Viimastel kuudel on palju räägitud erinevatest digitaalse tuvastamisega seotud petuskeemidest finantssektoris ning kelmide ohvriteks langenud inimeste võimalustest enda õigusi kaitsta, muuhulgas tsiviilkohtumenetluses.

Riigikohus ei ole tsiviilasjades tehtud lahendites seni selliste pettuste õiguslikke järelmeid veel üksikasjalikult käsitlenud, kuid Tartu ringkonnakohus on teinud mõned lahendid, millega jätnud pettuse tuvastamisel laenuandjate ja inkassofirmade nõuded rahuldamata. Arvestades nende lahendite kohta avaldatud arvamusi (nt "Kärt Pormeister: laenuskämmidest ja paragrahvidest") vajavad kohtu õiguslikud lähtekohad siiski mõningast täiendavat selgitamist.

Küberruumis tegutsevad kelmid kasutavad raha väljapetmiseks erinevaid mooduseid ja skeeme neid jooksvalt muutes ning täiustades, kuid kokkuvõttes on eesmärgiks siiski saada ohvrilt erinevatel ettekäänetel kätte viimase PIN-koodid ning teha nende abil tehinguid või kallutada ohvrit pettuse abil neid ise tegema.

Jättes kõrvale sellise tegevuse karistusõigusliku aspekti ja analüüsides pettusega sõlmitud lepinguid eraõiguslikust vaatest, tuleb alustada sellest, et laenulepingust kui võlaõiguslikust lepingust saavad kohustused tuleneda põhimõtteliselt üksnes lepingupooltele. Kolmandale isikule saavad lepingu kohustused tuleneda üksnes juhul, kui ta ise kohustuste võtmisega nõustub. Leping sõlmitakse poolte vastastikustel tahteavaldustel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

Lepingute sõlmimisel digitaalses keskkonnas ei ole tehingu teisel poolel üldjuhul võimalik teada, kas elektroonilist identiteeti kasutab laenulepingu sõlmimiseks keegi muu kui tavapärane kasutaja.

Eesti kohtute praktikas on juba pikemat aega eeldatud, et kui keegi väidab, et lepingu on sõlminud hoopis kolmas isik tema identiteeti ära kasutades, siis peab ta oma selliseid väiteid tõendama. Tõendama siis eeskätt seda, et temalt peteti koodid välja ja ta ei ole andnud lepingu sõlmimiseks tahteavaldust.

Tartu ringkonnakohus ongi mitmes lahendis jõudnud kohtu ette toodud asjaolude ja esitatud tõendite põhjal järeldusele, et ohvril, kes sõlmis laenulepingu kolmandate isikute pettuse mõjul, puudus tegelik tahe laenulepingu sõlmimiseks ja laenu saamiseks.

Seetõttu on asutud seisukohale, et kehtivat laenulepingut hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud. Võib lisada, et kui hagejalt petetakse välja digitaalset identifitseerimist võimaldavad koodid (nt Smart-ID koodid), ei saa riigikohtu praktika kohaselt rääkida ka sellest, et hagejal oli tahe koodide edastamisega anda petturile tehingute tegemiseks volitus.

Kui kehtiva laenulepingu sõlmimine vaidlevate poolte vahel ei leia tuvastamist, tekib õigustatult küsimus, kas laenuna saadud summa tuleks pettuse ohvril laenuandjale alusetult saaduna siiski tagastada.

Alusetult saadut saab üldjuhul tagasi nõuda sellelt isikult, kes on nõude esitaja arvel midagi alusetult saanud. Kui kohtuasjas ei leia tuvastamist, et ohver oleks pettuse tulemusena laenuandja arvel ise midagi saanud, ei ole alusetu rikastumise sätete kohaldamine põhjendatud.

Petuskeemides kantakse laenuna välja petetud raha sageli algselt küll pettuse ohvri pangakontole, kuid tegelik kontroll tal enda pangakonto üle sel hetkel juba puudub. Näiteks on kelmid paigaldanud ohvri arvutisse kaughaldusprogrammi või teeb ohver enda kontol küll ise toiminguid, kuid seda kelmide loodud ebaõigest ettekujutusest lähtudes.

Enne kui pidada Tartu ringkonnakohtu neid lahendeid pettuse ohvreid põhjendamatult soosivaks, tasub meelde tuletada eeldust elektroonilise identiteedi kasutamisel ja pettuse ohvri kohustust oma väiteid kohtumenetluses tõendada.

Asjakohane on märkida, et tsiviilvaidlustes on tõendite esitamine eelkõige kohtumenetluse poole enda kohustus ning kohus poole eest tõendeid omal initsiatiivil kuhugi otsima ei lähe. Seega eeldab vähemalt tsiviilkohtumenetlus pettuse ohvri enda olulist initsiatiivi laenuandja nõudele vastu vaidlemisel ja tõendite esitamisel. Vastasel juhul võib kohus lugeda laenulepingu poolte vahel kehtivaks.

Üldjuhul saab panka või muud laenuandjat pidada selliste petuskeemide puhul kannatajaks, kuna nad ei ole laenu taotlemisel pettusest samuti teadlikud või ei saa kelmide tegevust õigel ajal peatada. Laenuandjatel võib küll olla võimalus esitada nõudeid pettuse toime pannud isikute vastu, kuid nendelt raha tagasi saamine on siiski vähe tõenäoline, sest sageli ei suudeta kelme tuvastada.

Seetõttu ongi oluline tegeleda pettuste ennetamise ja takistamisega riigi tasandil laiemalt. Võimalik, et turvalisuse kaalutlusel tuleb laenude taotlemisel teha edaspidi mõningaid järeleandmisi selle teenuse mugavuses. Oluline osa on kindlasti ka inimeste teadlikkuse tõstmisel.