Eesti Vabariigi põhiseadus käsitleb maksuküsimusi suhteliselt lakooniliselt, kuid peab neid siiski niivõrd oluliseks, et nende kehtestamine ja muud põhimõttelist laadi küsimused on usaldatud üksnes riigikogule.

Nii pole lubatud maksude küsimusi panna rahvahääletusele, ei nende kehtestamise, kehtetuks tunnistamise ega ka maksumäära muutmise osas. Sama piirang kehtib hädaolukorras ka presidendile, et ta ei kuritarvitaks talle antud volitusi ega asuks ümber kujundama põhiseaduslikku korda ja maksusüsteemi.

Vaatamata sellele, et põhiseaduslik regulatsioon on maksude osas suhteliselt napp, näitab selle sõnastus siiski kuivõrd oluliseks peeti põhiseaduse koostamisel maksude kehtestamise parlamentaarset vormi. Sellega oleks justkui kõik öeldud ja diskussioon peaks siin lõppema.

Aga kas peaks? See, et maksude küsimusi ei saa panna rahvahääletusele, on ilma arutlematagi selge. Ja seda muidugi põhjusega. Isegi kui rahvas on intellektuaalselt väga võimekas ja saab aru maksustamise olulisusest, siis naljalt ei leia inimest, kellele meeldivad maksud ja veelgi enam maksutõusud. Seevastu ei keela põhiseadus inimestel olla nõudlik valija.

Ühiskondlik temperatuur on mõnda aega juba üsna kõrge. Ja sedagi põhjusega. Enam kui 96 000 toetusallkirjaga rahvaalgatus toidukaupadele kehtiva käibemaksumäära vähendamiseks näitab selgelt, et ühiskonna valulävi on üsna lähedal kui mitte ületatud.

Seejuures ei tasu taasiseseisvumisaja edukaimat rahvaalgatust segi ajada rahvahääletusega. Esimene on rahva poolt algatatud ettepanek mõnes ühiskonnaelu küsimuses, teine aga rahva arvamuse ja tahte selgitamine seadusandlikus või põhiseaduslikus küsimuses üleriikliku hääletamise teel. Rahvaalgatus on demokraatliku riigi mehhanism, mis annab võimaluse tõstatada ühiskondlikult olulisi teemasid ja suunata poliitilist arutelu.

Rahvaalgatuse ideest kantuna on uudismeediat vallutanud arvamuslood, mille tiivad justkui ei kanna. Mitte sellepärast, et need pole sisuliselt tugevad ega veenvad või et neis puuduks sügavus ja kvaliteet. Hoopis sellepärast, et ei teki sisulist dialoogi. Ühiskond ootab rahustavat sõnumit, aga ka julgust rääkida ebamugavatest teemadest. Me ju teame, et elevant on toas.

Maksud ei ole kindlasti universaalne tööriist kõigi ühiskondlike probleemide lahendamiseks. Isegi kui maksud on efektiivne riigikassa täitmise meede, peame suutma pidada sisulisi arutelusid ja rääkima neist ka siis kui see hääli ei too. Vaikimine maksude teemal meid rikkamaks ei tee. Maksud on ja jäävad riigieelarve peamiseks komponendiks. Meil ei ole valikut. Küll on aga valikud maksusüsteemi struktuuris ja maksubaasis ehk mida ja kuidas maksustada.

Vastandamine meid edasi ei vii. Küsimus ei ole enam ammu käibemaksumäära tõusus või langetamises. Me teame, et meil on probleem, aga ma ei arutle. Peidame end maksurahu egiidi taha, ja kompenseerime rahuolematust maksuküüru kaotamisega. Maksudebatt nõuab julgust ja vastutust. See on aga omakorda märk küpsest ühiskonnast.