Üks minu hea tuttav tavatseb teatud pidupäevadel kapist välja otsida vana tikitud lina. Peseb läbi, triigib üle, seab lauale. Nõud asetatakse lina mustri järgi ja olen kindel, et needki kuuluvad kunagi kellelegi pulmadeks kingitud serviisi. Nii tegid tema ema ja vanaema ning olgugi, et linal on mõned plekid (mis enam välja ei tule) ja paaris kohas on väikest auku nõelutud (saab peita lillevaasi alla), on see siiani tähtpäevade lahutamatu osa. Ka siis, kui külalisi ei tule.

Selline tseremoonia võib tänapäeva tormakas tempos ja lihtsate lahenduste ajastul näida ülemäära toretsev ja tülikas. Selles on seos minevikuga, mida oskavad hinges kanda ainult need, kellel on isiklikud mälestused või kellesse see väärtussüsteem on sisse kasvatatud.

Tikandiga laudlina kohale võib mõttes asetada õunapuuaia taluhoovis, vana foto, suvehommikuse koogel-moogeli, floksipeenra, unelaulu, perepikniku... Kindlasti on kõigi eludes esemed, lood või traditsioonid, millega seostuvad soojad mälestused ja juba lahkunud lähedased. Midagi väärtuslikku edasikandmiseks ja edasiandmiseks.

Rahvusriigina on selliseid mälukandjaid meil ka kollektiivselt. Erilised ja ainuomased, mis peegeldavad just selle rahva tõekspidamisi, traditsioone, ajalugu ja keelt ehk kultuuri, kõige laiemas mõttes. See on kultuuripärand. Sellesse ei kuulu mitte ainult kõige esinduslikum ja uhkem, vaid ka argine ja tööstuslik.

Kultuuripärand on allikas, mis toidab rahvuse jätkuvat enesemääramist ja identiteeti selle igas tahus. Mitte ainult kõige silmapaistvam ja ahhetama panev ei ole oluline, vaid ka kulunud, lapitud ja nii tavalisena näiv. Kõik see, mis teeb Eestist äratuntavalt Eesti.

Ka avalik ruum on mälukandja, kättesaadav ja füüsiliselt kogetav, igapäevaselt kasutatav ja iseenesestmõistetav, jagatud, aga samal ajal isiklik. Kõik need hooned, pargid, tänavad, metsad, põllud ja veekogud on alati meie ümber olemas ning seepärast justkui püsivad. Tegelikult see muidugi nii ei ole, väikeseid ja suuremaid muutusi toimetatakse iga päev. Avalik ruum areneb tasahaaval ja selle kumuleerunud mõju näeb alles tagantjärele fotosid võrreldes.

Ladusa teabevahetuse ja kiire kaubatranspordiga maailmas on ajalooliselt väljakujunenud piirkondlikud eripärad hoogsalt ühtlustumas. Metropolide linnasüdamed on aina ühenäolisemad, panganduskvartali klaasist ja terasest kõrghooneid võib leida igalt kontinendilt.

Üsna ühte tegu ja nägu kipuvad olema suurlinnades laialipillutatud arenduskvartalid ja servadesse valguvad eramualad. Hoonete arhitektuuri ei määra enam materjalide kättesaadavus, ideede ja inspiratsiooni limiteeritus, oskustööjõu piirkondlikkus, põlvest-põlve edasi antavad ehitustraditsioonid.

Muidugi on olemas tänapäevased suurepärased arhitektitööd, aga piirkonna eriomaselt äratuntava näo loovad ikka need vanad, eelmistel sajanditel püstitatud hooned. Need on need, mis teevad Eestist Eesti, nii linnas kui ka maal.