Tallinna poliittsirkus on kutsunud esile palju arvamusi ja avaldusi, nii etteheitvaid, ärapanevaid kui kaasatundvaid. Nende viimaste seas on olnud mitmeid, mis liiguvad mõtterajal, et see, mis juhtus ühe Tallinna abilinnapeaga, ongi põhjus, miks ma ise ei taha poliitikasse minna. Mulle on see mõttekäik ühest küljest sümpaatne. See on empaatiline osaliste suhtes ning tunnistab üht paratamatust poliitikas: poliitika on situatsioonide kombinatoorika, mitte vaid ühe kangelase sihiteadlik töö.

Aga sama võiks ju öelda mis tahes ameti kohta, mis on oma põhifunktsioonilt sotsiaalne. Ka näiteks õpetaja seisab üsna sarnases olukorras, kus tal nii-öelda aine andmise kõrval tuleb arvestada õpilaste, sageli ka nende kodude eripäradega, teisalt ainekava ja hariduspoliitiliste sihtidega, ning kolmandaks kooli juhtkonna ja kollektiiviga. Ning loomulikult kõigega, mis toimub meie ümber ning mida saaks ühest küljest rakendada õppimise teenistusse, ent mis teisalt võivad mõjuda ka vastassuunaliselt.

Ma ei arva, et poliitikuks, õpetajaks või kas või tehase direktoriks mitteminemine oleks lahendus, mis hoiaks ära sel suvel avalikkusele jutuainet pakkunud tragikoomilised olukorrad. Keegi peab ju neid ameteid ikkagi pidama ja lõpuks on neis kõigis võimalik teha ära tohutult olulisi asju ning saada ka positiivseid emotsioone.

Niisiis mõtlesin ajal, mil ka kohalikud valimised on ukse ees ja paljud hakkajad inimesed on saanud kutseid kandideerida, mõtiskleda hoopis selle üle, miks just tuleks poliitikasse minna, ja kuidas seejuures ise terveks jääda.

Poliitikasse tuleb minna esiteks seepärast, et just seal on võimalik nihutada neid teiseseid barjääre, millega me muidu kokku puutume. Kindlasti on kõik tundnud, kas oma ameti esindajana või lihtsalt kodanikuna, et mingid asjad on valesti ja mitmed head asjad jäävad selle taha kinni. Või et otsustuskogudes valitseb vale mentaliteet, väärtused, tõekspidamised. Poliitikasse minek on kõige otsesem viis seda muuta.

Ja teiseks, poliitikasse tuleb minna seepärast, et demokraatlikus riigis on see meie kodanikukohus.

Seda nimekirja saab ehk pikendada, aga minu meelest on need kaks – võimalus midagi parandada ning kodanikukohustus – kõige olulisemad põhjused. Mõlema punktiga kaasneb siiski mitmeid "agasid", mis kindlasti enne poliitikasse minekut enda jaoks läbi mõelda tuleb.

Poliitika on küll barjääride nihutamise võimalus ja kunst, aga ära kunagi eelda, et poliitika on lihtne. Et astud esile nagu Nikolai von Glehni kuju Nõmme turul, mis rehmab laia viipega, et "seie saago lenn", ja eemaldab kõik takistused nagu buldooser.

Iga poliitiline otsus on ühtlasi keeruline otsus, kus tuleb valida mitme mitteoptimaalse valiku vahel, leida tee konfliktsete huvide vahelt ning jälgida, et ka endal rinnaesine puhtaks ja huvide konflikt kaugele jääks. Tee nende otsusteni on sageli pikk ja ajakulukas, sestap on oluline läbi kaaluda, millist muutust soovid saavutada, mis on kõige õigemad vahendid selleks ning kellega on kõige targem see teekond ette võtta.

Ei maksa ka kunagi eeldada, et kõik teised poliitika keerukust mõistavad. Ei. Nende jaoks, kes poliitikat kõrvalt jälgivad, on poliitika lihtne, kõik selge ja süüdlased ühesed.

Poliitikas vastutad sa umbes nagu lapsevanem. Sinul lasub vastutus isegi siis, kui eksija pole sa ise. Eksimuse tagajärgedega tegelemise käigus on küll oluline üle vaadata kõigi asjaosaliste möödalaskmised, aga kriitika ees käsi laiutada ja last süüdistada ei saa.

Poliitikasse minek on küll demokraatias kodanikukohus, aga see ei tähenda, et me peame sinna sisenema naha ja karvadega või ükskõik millisel hetkel. See, milliseid rolle me seal parasjagu täitma soostume, on ka esimene mõttekoht, mis endale selgeks tasub teha.

Poliitikas on omad spetsialiseerumised, mängureeglid erinevad kohalikul ja üleriigilisel tasandil, seadusandliku ja täidesaatva funktsiooni vahel, erakonna sees ja erakondade vahel, meedias ja kampaaniatelgis.

Sageli võib varasem elu- ja töökogemus olla abiks ühte või teise nišši sisenemisel, aga mitte kunagi kõigis korraga. On loogiline, et poliitika tõmbab natuurilt rööprähklejaid ja et kutsega valimisnimekirja kaasneb vaikimisi ootus, et panustatakse erakonna toimimisse laiemalt. Need ootused ja pakutav tugi tuleks aga selgelt läbi rääkida.

Kaalutlusi on mõistagi veel arvukalt. Siinkohal aga langeb päevakommentaari kardin ja poliitikasuvi jätkub. Mina soovin edu kõigile poliitikasse sisenejatele ning suvelugemiseks soovitan mõne sellise poliitiku elulugu, kes julgeb tunnistada, et tema karjäär pole olnud vaid sammumine ühelt võidult teisele.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.