Vahel tekib uudiseid lugedes tunne, et kõik on purjus ja kainetel inimestel on paremat teha, kui sõna võtta. Sest kainest mõistusest ei ole olnud ei kippu ega kõppu riigiesindajate sõnavõttudes, mis on puudutanud nn laenuskämmide ehk pettuste ohvreid. Nii justiits- ja digiministeeriumi esindaja kui ka siseminister isiklikult on ajanud kelbast. Mis juristi vaatest veel hirmsam, seda kelbast leiab isegi Tartu ringkonnakohtu jõustunud lahendist.

Aga millest üldse jutt käib? Muude petuskeemide hulgas on maad võtnud ka sellised, kus pätid kas saavad pettuse teel inimeselt kätte viimase pin-koodid ning võtavad inimese nimel laenu või kallutavad muinasjuttude abil inimest ise laenu võtma.

Mõlema skeemi puhul jõuab laenuraha lõppastmes hoopis pättide kätte. Kui pättidel on pin-koodid, saavad nad raha kontolt ise välja tõmmata, kui pole, siis on osaks pettuse stsenaariumist inimese veenmine, et see saadud laenuraha tuleb nüüd sulas välja võtta ja kuskil üle anda või mingile välismaa kontole või krüptoplatvormile edasi kanda.

Laenuandja silmis on laenuvõtjaks ikka see vaene inimene, kes pettuse ohvriks langes. Nii on paljud pettuste küüsi langenud inimesed asunud maksma kinni laene, mida nad tegelikult pole tahtnud võtta ning mis on läinud pättidele.

Jaanuari lõpus vahendas Eesti Ekspress justiits- ja digiministeeriumi rõõmusõnumit, et selliseid laenulepinguid, mille inimene on pättide petujutu ajendil sõlminud, saab tühistada. Ühtegi allikaviidet peale seaduse teksti ja ministeeriumi esindaja optimismi seal ei olnud.

Seadus ütleb selgelt, et sellist laenulepingut ei saa tühistada. Tühistada saaks selle siis, kui laenulepingus oleks raha saajana kirjas keegi kolmas isik ehk laenuskämmide puhul pätt ise, aga seda praktikas reeglina ette ei tule. Väga tore, kui nii oleks, siis poleks kriminaalmenetlust vajagi, et pätti tabada. Kui aga lepingus ühtegi märki petturist kolmanda isiku seotusest pole, siis ei saa lepingut tühistada. Kui inimene on pättide petujutu tõttu ise laenulepingu sõlminud, saaks lepingu kehtivust kõigutada vaid see, kui ta on piiratud teovõimega inimene.

Kui oleks tegemist hoopis identiteedivargusega, mille raames pätid kellegi teise pin-koodidega toimetavad nii, et viimane pole laenu võtmisest isegi teadlik, saaks tõesti väita, et laenulepingut polegi üldse sõlmitud. Selle juriidilise tõsiasja valguses on ohvritele julgustust andnud nii justiits- ja digiministeerium kui ka Tartu ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi esimees.

Millest optimistid ei räägi, on alusetu rikastumine ehk fakt, et ka tühise või tühistatud lepingu alusel saadu tuleb üldjuhul tagasi anda. Kui oled saanud pättide vormistatud laenulepingu alusel raha oma kontole, siis on täiesti võimalik, et pead vähemalt selle saadud laenu põhisumma tagasi maksma ka siis, kui leping on tühine või tühistatud.

Tartu ringkonnakohus on tõepoolest ka sellest takistusest üle saanud, leides, et kui raha liikus inimese kontolt pättidele, siis ta polegi ju tegelikult rikastunud, sest tal pole seda raha enam. Siin on ainult üks väike probleem, see lähenemine ei päde juriidiliselt. Üldjuhul ei kanna laenuandja seda riski, mis saab laenurahast pärast seda, kui see on kantud laenusaaja kontole.

Tartu ringkonnakohus läks ühes asjas veel kaugemale. 2025. aasta suvel tegi Tartu ringkonnakohus kohus otsuse, kus leidis, et Bigbankil ei ole õigust nõuda tagasi laenuraha inimeselt, kes oli pättide petujutu ohvriks langenud ja mitmetelt pankadelt laene taotlenud.

