Selleks, et ükski pere ei peaks enam liikluses lähedast kaotama, peab meie kõigi ühine ambitsioon olema liiklussurmadeta Eesti aastaks 2050. Kui liigume järjekindlalt, suudame juba 2035. aastaks vähendada liikluses hukkunute arvu kolm korda ja raskelt vigastatute hulka kaheksa korda võrreldes möödunud aastaga.

Veelgi tähtsam on, et kümne aasta pärast ei hukkuks liikluses ükski alla 16-aastane laps ega asulas liikuv jalakäija. Eesmärkide saavutamine algab iga liikleja vastutusest, mida toetavad turvaline taristu ja mõistlikud reeglid.

Fookuses on jalakäijad ja süstemaatilised rikkujad

Liikluses peab esikohal olema laste ja jalakäijate kaitse, nemad on kõige haavatavamad. Vastutus on ühine, laskudes nii täiskasvanud liiklejatele, taristu projekteerijatele kui ka omavalitsustele ja riigile. Liiklusruum tuleb kavandada nii, et väike eksimus ei lõpeks traagiliselt. See tähendab paremaid ülekäike ja valgustust, eraldatud liikumist seal, kus kiirusevahed liiklejate seas on suured ning turvalist sõidukiirust.

Liiklusohutusprogrammis soovitame linnatänavate planeerimisel arvestada kiirusega 40 km/h. Näiteks Tallinna kesklinnas oli pärast piirkiiruse vähendamist vigastatud jalakäijaid kolmandiku võrra vähem. Samavõrd oluline on ka jalakäijate teadlikkuse tõstmine ning järjepidev liikluskasvatus kodus ja koolis, et kiivri kandmine, helkuri kasutamine ja tähelepanelik teeületus kujuneks loomulikuks harjumuseks.

Teiseks, ohutu sõidukiirus. Riik ei hakka kiirusi pimesi lauslangetama, vaid jätkame riskipõhise lähenemisega. Seal, kus tee ja ilm lubavad – enamasti põhimaanteedel –, peab liiklus olema jätkuvalt turvaliselt kiire. Oluliselt kõrgem risk on aga käänulistel ja kruusakattega kõrvalteedel, kus viimase viie aasta jooksul on hukkunud 82 inimest ja vigastada saanud 1399.

Transpordiamet jätkab sammsammulist nende lõikude kaardistamist, kus oht on kõige suurem – koolide ja lasteaedade lähedus, jalakäijate ja ratturite liikumisteed, ohtlikud kurvid ja tihedad ristmikud. Just seal tuleb kiirust piirata ja kasutada lahendusi, mis tõesti muudavad käitumist: ringristmikud, teekitsendused, tõstetud ülekäigud ja nutikad märgid.

Kolmandaks, süstemaatilised rikkujad. Enamik juhte peab reeglitest kinni, kuid on mõni tuhat inimest, kes rikuvad seadust korduvalt ja seavad teisi järjepidevalt ohtu.

Praegu on meil nende ohjamiseks olemas mõned meetmed nagu joobes juhtide sotsiaalprogramm, sõltuvusravi või juhtimisõiguse piiramine. Vaja on aga jõuda tervikliku süsteemini, mis sunnib käitumist päriselt muutma, vajame lahendust, mis ühendab teadlikkust tõstvad koolitused, vajadusel psühholoogilise sekkumise ja ravi. Eesmärk on, et ükski süstemaatiline rikkuja ei naaseks rooli enne, kui on mõistnud oma tegude ohtlikkust ja muutnud käitumist.

Neljandaks, tähelepanu hajumine. Üha rohkem ohtlikke olukordi juhtub seepärast, et pilk lahkub teelt ja liigub ekraanile. Sõnumi saatmine või uudiste sirvimine tundub tühine, aga piisab sekundist, et põhjustada raske õnnetus.

Probleemi lahendamiseks on vaja nii targemat järelevalvet kui ka järjepidevat teavitustööd, mis aitab hoiakuid muuta. Samamoodi nagu turvavöö kinnitamine sai aastate eest loomulikuks harjumuseks, peab ka sõnum, et roolis jääb ekraan kõrvale, jõudma iga juhini.

Nullvisioon

Riik teeb oma kodutööd. Investeerime maanteede ohutusse ja ehitame suure liikluskoormusega lõigud 2+2 standardisse. Ohtlikes lõikudes vähendame kiirust ning kujundame liikluskeskkonda nii, et see toetaks ohutult liiklemist. Samuti uuendame teekattemärgistusi. Need lahendused on juba praktikas end tõestanud.

On aga samme, mis vajavad enne elluviimist põhjalikku analüüsi, näiteks keskmise kiiruse kaamerad. Enne kui otsustada, kas, kuhu ja kuidas need panna, peame lahendama õigus- ja privaatsusküsimused ning testima seadmeid. Eesmärk on teha asju õigesti, nii, et tulemus oleks faktipõhine, mõjus ja toetaks nullvisiooni. Sama põhimõte kehtib süstemaatiliste rikkujate mõjutussüsteemi puhul: lahendus peab olema Eesti oludele sobiv, mitte lihtsalt kellegi teise tabelist kopeeritud.

Nullvisioon ei tähenda uusi reegleid reeglite pärast. See tähendab läbimõeldud otsuseid, selget vastutust ja vabadust seal, kus see on ohutu. Riik saab ehitada teid ja seada piirid, kuid liikluskultuuri muudab igaüks meist: ületades sõiduteed tähelepanelikult, jättes telefoni sõidu ajal taskusse või valides kiiruse, mis arvestab teistega. Nullvisioon ei ole ilus loosung seinal, vaid kokkulepe, mille peame tegema iseendaga ja üksteisega, et iga meie pereliige jõuaks õhtul liiklusest koju.