2021. aasta kevadel paigutati Tartu Supilinna kiigeplatsile kolm peenrakasti: "Ühes kasvavad püsikud, mis meelitavad õitsedes tolmeldajaid ja toetavad linna elurikkust. Ülejäänud kastidesse kolivad toidutaimed inimestele. Kõik on oodatud taimi imetlema ja kasutama. Vaata, kas leiad lõhna või välimuse järgi üles tüümiani, lavendli, iisopi, murulaugu, leeskputke ja mündid. Kui näed, et herned on juba söömiseks piisavalt suured, siis söö."¹

Tsitaadist ilmneb, et õilsa algatusega loodeti tabada mitut "kärbest" ehk teemaringi korraga. Nendeks on elurikkus, toiduturvalisus, looduspedagoogika, kogukond ja lihtsalt esteetika. Nagu tänapäevases projektimaailmas kombeks.

Tühjad kastid

Viis aastat hiljem tuleb paraku tõdeda algatuse läbikukkumist. Kevad on rohenäppude meelisajaks, kuid kastid seisavad hüljatuna. Surnud kõrretaimed luitunud konstruktsioonides tõendavad, et nii pole mitte esimest kevadet, vaid peenrad on püsinud mahajäetuna juba pikemat aega.

Elutühjad kogukonnapeenrad Supilinnas pakuvad sümboolselt mõjusat pilti, kutsudes mõtisklusele. Miks neid ei kasutata? Mis saab sel juhul tolmeldajate meelitamisest ja elurikkuse toetamisest? Kuidas ja kustkohast ammutame nüüd tarvilikku näitmaterjali taimeliikide kohta? Kuidas jääb toidujulgeolekuga niigi keerulisel ajal, ning viimaks, kuid mitte vähimana: kuidas saab kogukond nüüd taimi imetleda ja kasutada?

Neile küsimustele on üksainus vastus. Kui tõsta pilk räämas peenrakastidelt ja lasta ümbruses uidata, on lahendus selge kui vihmajärgne kevadpäev. Selleks on Supilinn.

Aedlinnale iseloomulikult ümbritsevad ühe-kahekordseid hooneid krundid, millest enamik ei ole kohitsetud betoonparketiga parklaiks. Aedades leidub jätkuvalt rohkelt viljapuid, ilupõõsaid ja muidugi peenraid, kus pererahvas askeldab tarmukalt juba nädalate kaupa. Koristades hiljem saaki. Pole aega ega tahtmist rassida lisaks veel kogukonnapeenras kui mõisapõllul.

Hallsurnud peenrakastid tõendavad veenvalt, et kogukonnale pole kogukonnapeenart antud linnaosas tegelikult tarvis. Keskkond on ise heitnud võõrkeha endast välja. Teine olukord on tihehoonestusega (suur)linnades. Seal on kogukonnaaedadel mõistagi oma funktsioon, rahuldades korterinimeste "maanälga".

Supilinna peenrakastide näide kinnitab, et oma puudega ei maksa metsa ronida. Teisisõnu, alati tuleb arvestada ümbritsevaga. Kummalisel kombel juhtub viimast järjest vähem. Või pigem vastupidi – järjest enam näib kasvavat soov väänata tegelikkust kujutelma järele.

Lambad ja lebolad

Ka sel kevadel tunnistame "koerte tajuaia" naasmist Supilinna päevadeks linnaossa, mis ongi tervikuna üks suur tajuaed.² Koertega asi ei piirdu: "Linnalambad tulevad taas! Igal täistunnil toimub karjatamise demo, kus üks inimene karjatab ja teine selgitab pealtvaatajatele. Kohapeal saab nii sulas kui ka ülekandega osta peenramaale villa, endale lambanahku."³

Lamburielu idüll (kuni nülgimiseni?) ja aeda suletud koerad peaksid seega samuti edendama linnaloodust ja suurendama teadlikust elurikkuse kasulikkusest, mis on kogu linnaosa festivali eesmärk.⁴

Läinud aastal tunnistasime Tartu kaasava eelarve konkursil projekti külvata linna umbes viiskümmend massiivset võrkkiike, luues selle läbi nn lebolad: "Eestis veel uudsed värskes õhus ajaveetmise kohad /-/ Emajõgi on asukohtade valikul selgrooks, kuna just jõe ääres saavad kokku rohe- ja sinialade positiivsed mõjud inimese tervisele".⁵

Idee selgitusse oli edulugudena toodud sumepilte Philadelphiast ja New Yorgist. Ja-jah, just nimelt USA suurlinnadest, kus tõesti iga jalatäit rohelust tuleb hoida ja väärtustada.

