Viimase kahe kümnendi jooksul on Eesti riigi tervishoiukulutused inimese kohta kolmekordistunud, kuid senised kasvumootorid – majanduskasv, avaliku sektori kulutuste suurenemine ja tervishoiu prioritiseerimine riigieelarves – on nüüdseks seiskunud.

Jätkusuutlikuks tervishoiu rahastaseks vajame majanduse käimalükkamist, mõttemalli muutusi ja järjepidevat tähelepanu tervishoiuressursside tõhusale kasutamisele, et hoida Eesti inimkapital terve ja toimivana ka tulevikus.

Aastatel 2000–2022 kasvas Eestis avaliku sektori tervishoiu rahastamine inimese kohta reaalväärtuses ligi kolm korda, 520 dollarilt 1495 dollarini (kasutatud on Maailmapanga metoodikat ja WHO rahvusvahelisi andmeid). Tervishoiukulutuste kasvutempo poolest on Eesti esimeste seas Euroopa Liidu riikide hulgas. Selle kasvu taga oli kolm mootorit.

Esiteks, majanduskasv. Samal perioodil kasvas majandus inimese kohta veidi üle kahe korra. Aastal 2000 oli Eesti majanduse koguprodukt 13 515 dollarit kasvades 2022. aastaks 28 470 dollarini inimese kohta. Majanduskasv, kõige tähtsam allikas tervishoiu rahastamisel, on Eestis kuivaks jäänud.

Teine mootor on olnud avaliku sektori osakaalu suurenemine majanduses, mis kasvas kahe aastakümnega 36 protsendilt 39 protsendini. See andis võimaluse panna rohkem raha valdkondadesse nagu tervishoid. Nüüdseks on see protsent maksutõusude ja laenamise najal kasvanud veelgi, aga nendel allikatel on piirid ees, esimesel Maastrichti eelarvedefitsiidi kriteeriumid ja teisel poliitilised.

Tervishoiu prioritiseerimine avaliku sektori kulutustes on olnud kolmas oluline mootor. Aastatel 2000–2022 kasvasid kulutused tervishoiule 11 protsendilt kuni 13 protsendini avaliku sektori kulutustest. Nüüd ja lähiaastatel on Eesti suurim fookus ja prioriteet arusaadavalt meie kaitse ja julgeolek.

Mida siis teha tervishoiu rahastamiseks? Majanduse käekäik on kõige olulisem. See peaks olema meie kõigi huvi, kuidas selle mootori uuesti käima saab.

Mitte minnes üldise avaliku sektori suurendamiseks vajaliku maksupoliitika detailidesse, siis suhkrumaks oleks üks võimalus, kuidas täita nii riigi rahakotti kui ka parandada inimeste tervist. Enamik riike on selle mingis vormis kehtestanud, Eesti on jäänud nende väheste riikide hulka, mis pole seda teinud.

Teiseks tuleb tervishoiu rahastamist vaadata kui investeeringut Eesti inimkapitali, mis on oluline Eesti majanduse ja ühiskonna kasvamiseks ja arenguks. Sisuliselt tähendaks see laste tervise väärtustamist, neile parima võimaliku stardi andmist iseseisvaks eluks ning tervise hoidmist läbi nende täiskasvanud elu.

See on eriti oluline Eesti demograafilise defitsiidi tingimustes. Praegu lõpevad keskmise eestlase tervena elatud aastad tunduvalt varem, kui algab nende pensioniiga. Täis elujõus Eesti inimesed puutuvad kokku krooniliste tervisemuredega, mida saaks ennetada või lihtsalt kontrolli all hoida.

Selline mõttemudeli muutus tooks kaasa olulised muutused ka tervishoiu rahastamise eesmärkide sõnastamisel. Vastuvõttude ja haiglakülastuste, protseduuride ja retseptide arvude kõrvale tuleksid päevakorda küsimused tervisetulemi kohta: kas meil väheneb või vähemalt lükkub edasi haigestumine kroonilistesse haigustesse ja kui need algavad, kas need on kontrolli all, jne. Eelarvestrateegia koostamisel ja eelarve läbirääkimisteks peab sotsiaalminister saama endale tugevamad argumendid selles keeles, millest rahandus- ja majandustegelased aru saavad.

Kui majandus käima ei lähe ja mõttemudel ei muutu, siis jääb järele poliitiline surve tervishoiu prioritiseerimiseks eelarveprotsessis. Kui rahvas ei ole enam rahul tervishoiuga või kui tervishoiutöötajad ei saa enam samadel tingimustel töötada, siis muutuks tervishoiu käekäik ja rahastamine valimiste üheks peateemaks. Reaalne streigioht sunniks valitsusi tegema otsuseid, mida on pikalt edasi lükatud.

Sõltumata avaliku raha hulgast tervishoiule tuleb seda kasutada maksimaalselt efektiivselt ehk maksimeerida tervist ja tervishoidu kulutatud rahaühiku kohta. Efektiivsus tervishoius tähendab teha õigeid asju, õiges kohas ja õigel ajal mõistlike kuludega. Ebaefektiivse ressursikasutuse rubriiki kuuluvad välditavad hospitaliseerimised ja EMO-külastused, aga ka küsimused selle kohta, millist haiglate infrastruktuuri Eesti oma tervishoiu rahastusega ülal saab pidada.

Märkimisväärne osa Eesti tervishoiu rahastuse kiirest kasvust selle aastatuhande esimestel kümnenditel on läinud palkadesse ja infrastuktuuri parandamisele. Hiljuti lugesime, et Eesti arstide keskmine palk võrreldes riigi keskmisega on mööda läinud Soome kolleegide omast ja ka Eesti väiksemad haiglad näevad head välja.

Majandusinimesed küsiksid nüüd, et kui palju rahastuse kasvust on läinud paremaks terviseks ja tervishoiuks ning kui palju lihtsalt tervishoiuteenuse ühiku hinna kasvu. Ka headel aegadel tuleb hoida pikka perspektiivi tervishoiu püsikuludel ja nende katmise jätkusuutlikkusel.

Tervisekassal kui strateegilisel tervishoiuteenuste suurostjal on andmed, otsustus- ja ostujõud ning motivatsioonimehanismid suunamaks tervishoiusüsteemi efektiivsust ja tulemuslikkust. Eesmärgid tuleb mõtestada ja siis tööriistakast käiku panna.

Tervishoiu rahastamise kriisi kontekstis küsitakse, kas suurema erarahastuse kaasamine oleks võimalus olukorra parandamiseks. Erarahastus võib kõlada hästi pealkirjana, kuid saatan on detailides: kuidas tervishoiuvaldkonna turutõrgete korral vältida ebasoovitavaid kõrvalmõjusid eelkõige sotsiaalsele sidususele ja turvalisusele.

Need riskid peavad arutlustel laual olema informeeritud valikute tegemiseks. Rahvusvaheline kogemus on seni näidanud, et avalik rahastus on parim viis tervishoiusüsteemi rahastuseks.