Bigbank oli seejuures rakendanud lisaturvameedet, videokõnet, et veenduda, et laenutaotleja on ikka see inimene, kes ta väidab end olevat. Inimene osaleski videokõnes ja sõlmis laenulepingu. Kohus märkis, et pettuse ohver oli Bigbankilt saadud raha arvelt muuhulgas tagastanud teisi laene, mille petturid olid tema nimele vormistatud, ning leidis, et seda "ei saa kostjale ette heita".

See on väga nunnu, ainult et juriidilises mõttes on selgelt tegemist alusetu rikastumisega, kui pettuse ohver kasutas Bigbankilt saadud raha teiste laenukohustuste täitmiseks. Maksekohustuste vähenemine teiste pankade ees on kahtlemata rikastumine. Isegi kui pettuseohver poleks Bigbankilt saadud laenuraha kasutanud teiste laenude tagasi maksmiseks, ei pruukinuks see teda päästa. Tartu ringkonnakohut aga ei takistanud paragrahvid ega varasem kohtupraktika järeldamast, et pettuse ohver polegi üldse rikastunud.

See konkreetne lahend on üleüldse kurioosne, kuna ringkonnakohtu põhjendustes pole mitte ühtegi normiviidet ja ma ei liialda, ainsad paragrahvid, millele kohus viitab, on menetlusnormid.

Ühesõnaga, kohtus võib sellise petuskeemi ohvriks langenud inimesel tõepoolest minna hästi, kui kohus jätab kehtiva õiguse korrektselt rakendamata.

Kirsina tordil julgustas ka siseminister Igor Taro Eesti Ekspressi vahendusel inimesi kohtumenetluse kaudu võlgadest vabastamisele lootma jääda. Nimelt väitis Taro rõõmsalt, et kohtusse minek ei ole Eestis kuigi kulukas ja halduskohtusse pöördumine on suisa nii odav, et eksisteerib lausa sarikaebajaid. Minister teadis ka soovitada, et pole ju vaja "maailma kõige kallimat advokaati selleks, et kohtusse minna".

See tekitab küsimuse, kas siseminister üldse saab aru, millest ta räägib. Alustuseks, halduskohus ei puutu asjasse, see on tsiviilkohtu teema. Teiseks, ka mitte-maailma-kõige-kallim-advokaat on tavainimesele kallis. Jah, pikalt vangis istuvatel inimestel võib tõesti olla aega, et hakata halduskohtu kaudu sarikaebajateks riigi vastu, aga tsiviilkohtus pangaga vaidlemine on hoopis teine tera. Seal on vaja õiguseksperti appi. Või peaks "erioperatsiooni" raames mitmeid laene võtnud pettuse ohver hakkama ise argumenteerima tehingu tühisust ja tühistamist ning alusetu rikastumise nõudele vastuväiteid genereerima jms lõbusat?

Ministripalgaga tõepoolest ei pruugi tuhat või paar tuhat eurot või rohkemgi, mis juba esimesele kohtuastmele võib kuluda, olla suur summa. Aga kui lõpuks leiaks kohus, rakendades kehtivat õigust korrektselt, et laenusaaja peab siiski laenu põhisumma laenuandjale tagasi maksma ja lisaks ka veel laenuandja menetluskulud kinni maksma? Kas siis oleks ka olek jätkuvalt nii optimistlik?

Ühtepidi on inimlikust vaatest tore, et Tartu ringkonnakohus nii väga tahtis pettuse ohvrit aidata, et ei hakanud isegi paragrahve väänama, vaid jättis need hoopis kõrvale. Samal ajal mõjutab see võlaõigust laiemalt. See võtab ära igasuguse vastutuse pettuse ohvriks langenud inimeselt ning asetab selle täielikult tehingu teisele poolele. Kui selleks teiseks pooleks on pank, siis on ehk keeruline pangale kaasa tunda, kuid teine pool võib olla ükskõik kes ükskõik millise lepingu raames.

Lisaks, kui Bigbanki rakendatud lisameetmest, isikusamasuses veendumisest videokõne teel ka ei piisa, siis tähendab see, et ka pangakontoris laenulepingut sõlmides tekib risk, et inimene toimetab tegelikult hoopis pättide mõju all. Sellisel juhul on laenuandjatel mõistlik hakata laenukraane kinni keerama, sest kunagi ei tea, millal peab kogu laenusumma lihtsalt korstnasse kirjutama.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.