Juba pikemat aega on avalikkuses tähelepanu juhitud, et Eesti Vabariik on teadlikult otsustanud rikkuda Euroopa Liidu õigust ning koguda ebaseaduslikult kõigi Eesti elanike sideandmeid. Sel kuul tegi riigikohus järjekordse lahendi, milles suunas justiitsministeeriumi, siseministeeriumi, uurimisasutusi ja prokuratuuri loobuma sideandmete massilisest kogumisest.

Vaadates nende asutuste eelnevat käitumist ja seisukohti, tundub kõige tõenäolisem, et riigikohtu suunist ei järgita ning tekitatud olukorra tagajärjel langeb riigipoolne tohutu surve hoopis sideettevõtjatele.

Värskes lahendis märkis riigikohus, et vaid ühel erandlikul juhul pole sideandmete kogumine automaatselt ebaseaduslik: kui need on kogutud riigi sunnist eraldiseisvalt ning üksnes ärilisel eesmärgil. Seda, et andmed on kogutud just ärilisel eesmärgil ning mitte riigi sunnil, peab tõendama prokuratuur. Tõendamiseks pelgast väitest ei piisa. Juhul, kui prokuratuur seda erisust tõendada ei suuda, eeldatakse, et andmed koguti riikliku sunni tulemusena.

Seega mängivad edasises just sideettevõtjad ning nende ärilised eesmärgid väga olulist rolli, sest ainult nende legitiimne äriline eesmärk loob mingigi võimaluse sideandmeid tõendina kasutada.

Eesti Vabariigi kehtestatud riiklik sund tuleneb elektroonilise side seaduse (ESS) §-st 111¹, mille alusel on alates 2008. aastast Eesti sideettevõtjad olnud kohustatud säilitama kõikide klientide sideandmeid aasta aega.

Neid andmeid saavad prokuratuur ja uurimisasutused äärmiselt mugavalt kätte. Näiteks kapo on avalikult tunnistanud, et neil on võimalik andmeid kätte saada ise sideettevõtjate andmebaasist. Nii Euroopa Kohus kui ka riigikohus on viimase kümne aasta jooksul iga paari aasta tagant selgitanud, et selline laussäilitamine on õigusvastane.

Eesti Vabariik pole nimme seda seadust muutnud. Säilitamiskohustus kehtib tänaseni ning asutused otsivad aina uusi viise, kuidas sideandmete kogumist ja nende kasutamist jätkata.

Viimasel neljal aastal on prokuratuur üritades laussäilitamise keelust mööda hiilida, küsides sideettevõtjatelt ainult neid andmeid, mida ettevõtted niikuinii ärilistel eesmärkidel hoiavad, arvates, et see tagab kooskõla seadusega. Üksnes formaalselt korrektsest küsimusest aga õiguspärasuseks ei piisa.

Sideettevõtjad tahaksid vähem andmeid koguda

2024. aasta oktoobris selgitasid Eesti suurimad sideettevõtjad ERR-ile, et nad ei eristagi oma süsteemides, kas konkreetseid andmeid hoitakse ärilistel eesmärkidel või riigi nõudel. Telia riskijuht Andreas Meister selgitas, et ärilistel eesmärkidel ei ole kõiki neid andmeid vaja nii kaua säilitada. Elisa peajurist Allan Aedmaa lisas, et näiteks asukohaandmeid vajaksid operaatorid võrgu toimimise analüüsiks ehk vaid ühe kuni kolme kuu jagu.

Miks siis hoitakse sideandmeid aasta? Sest riik nõuab seda niikuinii. Meister tõi välja, et lühemat tähtaega pole mõtet seada, kui seadus nõuab niikuinii aastast säilitamist, ning Aedmaa lisas, et süsteemide ümberkonfigureerimine on suur töö, mida tahetakse teha ühe korra.

