Juba korduvalt on märgitud sümboolset tähtsust, et Ameerika Ühendriikide ja Venemaa Föderatsiooni presidendid kohtuvad endisel Vene-Ameerika territooriumil. Vene-Ameerika koloonia on mänginud olulist rolli kahe suurvõimu koostöö alguses ning sümboliseerib pigem Donald Trumpi uut reset-poliitikat suhetes Venemaaga kui Münchenit (1938) või Jaltat (1945).

Pärast Napoleoni sõdu toimunud Viini kongressil (1814–1815) üritasid Euroopa suurriigid Austria, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Venemaa otsida Euroopas poliitilist tasakaalu. Tegelikkuses sai toona Euroopas domineerivaks Vene impeerium. Aastail 1853–1856 toimunud Krimmi sõjaga soovisid Suurbritannia ja Prantsusmaa Venemaa domineerimist Euroopas lõpetada. See õnnestuski.

See-eest Vaiksel ookeanil brittide ja prantslaste geopoliitilised (halvustavalt: imperialistlikud) ambitsioonid ei täitunud. Ameeriklased, kellel oli brittidega Ameerika kontinendil seoses Hudson Bay Company'ga (alates 1869. aastast Kanada Konföderatsioon) pidevalt jagelemist, toetasid Vaiksel ookeanil venelasi. Pealegi olid britid ja prantslased toona teises oopiumisõjas (1856–1860) Hiinaga, mis rikkus nende suhted Hiinaga ja mis annab tunda tänaseni nende riikide omavahelises läbikäimises.

Vene impeerium kasutas oskuslikult kujunenud olukorda ära ja liitis oopiumisõja ajal ühegi lasuta Hiina Amuuri- ja Ussuurimaa ning säilitas ka head (kaubandus)suhted. Seega võitis Vene impeerium Vaikse ookeani rannikul Krimmi sõja ja geopoliitiline positsioon tugevnes. Brittide ning prantslaste geopoliitiline mõju aga nõrgenes Vaikse ookeani põhjaosas märgatavalt.

Amuuri- ja Ussuurimaa majanduslik ja kultuuriline ühendamine Vene impeeriumiga oli kallis. Venemaal tuli Siberi ja Vene-Ameerika administratsioonide ülalpidamiseks riigikassast kogu aeg juurde maksta, erinevalt näiteks Briti impeeriumi riigikassast, mis sai suurt tulu Ida-India kompaniilt, mis oligi oopiumisõdade tegelik ajend.

Pealegi oli venelastel inimtühja teisel pool maakera asuvat Vene-Ameerikat Läänemerel ja Mustal merel paikneva laevastikuga kiirkorras keeruline kaitsta konfliktis näiteks brittidega või isegi juhul kui seal leitakse kulda ja kullaotsijate laviin valgub Alaskale. Seetõttu oli mõte müüa Vene-Ameerika Ameerika Ühendriikidele, kui liitlasele Krimmi sõjas ja mitte oma suurimale konkurendile Suurbritanniale, täiesti omal kohal. Pealegi sai nii brittidele Põhja-Ameerikas poliitiliselt lisaprobleeme valmistada. 1867. aastal saigi müük teoks.

Selline olukord oli väga kasulik Ameerika Ühendriikidele, kus kodanikud juba 1820. aastate keskpaigast saatsid kongressile kirju, milles nõuti suure ekspeditsiooni korraldamist Vaiksele ookeanile eesmärgiga hõivata Ühendriikidele saari, et arendada seal vaalapüüki.

Aastatel 1838–1842 toimuski eesotsas Charles Wilkesiga selline ekspeditsioon, mis deklareeris, et avastas Antarktise kontinendi. Vene-Ameerika omandamisega kasvas ameerika vaalapüüdjate ja mereväe aktiivsus Vaiksel ookeanil ja isegi Põhja-Jäämeres tuntavalt.

1898. aastal toimunud Ühendriikide-Hispaania sõja käigus muutsid Ühendriigid Filipiinid ja Guami oma kolooniaiks ning vallutasid lisaks ka seni vähemalt formaalselt iseseisva Havai. Vaiksest ookeanist oli saanud Ameerika Ühendriikide geopoliitika keskpunkt, mis veelgi tugevnes pärast esimest maailmasõda, ja millele Jaapan püüdis edutult piiri panna teises maailmasõjas.

Pärast teist maailmasõda oli Euroopa pikka aega Ameerika huvi keskpunktis, kuid alates Barack Obamast on Ameerika Ühendriigid deklareerinud, et riigi poliitika raskuskese peab tagasi pöörduma Vaiksele ookeanile, nagu see ajalooliselt oli olnud ja kus toimub täna kõige kiirem areng. Trump pole sellest samuti saladust teinud.

Praeguses Ameerika-Vene poliitilises kontekstis näitab eelnev ajalooline kogemus, et Donald Trump soovib suhetes Venemaaga, mis pärast Vene-Ukraina sõja algust, olid täielikus madalseisus, alustada uut ringi reset-poliitikaga. Ukraina sõda on Trumpi jaoks Joe Bideni alustatud väga kulukas sõda, mida Ühendriikide maksumaksja vaates kunagi poleks tohtinud juhtuda.

Euroopa Liidul läheb Ukraina toetamisega raskeks, kui Ühendriigid oma sõjalise ja logistilise toe ära võtavad, kuid nii võib minna ja arve maksame kinni meie. Venemaad Trumpi juhitud Ühendriigid oma peakonkurendina ei näe. Pigem võib Venemaast olla hoopis kasu, kui võimuvõitlus domineerimise üle maailmas Ühendriikide ja Hiina vahel ägeneb.

Venemaa on võimeline tegema koostööd Arktikas ja Antarktikas ning tarnima Ühendriikide majanduse jaoks kriitilisi maavarasid, kui Hiina sellest Ühendriikide poliitiliste sammude tõttu jälle keeldub, ning tollitariifidega ei saa Hiinale lajatada. Seega näivad Ühendriigid vajavat Venemaaga normaalseid suhteid ja reset-poliitikat, et hakata praegusest madalseisust välja tulema.

Alaska on alustamiseks sobivaim koht, sest Vene-Ameerika müük ja sellele järgnenud majanduslik koostöö Vene impeeriumiga Vaikse ookeani põhjaosas lõi eelduse Ameerika Ühendriikide domineerimisele maailma suurimal ookeanil. Kui ka Trump pole sellest ise teadlik, siis tema meeskonnas on inimesi, kes tunnevad väga hästi Ühendriikide ja Venemaa varasemat ajalugu ning geopoliitilisi keerdkäike.