Mäletan lapsepõlvest vanaema ütlemas, et enesekiitmist, söömist ja magamist ei tohi teiste hooleks jätta. Nüüd psühhiaatrina töötades lisaksin siia, et tunne oma keha ja tea oma keha vajadusi: mida saan ise enda heaks ära teha, mida saan ennetavalt parandada? Terviseteadlikkusest ehk terviseelevusest sõltub meie elu kvaliteet, kui mitte sedavõrd hetkel, siis juba lähitulevikus.

Terviseelevus on positiivne emotsionaalne huvitatus oma tervisest, selleks säilenõtkusega tervisenäitajate mõõtmine ja käitumuslik-kognitiiv-emotsionaalne huvi, mille eesmärk on nii end tunda kui ka olla terve.

Teame ju, et mitmed kroonilised haigused arenevad hiilivalt, nagu metaboolne sündroom, 2. tüübi diabeet, kõrgenev vererõhk jmt. Seda võrreldakse piltlikult konna keetmisega, kes küll siis, kui panna teda kohe kuuma vette, põgeneb, kuid külma vee vaiksel kuumutamisel seda mitte ei tee ja võib lasta end surnuks keeta.

Kiiresti arenevad tehnoloogiad on andnud uue taseme terviseteadlikkusest ja võimaluse olla terviseelev: teadlikkust oma kehast andvad vidinad ehk võimalus ööpäevaringselt jälgida oma veresuhkrut, -rõhku ja pulssi, palju ma ikka tegelikult end liigutan ja kui palju magan. Seda võimalust minu vanaemal ei olnud ja arstile jõudis ta juba siis, kui tervis juba alt vedas ja elu väga segama hakkas. Siis tehti alles uuringud ja hinnati tervisenäitajaid.

Vitamiinitase on tähtis

Hetkel on terviseelevuse teemaks farmakogeneetika DNA-paneel, mis annab teadlikkuse ravimite personaalsest sobivusest. Teadmine, milline on minu D-vitamiini tase. D-vitamiin, mis kuulub rasvlahutuvate vitamiinide hulka (K, A, D, E, Q10-vitamiinid), on taas saanud kõneaineks. Kujukas on, et valdav osa neist, kes peavad psühhiaatrilt abi küsima, on ka madala D-vitamiini tasemega.

Uuringutest on selgunud, et kõige tervemad, sh "külmetushaiguste"-kindlad on need, kelle D-vitamiini tase on 100–150 nmol/L. D-vitamiin polegi ainult rahhiidi ennetus ja koos kaltsiumiga tugevate luude ehitamiseks vajalik, vaid oluline osa immuunsüsteemi heaolust.

Nüüdseks on teada, et pikaajalisel madalal D-vitamiini tasemel on oma roll mitmete krooniliste närvisüsteemi haiguste tekkes. Terviseelevus oma närvisüsteemi toimimiseks oluliste vitamiinide taseme osas on igati asjakohane, sest ainuüksi mõne olulise vitamiini või mikroelemendi vaegus võib olla väsimuse, jõuetuse, meeleolu alanemise, isutuse või isegi haiguse tekke võtmekohaks.

Igast elevusest võib saada ärevus, ka oma tervisenäitajate osas. Terviseärevust nimetati varasemalt pigem hüpohondriaks. Hüpohondrik on mures, et kuigi tervise hetkenäitajad on kõik normis, peab neid kogu aeg kontrollima, halvav kahtlustus võimaliku raske tervisehäire olemasolust, mida aga keegi teine ei näe ega tunne ära, täidab igapäevaelu pidevalt ja pikaajaliselt. Tuleb käia ja otsida seda "õiget" arsti, kes lõpuks ometi kinnitaks raske haiguse olemasolu.

Kuidas eristada elevust ärevusest

Millal on tervist toetavast elevusest saanud seda rikkuv ärevus? Siis, kui on kadunud säilenõtkus, kui märkad, et:

• mõtled tervisele enamiku päevast või kontrollid andurite näitajaid kümneid kordi päevas. Näidikute jälgimine ja mõõtmine tekitab märgatavat stressi või segab igapäevaelu;
• mõõdikutel normaalne näitude variatsioon, nagu nt südamelöögisageduse, veresuhkru jt, kutsub esile hirmu, mitte mõistmise ja vajadusel sellest ratsionaalsete järelduste tegemist enda kohta;
• vajad pidevat arsti lisakinnitust rahunemiseks, kuid rahunemine on vaid lühiajaline.

Kus jookseb piir terviseelevuse ja terviseärevuse vahel? Terviseelevus toob positiivse rahulolu, sisaldab uudishimu ja toob parema teadlikkus ise endast ja oma vajadustest, andes võimekuse elada pikemalt tervena, ennetada kahjusid, seejuures säilib võimekus olla paindlik, säilenõtkusega võimekus kasutada vidinaid, äppe mõõdukalt ilma, et sellest saaks kontrollimatu sundkäitumine.

Terviseärevuses tuntakse hirmu, kiputakse katastrofeerima, ollakse kogu aeg valvel oma tervisenäitajate osas, mõõtes neid korduvalt. Ärevus halvab kontakti tegelikkusega, kui ei saa mõõta oma tervisenäitajaid, kui ei näe neid või need pole täiuslikud, hakates häirima igapäevategevusi, und, suhteid, sundides nii suure sagedusega käima arstide juures, et saada uuesti ja jälle kinnitust, et rasket haigust veel polegi.

Seega, kui terviseelevusest on saanud hoopis püsiv ja ülemäärane igapäevane mure raske haiguse saamise või olemasolu pärast vaatamata vähestele või olematutele tervisehäire sümptomitele ja peamine mure on pidevalt kontrollida, otsida kinnitust oma kahtlustele, et kas mul juba on haigus, on elevusest saanudki ärevus.