Salingeril oli tegelane Holden Caulfield, kes visati koolist välja, kuna ta ei viitsinud õppida ja kirjutas ajalooessee asemel paar kohmakat ja naiivset lauset, kuidas vanadel egiptlastel olid salateadused, aga suurt rohkem ta öelda ei oska ja ei mäleta, ehkki õpsi, härra Antolini loengud olid olnud väga huvitavad.

Holdenil on tunne, et kõik ümberrringi on surnud. Ta hulgub New Yorgis, lööb laiaks vanemate raha, üritab juua ja prostituuti keppida, aga saab hoopis peksa ja kukub haiglasse. Salingeri raamat "Kuristik rukkis" lõi laineid ja Ameerika täitus peagi Holdeni teisikutega (üks neist lasi maha John Lennoni, raamat taskus, eks Lennon oli liialt hakand establishmendiga kokku mängima.) See kõik juhtus ammu, aga juhtub ikka ja jälle uuesti ja nii nagu on teisikud Holdenil, on teisikud ka romaanil (paraku enamasti mitte nii tugevad, õrnad ja valusad).

Mul on tunne, et Sirbi noored toimetajad on selle vana raamatu (või vähemalt sealt pärit mentaliteedi, mis polnud küll juba siis mitte midagi uut) tolmukorra alt üles leidnud ja taaskasutusele võtnud, milles pole ju midagi halba, aga millest tõukudes saab teha ilusat seinalehte või kirjandusalmanahhi, aga vist mitte korrlikult läbiküpsetatud siiruviirulist ja kihilist paljuaarvamuselist argumenteeritud ajakirjandust).

Ühiskond ja kultuur meie ümber on surnud, elus on veel vaid mõned minu sõbrad (nagu Holdenil tema õde Phoebe). Mul on valus, aga see valu on ilus. Ma tahan kõigile head, aga mind ei mõisteta. Taolisse infantiilsusse on kiusatus kinni jääda kogu eluks (ma olen üritanud).

Teisena tuleb meelde gonzo-ajakirjandus ja Hunter Thompson. Varjamatult enesekeskne ja rõhutatult profaanne. Ei kirjeldata sündmust, aga seda mis minuga juhtus, kui ma sattusin sündmusest ja seal osalejatest kaugelt mööda jalutama ja purjus oksendamiste vahel nägin vilksamisi ka sündmust, aga suuremat see mind ei kottinud, sest mul oli pohmell. Jah, see ajakirjandusstiil on mitu korda tagasi tulnud ja ka Eestis.

Kunagi tuli see koos Juku-Kalle ja KesKusiga. Ja on ajakirjanikke, kes on muretult seda teinud omal käel ja mahtunud ära meinstriimajakirjandusse, kui tõsisematele analüüsidele on vajatud vaheldust.

Igas ajalehes on naljarubriik, aga seda võib asendada ka gonzo stiilis reportaaž. Liiga palju taolist kraami kuhjata ei saa, hakkab kordama ja läheb läägeks.

Ja nüüd uus Sirp

15 lehekülge on siin täidetud Kauri ja tema sõprade isiklike valuliste pihtimuste, mälestuste, mõtteuidude, kirjavahetuste, telefoni- ja netivestlustega. Kena südamlik kirjanduslik lugemine, siin seal pisut korduma kippuv, aga ma ei tea, kas just õiges kohas avaldatud.

20 lehekülge on sõbralikult selle kõrval vana tuttav Sirp kultuurianalüüside ja -ülevaadetega, mis räägivad lahti ja kirjeldavad mitte niivõrd autorit ennast, kui ettevõetud teemat, aga kultuuriobjekte ja -inimesi.

Ma ei tea, kas vana Sirbi osa on praegu alles, kuna sahtlitest leiti kasutamata artikleid ja uut teksti lehejagu valmis ei tehtud ja kuidas need proportsioonid saavad olema tulevikus.
Sirbi vanas stiilis leheosa lähivaadelda pole otsest vajadust, võtame ette uue.

