Täitmisregistri esmane ülesanne oli anda võlgnikele ülevaade nende võlgade kohta ning õigustatud huvi korral võimaldada teistel inimestel ja ettevõtetel kontrollida potentsiaalse üürniku, lepingupartneri või laenuvõtja senist maksekäitumist, saades infot kehtivate võlgade ja käimasolevate täitemenetluste kohta. Täitmisregister oleks kaitsnud inimesi ja ettevõtteid ning motiveerinud võlgnikke oma kohustusi täitma.

Nii oli välja toodud vastava eelnõu seletuskirjas ja kommunikeeritud avalikkusele. Täitmisregister oleks pidanud tööle hakkama juba 1. jaanuaril 2024. aastal.

Tegelikkus on paraku vastupidine. Täitmisregister ei tööta ning ministeerium on nüüd asunud seisukohale, et võlainfo avaldamine rikuks võlgnike õigusi ning annaks piiramatu ligipääsu võlgnike isikuandmetele. Leiti, et eraelu puutumatuse tagamiseks tuleb täitmisregistrit puudutav säte seadusest välja võtta ning riigikokku saadeti ka vastav eelnõu.

Hea uudis on see muidugi puuküürnikele, sarivõlgnikele ja kelmidele, kes saavad jätkuvalt suuri summasid heausklikelt välja petta, kuna mitte kuskilt ei ole inimesel ega ettevõttel võimalik saada terviklikku infot nende täitmata kohustuste kohta.

Tuletan meelde, et võlaandmete avaldamiseks ja pärimiseks peab siiski olema õiguslik alus, mida nõuab isikuandmete kaitse üldmäärus. Selleks on loodud andmejälgija. Ka inimesel endal säilib võimalus kontrollida, kes on tema andmeid vaadanud ning kui ta leiab, et päringud on tehtud uudishimust, saab juhtumiga tegeleda andmekaitse inspektsioon.

Olukorra silmakirjalikkust näitab paraku seegi, et planeeritav muudatus ei puuduta elatisvõlgnikke. Nende eraelu puutumatuse tagamine ei ole ilmselt riigi jaoks sama tähtis. Tekib aga küsimus, miks elatisvõlgnik on rohkem võlgnik, kui kelm, puuküürnik või liikluseeskirjade rikkuja. Ministeeriumi seletuskirjast selgitust loomulikult ei leia.

Olukorra silmakirjalikkust ilmestab seegi, et paljudest registritest on info täitemenetluste kohta tegelikult saadaval, kuid erinevatest allikatest info tagaajamine on keeruline, nõuab inimeselt spetsiifilisi teadmisi ning mõnikord ka juristi abi. Tihti on päringute tegemine ka tasuline. Selleks, et oleks võimalik teada saada, kust otsida infot võlgade kohta, aitasin mullu "Pealtnägijal" koostada võlgniku taustakontrolli spikri.

Näiteks kui võlgnikul on ettevõte, saab kohtutäitur seada keelumärke ja äriregistrist on info nähtav. Kui võlgnikul on kinnistu, siis kohtutäituri keelumärk on kinnistusraamatusse päringut tehes avalik. Kohtulahenditest otsides leiab info, kui inimeselt on võlgnevus välja mõistetud. Tasulisi päringuid saab teha ka erinevatesse karistus- ja maksehäireregistritesse.

Arusaamatuks jääb, miks info ettevõtete ja kinnistute kohta on meil avalik, kuid kohtutäiturite juures olevad täitemenetlused peavad olema kuidagi eriliselt kaitstud.

Praegune lähenemine loob kummalise olukorra. Võlgnike varade kohta on info lihtsalt kättesaadav, aga nende kohustuste kohta mitte. Lisaks on Eestis mitmeid maksehäireregistreid, kuhu on kantud kümnete tuhandete inimeste maksehäired. Maksehäireregister ei riku isikuõigusi aga riiklik täitmisregister teeb seda?

Eestis on umbes 100 000 võlglast, kellel on paraku väga mugav oma kehva maksekäitumist varjata ning kohustuste maksmisest kõrvale hiilida. Töötatakse mustalt, kasutatakse välismaiseid pangakontosid, sõlmitakse süüdimatult aina uusi laenu- ja üürilepinguid.

Avalikkus ei vaja täitmisregistrit häbistamiseks ning taustakontroll ei ole uudishimu, vaid enesekaitse ja probleeme ennetav meede. Täitmisregister on vajalik selleks, et kaitsta inimesi ja ettevõtteid, kes võivad teadmatusest ja heas usus sattuda petturite, puuküürnike või sarivõlgnike ohvriks. Lisaks leian, et võlgade avalikustamine motiveeriks paljusid oma probleemidega tegelema ning annaks ka võlglastele parema pildi oma kohustustest.

Täitmisregister on oluline ka teiselt poolt vaadates. Olen ise pikalt kohtutäituri büroos töötanud ning mõistan registripidaja vastutust ning ka seda, kui keeruline ja ressursimahukas on tagada andmete õigsus enne võlaandmete avaldamist. Mõni täitemenetlus on kestnud aastakümneid, täiturid on vahetunud ning üle antud toimikud ei pruugi kajastada andmeid korrektselt.

Rahulolematus ja kaebuste hulk võib olla väga suur, aga see ei ole põhjus, miks andmeid üldse avaldama ei peaks. Võlaandmed peavad olema korras ning kohtutäiturite büroodel on olnud aastaid, et andmed korda seada.

Paraku jääb arusaamatuks, kelle huve kaitseb riik. Kas riigi prioriteediks on hoida võlgnike huve, kes teadlikult jätavad oma kohustused täitmata või kaitsta ausaid inimesi ja ettevõtjaid, et nad saaks teha läbipaistvaid ja turvalisi otsuseid?