Reformierakonna esitatud riigieelarve ei vaata tulevikku, vaid tegeleb ainult olevikuga, olles disainitud häälte ostmiseks kohalike valimiste eel.

Esmalt kuivad arvud. Eesti riigivõlg kasvab nelja aastaga 7,7 miljardi euro võrra ehk 9,7 miljardilt eurolt 17,5 miljardi euroni. Koos sellega kasvavad intressimaksed 184 miljonilt eurolt 464 miljoni euroni.

See on üüratu summa, umbes üks protsent SKP-st. Sama palju panustab Eesti praegu näiteks teadus- ja arendustegevusse, samas mahus läheb raha ka näiteks omavalitsustele õpetajate palkade toetuseks. Need on kõik vältimatult vajalikud asjad ning kui riik kulutab sama palju välditavateks kuludeks, intressideks, siis on midagi ikka kõvasti paigast ära.

Võimupoliitikud kiidavad, et õpetajate palgad tõusevad, et rohkem raha saavad politseinikud ja päästjad. Olgu nii, aga need palgatõusud tulevad kõik laenuraha eest. Kõige tipuks ei piirdu palgakasv sugugi ainult esmavajalike töötajate tasudega.

Muidugi peab headele inimestele ka avalikus sektoris maksma väärt palka, lihtsalt see ei ole vastutustundlik poliitika, kui neilesamadele päästjatele, õpetajatele, kultuuritöötajatele jäetakse ütlemata, et nendeks palgatõusudeks pole raha ning need samad inimesed maksavad oma palgatõusu koos kõigi teiste maksumaksjatega kinni ees ootavate maksutõusude ja inflatsiooniga kaasneva ostujõu vähenemisega. Muidugi võib konkreetsetel inimestel palka tõsta, aga palgafond ise peab olema külmutatud ja see panebki valikuid tegema.

Praegu püüavad vastutustundetut eelarve poliitikat viljelevad valitsuse liikmed lihtsalt meeldida, varjates taas oma tegelikke kavatsusi. Palgad tõusevad ka näiteks maksuametnikel, rahapesu andmebüroo töötajatel, keskkonnainspektoritel. Indekseerimine kergitab automaatselt ka näiteks riigikogu liikmete ja ministrite tasusid.

Eelarvest vaatab vastu valitsuse enda kulude seitsmeprotsendiline kasv. See on märk võimetusest juhtida riiki korras eelarve suunas, kärpeid ei ole tehtud ja ei plaanitagi teha. Rahandusministri mõtteuperpall, et kärpimiseks võib pidada ka seda, kui kulud ei kasva, viitab otseselt mõttelaadile, et probleeme ei taheta tunnistada. Kui valitsuses nii mõeldakse, ongi paratamatu, et eelarve, mis parlamendis arutusele tuleb, on nüüdses mahus ja loogikas üles ehitatud pidurdamatule kulude paisutamisele.

Euroopa Liidu lubatud eelarvedistsipliini lõdvendused kasutatakse maksimaalselt ära. See tähendab, et lühiajaliseks leevenduseks laenatakse tuleviku arvelt. Unustatud on põhimõtted, millel Eesti varasem edu seisab: tasakaalus riigirahandus ja tugev majandus. Need väärtused on aluseks Eesti julgeolekule ja jõukusele, ent valitsuserakonnad on need kõrvale heitnud, et parandada Reformierakonna ja Eesti 200 tulemusi kohalike omavalitsuste valimistel.

On ühtaegu naljakas ja hirmus, et peaminister Kristen Michal nimetab riigikogu ette toodud dokumenti "julgeoleku ja jõukuse eelarveks". Naljakas, kuna see on tõest nii kaugel. Kaitsekulud moodustavad eelarve puudujäägist pisut üle kolmandiku ehk 38 protsenti. Hirmus, sest valitsust juhib justkui George Orwelli kultusteosest "1984" välja karanud isik, kes korrutab fraasi "sõda on rahu ja teadmatus on jõud" uue lisandina, et "vaesus on jõukus".

Kuhu see ülejäänud kaks kolmandikku eelarvepuudujäägist siis kulub? Olge lahked, ikka valimislubaduste täitmiseks, näiteks maksuküüru kaotamiseks, peale selle avaliku sektori palgatõususuks, sotsiaalkulude kasvuks. Maksuküüru kaotamine on Reformierakonna kalleim lubadus ja olgugi selle suund õige, tuleks see täita mitte praegu ja mitte laenuraha eest, vaid siis, kui eelarve on tasakaalus.

Eelnevast ka ettepanekud riigikogu liikmetele. Esiteks, Eesti on parlamentaarne riik, palun kehtestage ennast! Ärge laske Eestit kraavi juhtida. Teiseks, mõelge tuleviku Eestile, oma lastele ja nende sõpradele. Ärge jätke nende kanda võlakoormust, mida valitsus tahab peale suruda. Nad väärivad riiki, kus on võimalik luua, jõukaks saada, oma pere ja kodu rajada, mille üle uhke olla.

Poliitiliselt tähendab see kolme otsust. Külmutage riigi kulud, lõpetage sotsiaalkulude automaatne indekseerimine, mis kasvatab kontrollimatult püsikulusid ja lükake maksuküüru kaotamine edasi kuni ajani, mil eelarve on tasakaalus.

Peale selle tuleb süveneda ja algatada päris kärped. Hariduse ja tervishoiu rahastamiseks on vaja reforme, õigusloome vohamine vajab piiranguid. Riigikogu liikmete töö ei ole lihtsalt nuppu vajutada, vaid end kehtestada ja võtta vastutus.

Valijal maksab kõige selle juures meeles pidada, et tegemist on hääleostu-eelarvega kohalike valimiste eel. Kordub eelmistelt riigikogu valimistelt tuttav pettus – esmalt jagatakse valimiste eel lubadusi, seejärel lastakse valijal arve maksutõusude, ostujõu vähenemise ja vaesumise kaudu kinni maksta.

Me ei tohi leppida olukorraga, kus praeguse heaolu nimel laenatakse tulevik põlvkondade arvelt. Riigikogu on meie Eesti Vabariigi riigi süda. Just nüüd on aeg astuda ette ja öelda: seda eelarvet ei tohi ellu rakendada!