Esialgse kava kohaselt sooviti "lebola" rajada tervikuna (poolsada võrkkiike!) Supilinna kiigeplatsi veerele, mis oleks alale andnud ilmselt välilaatsareti ilme. Küsimata, kust ja kuidas peaks sinna laekuma "lebotajate" hordid. Ümbruses pole ju kiiskavaid pilvelõhkujaid ületöötanud kontoritöölistega, vaid ühe-kahe pere elamud õdusate aedadega, kuhu igaüks võib riputada isikliku võrkkiige. Aiatoolidest ja sääskedest kõnelemata.

On äärmiselt iseloomulik, et taoliste aktsioonide tutvustamisel kasutatakse pea identse esteetikaga pildikeelt.⁶ Kujutlus sumedas õhtukullas sumisevast lebolast… pilt tajuaias lambavilla ja hobuselõhnalist tekki nuuskivast ja plastkausist vett larpivast disainkoerast (nt labradoodle või maltipoo), omanik samal ajal end nutiseadmesse kaotamas… pastelne nägemus õnnelikult tüümiani haistvast, salveid määravast ja lammast karjatavast inimloomast… on kuidagi äraspidine ja viib mõtted ususektide juurde.

Ka neile on iseloomulik maalida absurdseid õnnehetki: voon, lõvi, mongo-, euro- ja negriidid käsikäes päiksesse kissitamas, ümber hullamas kleidikestes lapsed-liblikad. Sekte saadab kõigutamatu usk helgesse teise ilma, õigete riiki. Sellega kaasneb tegelikkuse eitus või halvustamine: meid ümbritseb viletsus, ebaõiglus ja kurjus. Antud juhul siis müütiline loodusvaenulik linn ehk möirgav heitgaasivines kivikõrb Tartu.

Roheline kujutelm

Usk on seotud moraalifilosoofiliste küsimustega. Elurikkust edendama pidanud algatuse soikumine ajendab pärima, kas sõnastatud see oligi üldse tõsine eesmärk. Sest kui oli, siis kuidas sai projekt niisama lõppeda? Või tuleb elurikkuse edendamise projekte võttagi eelkõige sõnavahuna, mis haakub uudse mõistega "linnaloodus".

Veebruaris olime tunnistajateks mitmele avalikule pöördumisele Tartu rohealade kavandatava niitmise vastu, protesteerisid nii teadlased kui üliõpilased, sotsiaalmeedias toimunust rääkimata.

Nagu ikka, toimus hoogne vastandumine. Kõneleti inimesele kahjulikust avalikust ruumist, mis "on loodud vaid masinate, tööstuse ja majanduse jaoks"⁷ jne. Teadlaste petitsioonis toodi välja, et Tartu kesklinnas moodustavad "taastatud linnalooduse" (loe: niitmata pargialad) alad rohealadest (so parkidest jne) 23 protsenti.⁸

Jäi küll selgusetuks, kuidas kesklinna ja rohealasid piiritletakse, ent ometi on selge, et "taastatud linnaloodus" moodustab ka siin tegelikult vaevalt veerandiku. Vast ikoonilisemaks "linnalooduse" näiteks on Tartu kaubamaja kõrval Küüni, Riia, Ülikooli ja Uueturu tiheda liiklusega tänavate vahel paiknev Uueturu park, mille pindala on kaardirakenduse andmeil umbes 0,56 hektarit (ca 70x80m).

Kokku moodustab kesklinna "Kureeritud Elurikkuse" projekti alade (sh ka Vabaduse puiestik ehk "linnasalu", Kaubahoovi park)⁹ pindala hinnanguliselt umbes kaks hektarit. Retoorikas muutus aga see pisike ala vaat et ainsaks elu, tervist, rohelust ja ööbikulaulu võimaldavaks ja tagavaks faktoriks "vaenulikus" linnas ja lämmatavas "murukõrbes".

Võrdluseks: kaubamajast umbes 600 meetrit eemal üle jõe paikneva Anne kanali ja Emajõe vahelise pargi pindala ületab 17 hektarit. Sinna mahuks umbes kakskümmend täiemõõtmelist jalgpalliväljakut või üle kaheksa korra enam elurikkust, tolmeldajaid ja õitemerd, kui on praegu rajatud kesklinna parkidesse.

Tegu on luhalise maastikuga, täis ööbikuvõpsikut, vanu puid, mättaid ja rohelust. Seda kõike vaatega kesklinna ja Tigutornile. Mitte miski ei reeda, et ala oleks kuidagigi haaratud "kureeritud elurikkuse" projekti. Pigem vastupidi, territooriumi aeg-ajalt niidetakse ja protestihääli ei kostu. Sama pilt avaneb Supilinna poolsetel luhtadel, dendropargis jne.

