Tallinnas võiks vahelduseks olla ka selline linnavalitsus, mis ütleb inimeste plaanide peale "jah" ning teeb seda kiiresti. Kinnisvaramaks ei ole lahendus arhitektide silma häirivale probleemile, et pealinnas on palju räämas maju ja maalappe.

Maju hoiab räämas linna ja riigi bürokraatia, mis ei lase inimestel oma ideid mõistlikul viisil ja nobedasti teoks teha. Meil on vaja Taani moodi tõhusat ja kiiret asjaajamist, mitte uusi ja segasevõitu makse.

Eesti Arhitektide Liidu president Aet Ader pakub kinnisvaramaksu – mida paremaks oled ise ehitanud oma maja, seda rohkem maksad linnale või riigile. Üsna ootuspäraselt kiidab ERR-i artiklis seda mõtet sotsiaaldemokraat Tanel Kiik.

Aet Ader toob välja probleemi, millele ta maksust lahendust loodab. Vaja on uusi eluasemeid, mõnda kohta lasteaeda vmt, aga sobivates kohtades on hoopis lagunevad majad, räämas krundid. Soov on ju õilis ja ilus.

Ka Parempoolsed tahavad, et me linnades oleks mõnus elu ja kõik inimesed saaksid jõukamaks. Uute maksude leiutamine seda eesmärki aga ei teeni. Maksud on ennekõike ikka selleks, et koguda riigi ja linna/valla ülesannete jaoks raha, mitte tööriist iseeneses kõikvõimalike probleemide lahendamiseks.

Seda, miks hoone väärtusest sõltuv kinnisvaramaks pole hea mõte, tõendab ERR-i artiklis tegelikult ka Aderi enda jutt. Ta loetleb terve rea erandeid, kellele kõigile selline maks kehtima ei peaks, sest ka tema ei taha sellega karistada noori ega vanu koduomanikke ega võtta kelleltki ta isatalu. Kokkuvõttes tähendaks kõigi sotsiaalsete erandite tegemine meie automaksu moodi käkki, millest lõpuks enam ükski tont aru ei saa.

Maja (turu)hinnast sõltuva kinnisvaramaksu idees on aga veel suurem sisemine vastuolu. Tahetakse, et majad ei oleks räämas ja neid kasutataks. Kui sa teed oma maja korda ja võtad selle kasutusele, siis selle väärtus ja ühes sellega ka kinnisvaramaks ju tõuseb. Kuidas peaks selline maks motiveerima omanikku, et ta teeks oma maja üha paremaks ja kallimaks, et siis maksta rohkem maksu?

Kui üldse midagi, siis sunnib see väiksemate tulude ja varudega inimesi omandist odavalt loobuma. Praeguselt omanikult võetakse ära tema vara. Kas see on mõistlik tulemus? Ei ole. Kui omavalitsus tahab kellegi krundile ehitada vanadekodu või lasteaia, siis saab ilma igasuguse kinnisvaramaksuta teha omanikule ostupakkumise. Kui arendajal tuleb mõte ehitada teise inimese maale kortermaja, siis peab ta pakkuma sellise hinna, millega omanik nõusse jääb. Lihtne ju.

Maksud ei ole universaalne tööriist kõigi ühiskondlike probleemide lahendamiseks. Erinevad maksuliigid on ka ajalooliselt kujunenud ikkagi nendel hetkedel, kui valitsejal on olnud tarvis raha juurde. Nii kaasaegne tulumaks kui ka käibemaks võeti algselt kasutusele sõdade rahastamiseks ning neid makse esitleti ajutistena.

Kuna ka maksudel on sarnaselt ravimitega mitmesuguseid kõrvaltoimeid, siis saab vaielda selle üle, milline neist on väga kahjulik või mõni neist kellegi meelest hoopis väga kasulik. Kui aga tahta makse kehtestada just mõne üksiku väidetava kõrvaltoime pärast, nagu see praegune kinnisvaramaksu mõte on, siis sellisest asjast tuleb hoiduda.

Maksud on selleks, et ühiselt avaliku võimu tööde ja tegemiste eest tasuda. Kui püüda maksudele üha uusi eesmärke leiutada, siis saame endale paratamatult väga segase ja majanduslikku aktiivsust pärssiva maksusüsteemi, aga mitte soovitud tulemusi.

Eesti automaks ongi nagu mudelorganism. Leiutati see selleks, et saada raha kaitsekuludeks. Küllap tundus tegijatele hea lihtsa mõttena. Siis selgus, et keegi ei teadnud täpselt, kas seda tahetakse teha varamaksuna või hoopis soodustada elektriautosid. Seejärel tuli välja, et terve hulga inimeste – nagu puudega inimesed, paljulapselised pered ja maaelanikud – jaoks on see hirmus ebaõiglane ja neile kõigile tuleb erandeid teha.