See tähendab, et prokuratuuri väide, et "meie küsime ainult äriandmeid" on kehtinud aastaid vaid paberil. Sideettevõtjate endi sõnul on äriliste eesmärkide ja riikliku sunni vahel üks suur hall ala, millel isegi sideettevõtjad ise ei suuda vahet teha. Prokuratuur on seda teadnud ning seda ära kasutanud.

Riigikohtu lahend seab prokuratuurile selge tõendamisstandardi. Prokuratuur peab tõendama, et andmed on kogutud ja säilitatud just teenuse turustamiseks, arvete esitamiseks või lisaväärtusteenuste osutamiseks vajalikul määral ja vajaliku aja jooksul.

Sisuliselt tähendab see, et prokuratuur peab igal konkreetsel juhul suutma näidata, et just need andmed, just sellest ajaperioodist, on kogutud just sellel ärilisel eesmärgil. Kui sideettevõtjad ise ütlevad, et nad ei suuda ärilisel eesmärgil ja riiklikul sunnil vahet teha, siis on selle tõendamine pehmelt öeldes keeruline.

Selles aga peitubki otsuse tegelik mõju. Kuigi riigikohus tõi küll taas välja, et Eesti Vabariik kohustab sideettevõtjaid koguma ja säilitama andmeid ebaseaduslikult, siis võib mürki võtta, et see langeb kurtidele kõrvadele, nagu see on kõikidel eelnevatel kordadel juhtunud. Riigi- ja uurimisasutused lugesid vast sellest lahendist välja ainult seda, et prokuratuur peab tõendama andmete ärilise eesmärgi. Ainus, kellelt prokuratuur seda kinnitust saada saab, on sideettevõtja ise.

Vaadeldes justiitsministeeriumi, siseministeeriumi, uurimisasutuste ja prokuratuuri äärmist tõrksust ning isegi vastutegevust laussäilitamise kohustuse kaotamisele, võib eeldada, et nende asutuste huvi on, et sideettevõtjate "äriline eesmärk" oleks samasugune kui ESS § 111¹ seda ette näeb.

See asetab sideettevõtjad riigipoolse surve alla, kus nad seisavad põhimõttelise valiku ees. Sideettevõtjad võivad käituda ausalt ning tunnistada, et ärilised ja riigi nõudel säilitatud andmed pole samad ja lõpetada andmete säilitamine ja väljastamine senises mahus.

Eestist väljaspool on sideettevõtjad leidnud endas seda südikust, Tele2 emaettevõte Rootsis käitus nii juba 2014. aastal. Teisalt võib tekkida kiusatus laiendada oma "ärilisi eesmärke" riigi huvile vastavaks, kuigi see tegelikkusele ei vasta.

Esimesel juhul kaotavad prokuratuur ja uurimisasutused olulise tõendiallika. Teisel juhul muutuvad sideettevõtjad prokuratuuri de facto koostööpartneriteks põhiõiguste piiramisel ja seda ilma igasuguse seadusandliku mandaadita ning valetades oma klientidele.

Riigikogul on aeg tegutseda

Riigikohus on teinud järjepidevalt selgitanud seadusandjale, millised on EL-i õigusest tulenevad piirid. Riigikohus on ka sedastanud õiglase ning arusaadava tõendamiskoormise. Riigikohus on isegi jätnud sõnaselgelt lahtiseks küsimuse, kas sideettevõtjal on üldse selge õiguslik alus ärieesmärgil säilitatud andmete menetlejale edastamiseks. See on viisakas, kuid ühemõtteline vihje seadusandjale.

Viimaks on aeg riigikogul oma tegemata töö ära teha, kaotada laussäilitamise kohustus ning anda täpsemad suunised ärilistel eesmärkidel kogutud andmete kogumiseks ja säilitamiseks. ESS § 111¹ kehtib juba kaheksateist aastat.

Iga kuu, mis möödub ilma seadust muutmata, on kuu, mil iga Eesti Vabariigis sidevahendit kasutava inimese kõneeristust ja asukohaandmeid säilitatakse seadusvastaselt. See on teadlik poliitiline valik lasta riigiasutustel kõiki Eestis elavaid inimesi mugavusest jälgida.