Avaveerul teeb Kaur end peatoimetaja kt-st peatoimetajaks ja räägib valuliselt, et ta püüab reanimeerida eesti kultuurajakirjandust, mille laibahuultelt kerkib ebameeldivat praekartulihõngu - nii nagu ta püüdis elustada oma isa südamemassaaži ja suust-suhu hingamise abil.

Eesti kirjanduse olla Kaur kunagi juba korraks elustanud! Aga enne ja pärast Kauri vedeleme me paraku kirjandusmaastikul surnud olekus edasi. Kaur annab teada oma veendumusest, et ta raamatud on head! No seda uudist me oleme kuulnud varemgi. (Ja eks mitmed neist ongi head, kõik paraku mitte, aga kelle raamatud oleks).

Eesti kultuurajakirjandusele Kaur siiski suust-suhu hingamist tegema ei hakka, aga lõikab lahti tolle laiba rinnakorvi ja opereerib südant. Kaur on kirurg! Ma hakkan aimama, miks arstide liit kultuuriministrit umbusaldas.

Kaur kirjutab teadagi hästi. Aga hea on ta sinnamaani, kuni annab situatsioone ja inimesi ja kui need pole kokku fantaseeritud nagu Come-backis, aga elust võetud nagu Ebanormaalses. Kui jutt muutub enesekiitmiseks ja abstrakseks, kipub see muutuma tüütuks ja raskestijälgitavaks. Teoreetiline arutlemine ei ole Kauri tugevus, kuigi väikeses mahus mõjub humoorikalt. Kauri peatoimetajapihtimus ongi lehe lõbusam osa.

Artiklit kaunistab Kauri perepilt, soe ja südamlik. Loodetavasti saame järgnevatestki numbritest lugeda puudutavaid vesteid Kauri pereelust ja jätkub perepiltide galerii.
Jah, esimesed leheküljed mõjuvad uue Sirbi ja uue (reanimeeritud vana tuttava) ajakirjandusstiili manifestina.

Järgmiseks tuleb Robert Kurvitza arvustus Andres Aule ilmumata luulekogule "Valge" (Aule pakub oma tekste netis). Kurvitz deklareerib, et me oleme ammu jõudnud punkti, kus pole enam suurt luulet (ega ilmselt muud kultuurigi). Peagi selgub siiski, et seda pole avalikus ruumis, aga samizdattidena on olemas ja Kurvitz on sellega kursis. Neid samizdatte kaitstakse ja varjatakse ja loetakse ette sosinal! Kurvitz on näinud üht (!) taolist romaanigi ja üht (!) möödavilksatanud graafikanäitust.

Millistest teostest käib jutt, seda Kurvitz meile siiski ei reeda. Need asjad on salajased ja asjassepühendatutele. Tegelikult Kurvitz võiks rääkida. Sest zaum on lindude keel, mida mõistavad vaid asjassepühendatud nagu ka eenoki ehk inglite keelt ja teised ei saa nagunii aru. Nojah, ehk inglikeelne sõnum oligi teksti krüpteeritud ja mina kui asjasse mitte pühendatud ei mõistnud.

Aule luule on Kurvitza hinnagul jõudnud täiuslikkuseni, aga seda juhtuvat luules vaid kord sajandis. Kurvitz tsiteerib Aule luuletekste ja need on naiivsed, aga südamlikud ja toredad ja võiks raamatuna ilmuda küll. Viimane luuletus sõna: Sina jääd / ses lauses mis on hingatud mu sisse / jääd minu rääkimisse / minu vaikimisse / ei võta keegi aega / ei loe punkte / nad ei näe - tundub mulle parafraasine noorele Doris Karevale: su mindud tee / jäi minu sisse / see tume mets / ja jahtund maa / ma tulen taas / su sammudesse / ja ma ei tea / mis minust saab. (Dorise teksti kirjutasin olude sunnil mälu järgi.)

