Kui mööduda mõnest Karl Burmani projekteeritud majast, võib tekkida tunne, et seisad ajaloo ja argipäeva piiril. Tema loodud hoonete fassaadid on viimistletud lihtsalt, kuid filigraanselt: akende kohal võib märgata lilleornamente või rahvuslikke mustreid, rõdudel aga kauneid piirdeid, mis annavad edasi sajanditagust iluideaali. Burmani hooned ei ole pelgalt majad, need on Eesti kultuuri ja identiteedi mälestusmärgid.

Juugend kui haruldus Eestis

Karl Burman (1882–1965) oli üks esimesi arhitekte Eestis, kes tõi siia juugendstiili. Kui Euroopas Viinis ja Riias on praegugi alles terveid juugendkvartaleid, siis Tallinnas on need üksikud pärlid.

Burman ei piirdunud vaid Euroopa eeskujude kopeerimisega, ta ühendas voolava juugendjoone kohaliku rahvusliku mõttelaadiga. Nii sündis omapärane arhitektuur, mis eristub ja kõnetab ka tänapäeval.

Kui liikuda Eesti pealinnas ringi, siis leiab Burmani käekirjaga hooneid mitmeid. Burman oli ka esimesi Eesti arhitekte, kes projekteeris suuri üürimaju.

Tallinnas näiteks tasub tähelepanu pöörata Süda tänaval asuvale hoonele, mille fassaadil vaatavad vastu elegantsed detailid ja tornid. Samuti kunagine Tatari 21b üürimaja, mille esinduslikku fassaadi ilmestavad rõdude kõrval laiad raamliistud ja tiheda ruudustikuga aknad.

Need majad ei räägi ainult arhitekti andest, vaid ka ajast, mil eestlased tahtsid oma rahvuskultuuri enesekindlalt esile tuua. Läbi arhitektuuri oli võimalik teha seda rahulikult, kuid sihikindlalt.

Hoone kui ajastu kroonika

Burman osales ka suuremate rahvuslike sümbolite loomisel. Näiteks oli ta seotud Kalevi seltsimaja hoonega Pirital (1911–1912), mis oli tema esimesi katsetusi, kuid säilinud pole. See oli sümbol, et eestlased väärtustavad oma kultuuri ja tahavad seda väärikalt esitleda. Seda veel ajal, kui Eesti polnud veel iseseisvunud.

Iga Burmani maja on nagu kroonika oma ajast. Seda ilmestab ka see, et oma hilisemas loomingus liikus ta enam ja katsetas ka funktsionalismi. Burmani hooned jutustavad lugu ajast, mil Eesti alles otsis oma nägu, ning arhitektuur oli üheks viisiks, kuidas rahvuslikke unistusi kivisse raiuti, et need ka rahvani jõuaks ning edasi kanduksid.

Ohustatud pärand

Sajand on pikk aeg. Paljud Burmani majad on elanud üle sõjad, vaesuse ja poliitilised murrangud. Paraku ei ole kõik säilinud. Mõnel juhul on rikkalikud fassaadidetailid kadunud, aknad asendatud või rõdud lammutatud. Sellised muudatused hävitavad tasapisi Burmani, keda professor Mart Kalm on pidanud Eesti esimeseks arhitektiks, käekirja ja unikaalsust.

Nüüd tekibki küsimus, kas me lepime vaikselt selle kadumisega või võtame vastutuse, et hoida. Burmani looming ei ole lõputu, iga kaotatud detail või maja tähendab pöördumatut lünka meie kultuuriloos. Praegusel ajal pöörame tähelepanu just meie meelsuse ja eestluse säilimisele. Üks eestluse osa on meie ajalooline arhitektuur, mis eriti hästi on just nähtav Burmani loomingus.

Inspiratsiooniks ka tänapäeval

Burmani looming on oluline ka praegustele arhitektidele, kunstnikele ja linnaruumi kujundajatele. Ta näitas, kuidas on võimalik ühendada rahvuslik omapära ja rahvusvahelised voolud. Sama küsimuse ees seisame nüüd: kuidas luua midagi, mis on ühtaegu kaasaegne ja samas juurdunud kohalikus kultuuris.

Kui noored arhitektid õpivad Burmani majade näitel, et julgus ja isikupära võivad luua kestvat ilu pikemateks aegadeks, on see parim tõestus tema tööde ajatusest.

Burmani pärandi säilitamine ei ole ainult arhitektide või muinsuskaitsjate mure. See on meie kõigi asi. Linnapilt, kus Burmani majad seisavad väärikalt ja hoolitsetult, räägib lugu ka tulevastele põlvedele. Hoides neid maju, hoiame alles ka oma rahvuslikku mälu ja väärikust.

Nii nagu hoiame perealbumites vanu fotosid, peame hoidma ka oma linna arhitektuurilisi pärleid. Burmani looming on Eesti arhitektuuriajaloo kuldne peatükk, see ei ole lihtsalt möödunud aegade kunst, vaid osa meie identiteedist, mis kõnetab ja inspireerib ka tänapäeval. Lisades muidugi seose olnuga.

Burmani (Sinika) villa olulisus kogukonnale

Karl Burmani 1923. aastal projekteeritud Tallinnas Kadaka tee 62 asuv villa ongi seetõttu oluline, et see on Eesti esimese arhitekti loodud hoone idüllilisse piirkonda, kus rahvas käis puhkamas linnakärast eemal. See jutustab loo Mustamäest, mis on aja jooksul kadunud ning asendunud paneelmajadega. Kadaka (Kataka) küla on olnud koht, kus villad mitte ainult ei näidanud jõukust, vaid see on olnud ka näide arhitektuurilisest ihalusest näidata oma kultuuri ja rahvust.

See ongi põhjus, miks Karl Burmani looming vajab hoidmist: et meie linnades oleks alati koht unistustel, iluotsingutel ja rahvuslikul uhkusel. Läbi sajandivanuste hoonete säilitame ka oma ajaloolist mälu.

Kutsun üles nii arhitektide kui ka linna kogukondasid tõsiselt kaaluma kõigi allesjäänud Karl Burmani hoonete kaitse alla võtmist säilitamaks selle Eestile olulise arhitekti panust meie arhitektuuri ja linnailme kujundamisse.