Kas olete kaalunud presidendiks kandideerimist või kas teile on selline ettepanek tehtud?

Ei, mulle ei ole sellist ettepanekut tehtud ega ole ma seda ka kaalunud. Eks kui kunagi keegi peaks sellise ettepaneku tegema, siis võtan kaaluda, siiamaani ei ole.

Aga huvi või soov presidendiks saamise vastu on teil olemas?

Ei, Eesti presidendiks kandideerimine ei kuulu minu plaanide hulka.

Mis teie plaanide hulka kuulub?

Järgmised kolm aastat töötan kindlasti oma mandaadi lõpuni Euroopa Parlamendis nii hästi, kui oskan. Peale selle ma ei ole poliitilisi plaane teinud, eks siis vaatame edasi.

Keda te näete, et sotsiaaldemokraadid võiksid toetada presidendikandidaadina nendel eelseisvatel valimistel?

Ma loodan, et sotsiaaldemokraadid leiavad enda jaoks sellise kandidaadi, kes vastab meie sotsiaaldemokraatlikele ootustele, kes tunneb samamoodi muret Eesti inimeste sotsiaalmajandusliku olukorra ja toimetuleku pärast nagu meie. Teiseks võiks see kindlasti olla inimene, kes saab aru sisepoliitikast, ja kui ta lisaks veel mõistab ka välispoliitikat, siis see on kindlasti boonus. Aga peamine on kindlasti aru saada Eesti inimestest ja Eesti sisepoliitilisest toimimisest.

Viimasel ajal on meedias väga palju räägitud sellest, et presidendikandidaat peaks olema just ülitugev välispoliitikas. Teie arvate, et see ei ole primaarne, et sisepoliitika on ikkagi tähtsam?

Mina arvan, et see, miks praegu räägitakse väga palju vajadusest välispoliitilise presidendi järele, on täiesti adekvaatne tunnetus sellest, et Eestis ei ole poliitikute hulgas piisavalt tugevat välispoliitilist autoriteeti. Kui me vaatame, kuidas Eesti riik toimib, siis tegelikult peaksid seda autoriteeti pakkuma peaminister ja välisminister. Ma usun, et see, miks räägitakse vajadusest välispoliitilise presidendi järele, peegeldab tegelikult tunnetust, et peaminister ja välisminister ei ole välispoliitika ajamisel võib-olla oma ülesannete kõrgusel.

Ega see mööda külge maha ei jookse, kui on suurepäraselt välispoliitikat mõistev president, nagu oli näiteks Toomas Hendrik Ilves. See on Eestile kindlasti suur boonus, ega ma ei ütle, et see halb on. Aga ma usun, et eeskätt kui me vaatame, kes esindab Eestit NATO tippkohtumistel, Euroopa Ülemkogudel, erinevatel otsustusformaatidel Välisasjade Nõukogus, Euroopa Liidus, siis see ei ole president. President ikkagi teeb välispoliitikat märkimisväärselt vähem ja teistes formaatides. Ma arvan, et primaarne siiski on Eesti elu, Eesti inimeste ja Eesti sisepoliitika mõistmine.

Kuidas te suhtute praeguse presidendi Alar Karise erinevatesse välispoliitilistesse väljaütlemistesse? Viimaste seas rääkis ta dialoogist Venemaaga, kui Ukraina sõda peaks kunagi lõppema.

Ausalt öeldes ei saa ma päris täpselt aru tema motiividest. Meil tasub Eestis kindlasti vältida mistahes retoorikat, mis kuidagi süvendab väsimust Ukraina aitamisest ja toetamisest, ja mida võidakse tajuda kui teatud mõttes ka meie Ukraina sõprade survestamist mingitele järeleandmistele.

Ma ei usu, et president niimoodi seda mõtles, aga ma arvan, et seda retoorikat on võimalik paraku niimoodi tõlgendada. Nii et see kindlasti ei ole kõige parem.

Aga selliseid lapsusi on lubanud ka teised poliitikud, kes siin kiirustasid president Zelenskit süüdistama mingis Kremli narratiivi levitamises. Me peaksime olema mõnevõrra läbimõeldumad ja tähelepanelikumad selliste asjadega. Need on meie jaoks eksistentsiaalsed julgeolekuküsimused ja me peame nendest rääkima väga läbimõeldult.

