Tartu viltune maja, mille ehitaja ära lammutas ja uuesti üles ehitas, on näide sellest, kuidas tõenäoliselt osa projekteerimisest jäeti tegemata või ei järgitud projekti piisavalt. Hoone korrektne projekteerimine koosneb neljast etapist, millest viimane jäetakse teinekord kokkuhoiuks vahele, kuid mis võivad lõppeda elanikele ka ohtlikult.

Kõige esimene etapp on eskiis, mis on sisuliselt arhitekti üldine nägemus. Teine etapp on eelprojekt, mis on juba detailsem ning mida kasutatakse ehitusloa taotlemiseks. Sellele järgneb põhiprojekt, mis täpsustab üldiselt konstruktiivsed osad, aga ei lahendata kõiki konkreetseid sõlmi ja ühenduskohti.

Ehitusel peitub turvalisus ja töökindlus detailides ja just need määratakse ära viimase projekteerimisetapi, tööprojektiga. See on aga kahjuks töö, mis teinekord tegemata jäetakse.

Tööprojektis märgitakse ära kasutatavad materjalid, viimistluskihid ning täpsed erinevate sõlmede joonised. Ilma tööprojektita käib ehitusel improviseerimine stiilis, et vaatame jooksvalt, mis saab, ja seda nii materjalide kui ka kandelahenduste osas, mis võib hilisemas kasutuses reaalselt ohtlikuks osutuda. 

Riias võttis projekteerimisviga 54 elu

Kurb näide sellest, mis juhtub, kui projekteerimine on poolik või vigane, on 2013. aasta Riia Maxima poe varing, mille käigus hukkus 54 inimest ning mille põhjustamises jäi süüdi olulisi konstruktsioonilisi projekteerimisvigasid (valed koormusarvutused ja sõlmede lahendus) teinud insener.

Kuigi pealtnäha oli projekteeritud metallkarkasshoone lihtne ja küllalt tüüpne, aga kui vajalikud sammud tegemata jätta, siis võib ikkagi juhtuda suur õnnetus. Üks selline vajalik samm võib olla ka näiteks tööprojekti tellimata jätmine.

Mida rohkem aega panustatakse ja süvenetakse projekti lahendustesse, võimalikesse stsenaariumitesse ning kaalutakse koos ehitusspetsialistidega kõiki riske just eriti projekteerimise viimases, tööprojekti staadiumis, seda väiksem on tõenäosus, et Riia juhtumiga sarnased väikesed unustamised, teisiti arvamised või poolikud arvutused tekitavad ohtliku olukorra.

Puudulik tööprojekt annab võimaluse tellijat pügada

Teinekord on tellija ise see, kes ei raatsi viimast projekteerimise faasi ehk tööprojekti tellida ning annab ehitajale käsu tööga lihtsalt pihta hakata. Seda soodustab ka ehitushangete odavpakkumise süsteem: kui tellija ise pole tööprojekti teinud, siis pole ka hankelepingus selle nõuet tihtipeale sees. Hanke võidab see ehitaja, kes pakub kõige odavamalt ja kui talle tööprojekti ette ei anta, siis ta seda ise ei telli ja teebki lihtsalt oma äranägemise järgi.

Samuti on teinekord hangetes etteantud ajaline tähtaeg väga lühike ning teinekord ei jõutagi korralikult lõpuni projekteerida. Tööprojekti tegemata jätmine läheb tegelikult ka riikliku ehitusmäärusega vastuollu. 

Projekteerimise viimane etapp ehk tööprojekt määrab ära ka ehituseks vajalikud materjalid, tehnoseadmed ja viimistlusdetailid. Kui need pole eelnevalt kokku lepitud, siis ehitaja vaatab ikka, kuidas ja milliste materjalide ja vahenditega odavamalt saab, mis pole tellijale alati parim ja töökindlaim lahendus. Põhimõte, et üheksa korda projekteeri ja üks kord ehita, on nii rahaliselt kui ka ohutuse mõttes igati kehtiv ja mõistlik.