Viimased 80 aastat on Ühinenud Rahvaste Organisatsioonil olnud monumentaalne roll teise maailmasõja järgse korra hoidmises. ÜRO on oluliselt kujundanud rahvusvahelise õiguse norme, vahendanud diplomaatiat ning selle tegevusalad on puudutanud kõike alates mere sügavustest kosmoseni.

Vajadus ÜRO järele pole sugugi hääbunud. Aatomiteadlaste bülletään, mis avaldab iga-aastaselt hinnangu eksistentsiaalsest ohust inimkonnale, on viimsepäeva kella viinud 89 sekundini enne keskööd. Nn Doomsday Clock'i 80-aastase ajaloo jooksul ei ole teadlased veel kordagi nii murettekitavat hinnangut andnud.

Rahvusvaheliste ja poliitiliste pingete eskaleerumise, kliimakriisi süvenemise ja tehisintellekti arengu riskide taustal on teadlaste sõnum selge: seisame kuristiku ääres. Selles seisneb üks tänapäeva tähtsamaid küsimusi.

Kas ÜRO suudab neid probleeme lahendada?

ÜRO-l on selgelt mitu sügavat probleemi. Esiteks, julgeolekunõukogu struktuur takistab tihti otsuste vastuvõtmist. Sellel on 15 liiget, millest kümme vahetuvad kahe aasta tagant, kuid viis, Venemaa, Hiina, USA, Prantsusmaa ja Ühendkuningriik, on alalised ning saavad täiesti ilma piirangudeta vetostada nõukogu otsuseid.

Julgeolekunõukogust sõltuvad ÜRO tähtsaimad funktsioonid nagu rahuvalvemissioonid, sanktsioonid, sõjalise tegevuse autoriseerimine ja uute liikmete vastuvõtmine. Fakt, et autoritaarsed ja rängalt inimõigusi rikkuvad riigid saavad otsuseid vetostada, on olulisel määral halvanud ÜRO võimet inimeste eest seista.

Teiseks, ÜRO rahastussüsteem on rikkis. ÜRO saab vastu võtta ainult käesolevaks aastaks mõeldud liikmemakse. Kui ÜRO-l jääb majandusaasta lõpuks raha üle, peavad nad selle arvestama järgmise aasta liikmemaksudelt maha. Tulemusena palub ÜRO iga aasta jaanuaris riikidelt makse. Vähesed tasuvad õigeaegselt. Sellel aastal tegid seda vaid 49 riiki 193-st.

Mõned kokkuhoiukohad on olnud naljakad, näiteks õhukonditsioneeride kasutuse vähendamine ja eskalaatorite peatamine, aga likviidsuskriisil on olnud ka surmtõsiseid tagajärgi. Elupäästvaid missioone ja programme on kärbitud ning ÜRO on pidanud aeglustama Sudaanis ja Ukrainas toime pandud sõjakuritegude uurimist.

Ameerika ja Hiina panustavad kumbki ligi 20 protsenti ÜRO aastasest eelarvest ning mõlemast on saanud ebausaldusväärsed maksjad. 1980. aastatest alates on USA järjepidevalt maksetega hilinenud ning Donald Trumpi esimesel ametiajal hakkas USA täitma vaid osa selle maksekohustustest. Hiina on samuti hakanud maksetega hilinema, eelmisel aastal jõudis raha kohale 27. detsembril, jättes ÜRO-le neli päeva raha kasutamiseks. Ainult üks riik maksis sellest hiljem, Põhja-Korea.

ÜRO-l on palju rohkemgi probleeme, Kuid tegemist ei ole organisatsiooni läbikukkumistega, vaid ühiskondlike väljakutsetega. Mitte inimõiguste eksperdid või ÜRO töötajad ei ole otsustanud anda Venemaale ja Hiinale vetoõiguse või luua katkise maksusüsteemi. Neid probleeme on põhjustanud maailma riikide huvide ja võimu tasakaal. ÜRO-lt, mis koosneb liikmesriikidest ning mis põhineb valdavalt nende vabatahtlikule osalusele, ei saa oodata lahendusi, kui enamus riike neid ei taha.

ÜRO-l on ka tohutuid saavutusi

ÜRO on pannud aluse rahvusvahelistele normidele, näiteks võttes vastu inimõiguste ülddeklaratsiooni ja genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooni. Nii ebatäiuslik kui see ka poleks, on julgeolekunõukogu kehtestanud sanktsioone ja algatanud kriitilisi rahuvalvemissioone rasketes konfliktipiirkondades.

Pärast seda, kui Namiibia oli aastakümneid olnud Lõuna-Aafrika kontrolli all, viis selle iseseisvusvõitlus pikaajalise konfliktini. Aastatel 1989–1990 anti ÜRO rahuvalvemissioonile ülesanne jälgida üleminekut iseseisvusele. Kümned tuhanded põgenikud naasid turvaliselt koju ning 1989. aasta novembris toimusid vabad ja õiglased valimised.

ÜRO on väikeriikide ja -rahvaste jaoks eriti tähtis. See teostab inimõiguste kaitseks pidevat järelevalvet ning juhib rikkumistele tähelepanu. ÜRO organid, eriti peaassamblee, toimivad foorumina, kus ka väikeriigid saavad oma hääle maailmale kuuldavaks teha, luua diplomaatilisi ühendusi ning osaleda otsustusprotessides.

Eesti jaoks on piiramatu jõupoliitika kõikidest võimalikest maailmadest halvim. Kuni ÜRO takistab suurriikide ambitsioone ja võimaldab väikeriikidel laua taga olla, on sellel asendamatu väärtus.

Humanitaarabi ja arengukoostöö valdkondades on ÜRO-l olnud kriitiline roll. Igal aastal annab ÜRO toitu enam kui 150 miljonile inimesele, vaktsineerib 45 protsenti maailma lastest ning toetab valimisi umbes 50 riigis.

ÜRO roheline kliimafond on miljardite eurode väärtuses projekte algatanud, tuues puhta energia, kliimamuutustele vastupidava põllumajanduse ja veesüsteeme 133 riiki. Maailmapank investeerib igal aastal ligikaudu sada miljardit eurot arenguprojektidesse, rahastades teede, sildade, taastuvenergiajaamade ja digitaristu rajamist üle kogu maailma.

Reaalsus on see, et arvukad võidud – välditud sõjad, ära hoitud näljahädad – jõuavad harva uudistesse. Kuid need näitavad, et rahvusvahelise koostöö väärtus on reaalne. Näeme, et ÜRO-l on tõsiseid valukohti, mida riigid ei ole pragu lahendamas, aga kui me soovime tugevaid institutsioone, mis saaksid ära hoida globaalseid katastroofe, peame kodanikena selle eest seisma.