Kummalisel kombel ei ole neid Tartu mõttes hiiglaslikke rohealasid peetud vajalikuks kaasata "linnalooduse" või "elurikkuse" retoorikasse ega ka praktikasse. Neid nagu polekski olemas. Mis toob küsimuseni, kas "elurikkus" on tegelikult hoopiski kultuuriline mõiste ja tähtis instrument misjonitöös, mida teadlikult kuulutatakse kõige käidavamates piirkondades.

See selgitaks muide ka vajadust rajada mõne ruutmeetri suurused peenrakastid "elurikkuse toetamiseks" just Supilinna kiigeplatsile, aedade ja jõeluha veerde. Kurbirooniline on seejuures, et ehkki kunstlikult ülespumbatud "elurikkuspark" võib liikide rohkuse poolest tõesti anda silmad ette "mittekureeritud" haljasaladele, eelistavad ööbikud ikka viimaseid. No ei lasku sisask Kaubamaja kõrvale sumekõrtesse, vaid laksutab ikka luhal.

Kasimata kogukond

Kõigile avatud kogukonnaaiad on mõistagi head asjad nagu kogukonnad isegi ja pealegi pika ajalooga.

Näiteks alternatiivsed lääneberliinlased lõid juba alates 1970. aastatest mitmeid anarhistlikke kommuuni- ja muidu ühiseluprojekte.¹⁰ Taoliste kooselude entusiastid armastavad rääkida horisontaalsetest struktuuridest, iseorganiseerumisest ja vabatahtlikust vastutusest. Praktikas jõutakse aga üsna kiiresti tagasi sama mustri juurde: need süsteemid ei kipu töötama.

Lisaks maailmavaatele ühendab taolisi kogukondi enamasti räpakus. Erinevad kogukondlikud projektid kinnitavad sama, koristamine ja elementaarne enese järgi kasimine muutub sellistes kooslustes enamasti teisejärguliseks. Kui vastutus on hajutatud, kaob see ära. Kui kohustuslikke rolle pole, ei teki mitte vabadus, vaid lünk, mis täitub vältimise ja vaikselt kuhjuva lagunemisega.

Täpselt sama loogika kordub ka väiksemas skaalas, olgu selleks Supilinna kiigeplatsi "ühised peenrad" või muud suure hurraaga rajatud kogukondlikud kastid ja istutusalad.

Alguses on idee alati sama: kollektiivselt hooldatav ruum, kogukondlik hool, jagatud vastutus, ühine hüve (söö herneid!). Reaalsuses saab aga üsna ruttu selgeks, et "ühiselt" tähendab enamasti "kuni keegi enam ei viitsi", ja "kogukondlik" tähendab "kui keegi juhuslikult võtab selle enda peale".

Peenrakastid küll rajatakse, aga nende edasine elu ei sõltu enam ideest, vaid väga konkreetsest ja igapäevasest tööjõust, mida sellised amorfsed struktuurid ei suuda reeglina stabiilselt toota. Nii ei "ebaõnnestu" need projektid kogemata, vaid nad ei saagi teistmoodi toimida, sest ilma struktuuri, rollide ja tagajärgedeta ei püsi ühisvara kogukonna käes, vaid triivib tasapisi hooldamata seisundisse. Kuni muutub algse idee paroodiaks. Kes soovib aga tõesti elada maailmas, kus kogukond on tõhusalt kehtestanud korra, vaadaku näiteks Šveitsi poole. Kuid leppigu ka ornungit tagavate meetmetega.

Mahajäetud luitunud kogukondlikud peenrakastid inspireerivad mõtisklema. Läheme nüüd pildi sisse; ja kõnnime Supilinna kiigeplatsi peenrakastidele lähemale. Kae, surnud kõrte vahelt on tärganud värske lumikelluke! Kas tegu on "linnalooduse" või lihtsalt anarhilise lillega, pole selge.

Kindlasti ei paina identiteedi- ega elurikkusvaev lumikellukest ennast, ta lihtsalt kasvab. Sest on kevad. Ka kogukonnast mahajäetud peenrakastis. See pisike elujõuline lumikelluke õpetab märkama keskkonda, elu ja loodust tervikliku tegelikkusena. Luhtadelt parkidesse, parkidest aedadeni, aedadest kogukonnapeenraisse. Ideoloogiliste silmaklappideta. Aitäh sulle, lumikelluke! Olgu teisesuguseid palju!