Kas president Karis peaks siis oma väljaütlemistes ja intervjuudes olema kuidagi kommunikatiivselt täpsem, konteksti sinna juurde panema ja kohe selgitama, mida ta sellega mõtles?

Mina ei ole presidendi nõunik ja tehnilistes küsimustes tema nõuandja. Selge on, et kui me vaatame tema eelmist vastuolulist intervjuud, mida ta hiljem selgitas ja kus kirjapandut võrreldi lintidega, kui ta välisministeeriumi kompetentsist rääkis, siis seal on ilmselgelt küsimus, kuidas see kantselei täpselt töötab. Võiks ju eeldada, et kui president annab suulise intervjuu, mis pärast vormistatakse kirjalikuks tekstiks, siis presidendi kantselei vastavad pädevad spetsialistid tutvuvad selle tekstiga ja loevad selle mõttega läbi. Vaatavad seda pilguga, kas presidendi mõtted on antud edasi selliselt, et lugeja neid samamoodi mõistab, nagu president on mõelnud. See oli ilmselgelt vähemalt mingis osas jäänud tegemata. Aga ma ütlen jällegi, et mul ei ole mingisugust motivatsiooni proovida sellele kõigele nüüd ülearu dramaatilist spinni külge panna.

Vaatamata sellele kõigele, kas teie isiklikult toetaksite president Karise kandideerimist teiseks ametiajaks?

Mina isiklikult Euroopa Parlamendi saadikuna sellel korral valimistel ei osale, jätan selle töö oma riigikogu kolleegide hooleks.

Ma küsin teie arvamust, kas see oleks hea mõte.

Ma ei soovigi seda arvamust praegusel hetkel ajakirjanduse vahendusel jagada. Ma ei tea, kas on tõsiselt kaalutud teisi kandidaate, ma ei tea, kes nad võiksid olla. Seda konteksti teadmata ei ole mõtet kiirustada. Piltlikult öeldes, ühte ainsat laulu kuulnuna ei saa ma kindlasti võtta seisukohta, kas see on kõige parem laul esindama Eestit Eurovisiooni lauluvõistlusel. Selleks ma peaksin teadma kogu valikut ja siis saaksin võib-olla oma isikliku eelistuse avaldada. Hetkel ma seda ei tea. Kui ma nüüd ütlen välja, et jah, ma toetan teda, siis võib-olla tuleb homme parem kandidaat. Kui ma ütlen, et ei, ma ei toeta, siis võib selguda, et äkki teisi kandidaate polegi. Selles mõttes ma kindlasti ei ole valmis ütlema, kas ma toetan või ei toeta tema jätkamist presidendina.

Teiste potentsiaalsete nii-öelda lauluesitajatena on välja hõigatud ka Riina Kionka, Matti Maasika, Jüri Luige, Kyllike Sillaste-Ellingu, Ülle Madise ja ka Marina Kaljuranna nimed.

Kõik on kindlasti omas valdkonnas tublid ja väärikad inimesed. Aga ma ütlen, et ma ei arva, et tegelik valik saaks toimuma nende inimeste vahel.

Mida te üldiselt arvate sellest, kuidas praegu on läinud presidendivalimiste kampaania ja see, kuidas erinevad poliitilised jõud on oma kandidaate arutanud?

See on üsna ootuspärane, arvestades jõudude seisu riigikogus. Ma ei näe selles praegu midagi dramaatilist. Meediat lugedes, kuulates ja vaadates jääb mulje, nagu oleks midagi väga dramaatilist toimumas, aga minu arvates on see täiesti ootuspärane ja üsnagi normaalne poliitiline protsess. Mul ei ole mingit kahtlust, et Eesti saab endale ka järgmiseks viieks aastaks presidendi. Ma usun, et see president, kes järgmised viis aastat ametis on, tuleb toime vähemalt sama hästi, kui on toime tulnud praegune ja eelmised presidendid.

Põhimõtteliselt saaks teiseks ametiajaks kandideerida nüüd ka Kersti Kaljulaid.

Jah, küllap ta saaks, kui ta leiaks selleks piisavalt poliitilist toetust.

Aga seda on tõenäoliselt raske leida.

Ausalt öeldes, see uudis, et ta ei ole enam Eesti Olümpiakomitee (EOK) president, on sedavõrd värske, et mina ei ole enda jaoks seda varianti läbi jõudnud mõelda. Minu jaoks oli ta sümpaatne president, aga siin tuleb arvestada mitte isiklikke sümpaatiaid, vaid poliitilisi reaaliaid.