Kareva on küll natuke parem. Kui Kaur rääkis surnute elluäratamisest, siis Kurvitz viitab Jeesusele juba hardalt ja otse. Messiakompleks äratab kaastunnet ja teeb nõutuks.


Tublid zaumlased, ärge olge krambis, ärge tegelega väsimatult enesehaletsuse ja enesetõestamisega, ümberringi on kirev maailm, kus on igasugust, laipade taga laulavad teistsugused linnud kui teie. Pole vaja nii palju teistele pähe sülitada ja oma rinnale taguda, see muutub üheülbaliseks.

Aule luulel pole ju viga, aga kas toimetajate laule on jõudnud näiteks Sveta Grigorjeva ja Liina Tammiste värsked kogud? Kas taolised ongi kultuuriestablishmendisisene surnud luule? Mul on kuidagi lootus, et Grigorjeva ja Tammiste (ja mitmed teised) Sirbis ühel hetkel avastatakse ja ilusad tüdrukud võetakse Roberti ja sõprade poolt siseringi ja neistki saavad korraga luulegeeniused, milliseid sünnib vaid kord sajandis.
Edasi.

Sass Henno pihib, kuidas ema teda pesumasina voolikuga peksis. Kuidas teda pettis ta tüdruk ja kuidas Sass armukadedusehoos tüdruku akna telliskiviga sisse viskas ja uksele kirjutas: "Kes sul seal on, lits?"

Henno räägib vägivallast naiste kallal ja möödaminnes mainib, et sama on teinud ka Helve Kase oma ammuses raamatus "Vaikijate hääled" ja professor Jüri Saar äsja Akadeemias ilmunud artiklis, aga neil Henno pikemalt ei peatu.

Nagu Kaurgi on Henno tugevam isiklike lugude jutustamisel. Kui Henno muutub deklaratiivseks: "Me ei tohi õigustada ega sallida mis tahes põhjustel sündinud lähisuhtevägivalda, naistevastast vägivalda ja seeläbi ka lastevastast vägivalda" on tal paraku vähe uut pakkuda. Ma eelistaksin Sass Henno proosat ta naisõiguslikule publitsistikale.

Oudekki Loone teeb meile selgeks, et poliitikud vajavad kultuuritegelaste toetust, et saada rahva toetust. Tõsi. Uudis see pole, aga Loone kirjutab ladusalt ja loetavalt ja siis olen ma nõus lugema teksti sisust hoolimata. Nagu ma loen alati Jüri Pino (ei, ma ei võrdle nende kahe stiili). Uudis on ehk see, et Loone nimetab vähetunnustatud kultuuriinimesi (kelle hulka ta kuulub) idiootideks ja leiab, et idioodid on hakanud üksteist ühiskondlike intellektuaalidena tunnustama. Ma saan aru, et see on ühiskonna arengus samm edasi. Tore ja palju õnne.

Kaur refereerib üle kahe lehe teatrikülastusejärgset isiklikku kirjavahetust Juhan Ulfsaki ja Taavi Eelmaaga. Tükk mida vaadati, oli Sarah Kane'i  "Puhastatud" ja "4.48 Psühhoos" Von Krahlis. Tore, saatke mulle ka tulevikus edasi oma isiklikke kirju, võite saata ka mulle otse, kui see mingil hetkel ei peaks enam avalikkust niiväga huvitama.

Robert Kurvitz võtab pajatada lookesi, kuidas ta osales Õunpuu filmi "Free range" tegemisel stsenaristina. Väärt memuaar ja ajaviide, selle võib lisada Kurvitz kindlasti oma mälestuste esimesse köitesse. Kahju ainult, et illustratsiooniks on pilt, mis on ajalehes juba varem ilmunud. Loo lõpus demonstreerib Kurvitz, et ta pole saanud stsenaariumikirjutamise emotsionaalselt rattalt maha ja kirjutab stsenaariumi edasi, aga nüüd on Fred läinud ülbemaks. Kas on tulekul filmi uus seeria? Loodetavasti ei jää see vaid stsenariasti pähe ja me saame stsenaariumikatkeid Sirbist jätkuvalt lugeda.

