Lugesin hiljuti ERR-i portaalist kommentaari "Kultuurivaldkonda ei saa enam õhemaks lihvida". Artikli sisu võiks kokku võtta lühikese lausega, et kultuur on oluline ja see vajab rohkem rahastust. Olen nõus. See mure on loomulikult mõistetav ja õigustatud.

Paraku saab täpselt sama öelda ka peaaegu kõigi teiste valdkondade kohta. Tervishoid on oluline ja vajab rohkem rahastust. (Kõrg)haridus on oluline ja vajab rohkem rahastust. Keskkonnakaitse, rohepööre ja ringmajandus on olulised ja vajavad rohkem rahastust. Inimeste toimetulek on oluline ja vajab rohkem rahastust. Riigikaitse on oluline ja vajab veelgi rohkem rahastust. Teadus, konkurentsivõime, inimkeskne linnaruum ja vaimne tervis vajavad samuti toetamist.

Need ei ole välja mõeldud näited, vaid valdkonnad, mis tõepoolest vajavad praegusest enam toetust ja finantse.

Tõenäoliselt ei teki kunagi olukorda, et mõni ministeerium teataks, et tema haldusalas läheb kõik kui lepase reega ning lisa rahaga midagi mõistlikku peale hakata ei ole.

Tekib aga küsimus, mille arvelt see raha siis tuleb. Ehk siis sama küsimus konkreetsemalt: kes täpsemalt selle kinni maksma peaks? Kelle toetusi me kärbime või kelle maksukoormust tõstame? Langetame pensione? Või õpetajate palku? Või lapsetoetusi? Või teadusrahastust? Või kaotame ära tasuta kõrghariduse? Loodetavasti jääb tasuta põhiharidus ikka alles.

Lihtne on öelda, et "vähendame riigi valitsemise kulusid" või et "ettevõtetel on palju raha, las nemad maksavad". Mõlemad mõtted võivad olla mingi piirini õiged, aga nendel võivad olla ka oma tagajärjed, näiteks vähem avalikke teenuseid ning pankrotistunud ettevõtete tõttu kaotatud töökohad.

Kui me sellele inimgrupile, kelle pealt kokku hoida, näppu peale panna ei suuda, siis jääb üle laenu võtta ehk siis jätta praegused kulud tulevaste põlvede kanda.

Siit ka üleskutse: palun väldime "mina vs riik" sõnumeid, selle asemel pakkugem välja konkreetseid teostatavaid lahendusi, kus on ära toodud ka soovitud lisatoetuste katteallikad. 

Seda teha on loomulikult oluliselt keerulisem kui lihtsalt raha nappuse üle nuriseda. Väga ebameeldiv on näpuga kellegi peale näidata ja öelda, et hoidkem siis tema arvelt kokku. Paraku ei algata selline "minu valdkond on oluline, siia on raha juurde vaja" tüüpi appikarje mitte mingit kasulikku diskussiooni. Loomulikult on sinu valdkond oluline, loomulikult me annaksime hea meelega raha juurde, aga kust seda leida?

Ajajuhtimise maailmas on kuldne põhimõte, et jah on kasutu ilma ei-deta, mis annavad sellele piiri ja kuju. Lubadus "jah, ma tegelen sinu projektiga" ei ole väga veenev, kui sellega ei tule kaasa "sestap jätan esmaspäeval ära selle koosoleku ja lükkan tolle raporti kirjutamise edasi, et sinu projekti süüvimiseks aega leida". Täpselt sama kehtib ka eelarvestamisel. 

Au ja kiitus kõigile, kes riigieelarve teemadel meedias oma läbimõeldud seisukohti on jaganud. Kodanikuühiskond püsib selle toel, et eri valdkondade esindajad on aktiivsed, väljendavad oma muresid ja pakuvad lahendusi.

Üritagem lihtsalt kurtmise juurest jõuda toimivate süsteemide välja pakkumise tasemele. Loomulikult ei saa eeldada, et mõne muu valdkonna asjatundja peaks oleks pädev ka majanduse ja maksupoliitika teemadel. Ei peagi olema, kuni on olemas soov teiste ekspertidega koos mõelda ja arutada.

Ja lõpetuseks, olgem tänulikud selle eest, mis meil juba hästi on. Elame vabas riigis, saame oma sõna ja arvamust vabalt jagada, vabalt unistada ja oma unistusi teostada. Ärgem laskem kitsarinnalisusel ja kärsitusel oma ühiskonda lõhestada.