Nendest rääkides, siis kui tõenäoline riigikogus presidendi äravalimine on?

Ei ole ülitõenäoline, ma arvan. Ma pigem arvaks, et riigikogu esimese kolme vooruga ei vali presidenti. Kui see peaks jääma nii, nagu on ühe korra ajaloos juhtunud, et valimine naaseb pärast valimiskogu uuesti riigikogusse, siis on see tõenäolisem. Aga praegu vaadates, Reformierakonnal on seal olemas üksinda blokeeriv vähemus. Ja ma ei näe, et kõik ülejäänud poliitilised jõud oleksid võimelised leidma sobivat kandidaati. Ma ei usu, et sotsiaaldemokraadid, EKRE ja Keskerakond suudaksid iialgi koonduda ühe ja sama kandidaadi taha riigikogu esimestes voorudes. Ja kui Reformierakonnal on blokeeriv vähemus... Kellelgi ei ole ilmselt soovi väga suure riigikogu fraktsioonile, aga võrdlemisi väikese avaliku toetusega erakonnale seda positsiooni ära kinkida. Seda on raske näha, aga see ei ole päriselt võimatu.

Samas on näha, et Keskerakond ja Isamaa on selgelt väljendanud oma toetust Alar Karisele, Reformierakond on aga jätnud oma kaardid avamata. Kas teoreetiliselt on võimalik, et Karisel on toetus olemas?

Teoreetiliselt on võimalik. Riigikogus on 101 liiget ja presidendi valimiseks on vaja 68 häält, nii et need hääled on riigikogus põhimõtteliselt olemas. Teoreetiliselt. Aga kui ma tõenäosust hindan, siis ma ei pea seda väga tõenäoliseks.

Et Reformierakond ikkagi ei lähe seda teed?

Nad ei ole seni sellest märku andnud. Lõppude lõpuks on siin erinevad kaalutlused. Üks on see, keda peetakse parimaks või endale sobivamaks presidendiks, teine on see, mida peetakse võimalikuks. Lõppude lõpuks tihtipeale reaalsus toob maa peale, tuleb elada variantidega, mis ei ole võib-olla kõige eelistatumad. Eks Reformierakonnal on mõnevõrra suurem kohustus peaministrierakonnana ja kõige suurema parlamendierakonnana see protsess kuidagi tüürida karide vahelt läbi. Selge on ka see, et üksinda nad seda teha ei saa. Kui palju nad lasevad ennast survestada sellega, et neil on justkui moraalne kohustus, seda ma ei tea. Ma arvan, et mitte liiga palju.

Aga alguse juurde tagasi tulles – president Mikser teie jaoks siis ei kõla?

Kõlab kindlasti hästi. Aga mul ei ole selle ametikoha vastu tekkinud kunagi mingisugust ihalust. Ma ei näe ka, et nii poliitiline, nii selgepiiriliselt enda poliitilisi ja ideoloogilisi tõekspidamisi väljendanud inimene nagu mina omaks tänasel päeval üleüldse realistlikke šansse. Ma olen rahul selle tööga, mida ma praegu teen. Mul ei ole seda ambitsiooni tänasel päeval. Poliitikas kehtib samas, et ära kunagi ütle kunagi. Miks ma peaksin kogu eluks ette ütlema, mida ma kindlasti ei tee. Aga ma ei tegele selle mõtte veeretamisega ega ole sellele kusagilt otsinud toetust. Ja ka minult ei ole keegi palunud kaaluda kandideerimist.

Aga riigikogu valimised?

Elame, näeme. Ma olen ju erakonda toetanud erinevatel valimistel, selleks et erakonnal läheks hästi, et aidata neid inimesi, kelle maailmavaadet ma jagan. See on midagi hoopis muud, kui ise kandideerida ametisse, mida ma tegelikult pean siis ka tahtma, ihaldama ja suutma välja kanda ning olema valmis viis aastat kandma. Selles mõttes on riigikogu valimised kindlasti teistsugune valimissituatsioon. Aga alguse juurde tagasi tulles, ma arvan, et ma töötan oma kolm aastat siin selle mandaadi lõpuni kindlasti ära ja siis vaatan edasi, kas minu järgmised väljakutsed on seotud poliitika või millegi muuga.