Hea Õnnepalu Tõnu, kes peab kuraatorina järgmisel aastal draamafestivali kava koostama, pajatab, mis ta viimasel ajal teatris on näinud. Ka see on üsna isiklik, aga Tõnu on alati hea lugeda ja tekstike oleks võinud ilmuda ilmselt igas lehes. Selle avaldamiseks polekski olnud vaja toimetuse eelmist koosseisu koondada.

Marek Blint avaldab mõtteid sellest, kuidas teadus vajab kultuuri. Autoriteetide tsiteerimisele ja refereerimisele ta leheruumi ei raiska. Omateaduslik lugu on loetav.
Nojah, natuke on mul kahju teaduskülgedest, kus Marek Strandberg võttis refereerida uut teadust kogu ilmas ja Nobeli-auhinna avastusi ja intervjueeris teadlasi. Aga eks ma katsun nüüd rohkem teadusajakirju lugeda.

Elver Loho võtab taas kord lahata Edwardi Snowdeni juhtumit, selle tausta ja järelmeid. Taas üks loetav lugu, aga oleks võinud ilmuda ka mujal. Hulga kultuuriuudist surub see kahtlemata põnev Snowden nüüd välja.

Lehe lõpuotsas deklareerib Martin Luiga Maniakkide Tänava raamatut "Mehitama inimesed" retsenseerides, et "ei ole kõrget ja madalat, on vaid õnnestumised ja ebaõnnestumised". Ahah, tore kuulda. Ja edasi: "Käesolevaga kuulutan mulle rahva poolt demokraastlike institutsioonide kaudu antud volitustega eesti ulme võrdväärseks ülejäänud eesti kirjandusega." Ohoo, kas hea ulmekirjandus ei olnud seni võrdväärne muu kirjandusega? Ikka kindel või? Kas ulmekirjanikud on olnud solvunud? Ma ei teadnudki. Aga kena kuulda, et Martin Luiga tajub, et tal on Sirbi toimetamiseks rahva mandaat. Nüüd sai rahvas ka seda teada.

Made Luiga retsenseerib Toomas Raudamit ja Joanna Ellmann Aado Lintroppi. Enesekeskselt, aga üsna traditsiooniliselt.

Tagalehel räägib Aleksander Rostov arvutimängudest. Et mis tunne on tal PAPER PLEASE mängu klõbistades: "Hästi mõnus on lihtsalt noh! Võtab jala tatsuma, pärast jääb kummitama." Aga tõsi, kuna valdkond on mulle võõras, siis oli tore mängumaailmast aimu saada. Sellest, kui palju aega ja energiat läheb mängusõpradel uute mängude genereerimisse ja läbimängimisse kogu ilmas. Kuna lugu jääb järgnema, saan ma erinevate arvutimängude kirjeldusi lugeda paberil veel ja veel ja ei pea netis minema vastavatesse foorumitesse.

Ja ongi kogu uus Sirp, mis väärib kindalasti kuskil jätkuvat avaldamist. Kui liialt enesekordustesse ei langeta. Ja tegijate maailmavalu muudkui uueneb.

Kui vana Sirp jäädavalt kaob, oleks kahju. Aga ega ta päris kaduda saa. Varem-hiljem peab taoline asi tekkima uuesti. Las siis puhkavad mõnda aega see eesti kultuur ja tema ülevaatamine ja analüüsimine. Loeme vahelduseks zaumlaste käekäigust.

Värske Sirbi artikleid saab lugeda koostööleppe osana ka portaalist kultuur.err.ee.