka Ligi usk, et maksulangetus jätaks turu kindlasti muutusteta, sest maksude langetamise ülekandumine tarbijahindadesse sõltub poliitilisest korraldusest ja turukäitumisest. Et asi oleks veelgi selgem, siis tulemust ei määra üksnes otsene maksumeede, vaid valitsuse suutlikkus koordineerida jaemüüjaid, tagada läbipaistev hinnamonitooring ja sõlmida kokkulepped, mis muudavad võimaliku maksulangetuse "moraalseks kohustuseks", mis väljenduvad ka hinnasiltidel.

Jah, me mäletame veel seda läbikukkunud kokkulepet, et "euro hinda ei tõsta!", aga proovima peab. Praegu isegi ei proovita. Tegelikult on Euroopas neid näiteid mitmeid (Portugal, Hispaania, Poola), kus ajutised maksumuudatused on toiduainete hinnale siiski üle kandunud. Saab küll!

Äsja lõppenud rahvaalgatuse sotsiaalne tähendus on seega mitmemõõtmeline. Esiteks on see legitiimne katse parandada ostujõu šokist rabatud leibkondade toimetulekut. Teiseks on see katse taastada usaldust, et valitsus ei peida end Exceli tabelite ja suure poliitilise tarkuse taha, vaid tunnistab avalikult, et toidukorvi maksumus pole ainult majanduslik näitaja.

Kui aga võim laseb praegusel debatil minna isevoolu teed ja tembeldab petitsiooni allkirjastajate signaali pelgalt "hädaldamiseks", siis lastakse paisuda poliitilisel vaakumil. Sellisel vaakumil on omakorda kalduvus täituda populismiga, sest sellel on vähemalt pakkuda empaatia keel, mida häbimärgistajatel ei ole.

Niisiis ei ole praegu kasu sellest, kui võimul olev poliitik jutustab oma nooruspõlvest ja ütleb, et "ma olen olnud päriselt vaene", või sellest, et ka tema peab kõhu kõrvalt kokku hoidma ja ostab konserve. Sellest jutust ei kuma läbi väga suurt empaatiat tänase ebavõrdsuse suhtes, sest paljude jaoks ei ole see suur tarkus, mida jagatakse, vaid hädavalik. Rääkimata sellest, et ka konservid pole enam odav lõbu.

Naljakal kombel kasutavad sellist enda rahvaga ühele pulgale asetamist populistid, aga siis on see hoopis solidaarsuse loomise eesmärgil, mitte rahva kriitika õigustamiseks. Sestap praegusel juhul selline võte ei tööta ja hoopis naeruvääristab ütleja ning tõeliselt kannatajate olukorda.

Kokkuvõtvalt ei saa toiduainete käibemaksu langetamise pooldajaid süüdistada rumala poliitika soosimises, sest see poleks ühekordne rituaal, vaid selgelt sotsiaalne kokkulepe. See ei saakski olla lihtne maksumuudatus, vaid selgete sihtrühmadega meede, millel on vajadusel ajutine raamistik, selge hinnajälgimise süsteem ja kokkuleppega liitunud jaemüüjad, kes leppe eiramisel saaksid mainekahju.

Ligi väide, et toiduainete maksuerisuse tegemine "ei jõua hindadesse" on selgelt liiga jämeda pintsliga võõpamine, mille asemel oodanuks poliitilist eestvedamist. Rahvaalgatus ei nõua imet ega oota Ligilt oskust kätega ravida või vee veiniks muutmist, vaid otsib liitlasi, kasvõi valitsust, mis tunnistab, et hindadest rääkimine pole "halva ilma kirumine". Muidu jääb mulje, et need konservid, mida Ligi sööb, on lõvikonservid.