Kunda jõe kaldal seisab üks Eesti tööstusajaloo olulisemaid sümboleid 1893. aastal rajatud Kunda hüdroelektrijaam. Baltimaade kõige vanem hüdroelektrijaama kompleks on omaaegne tehnika suursaavutus ning see töötas häireteta 1943. aastani. Seejärel toodeti elektrit aastatel 1959–1971 ning uuesti 2000–2007. Seega ei ole tegemist üksnes ajaloolise objektiga, vaid rajatisega, mis veel üsna hiljuti täitis oma algset funktsiooni ning mille omanik soovib elektritootmist jätkata.

Elektrijaama hoone, tamm ja algne turbiin koos ülekandemehhanismiga on kultuurimälestisena riikliku kaitse all. Tegemist on tööstuskompleksiga, mis on kujundanud ümbritsevat maastikku ja kohalikku identiteeti üle sajandi. Kunda hüdroelektrijaam on üks kolmest (lisaks Linnamäe ja Tudulinna) riikliku kaitse all olevast hüdroelektrijaamaks ehitatud rajatisest Eestis, mis kõik on unikaalsed ega ole omavahel võrreldavad ega asendatavad.

Kunda hüdroelektrijaam asub Natura 2000 võrgustikku kuuluval Kunda jõe hoiualal, mille eesmärk on kaitsta, säilitada ja taastada seal esinevaid loodusväärtusi, eelkõige jõe kui kalade kude- ja elupaiga ökoloogilist seisundit, ning tagada kalade rändevõimalused.

Seega võib öelda, et Kunda hüdroelektrijaam on Eesti kultuurmaastiku üks tulipunkte, kus põrkuvad erinevad, kuid olulised avalikud väärtused: loodus ja kultuuripärand. Kultuuriväärtuslike paisude vs loodusväärtuste, st kalade elutingimuste parandamine on olnud pikaaegne erinevate riiklike huvide põrkumine, väärtuskonflikt, millega muinsuskaitseametil ja keskkonnaametil on tulnud tegeleda ning milleks ei ole mõlemat osapoolt rõõmustavat lahendust varnast võtta:

• paisu eemaldamine → kaladele hea → mälestisele halb
• paisu säilitamine → mälestisele hea → kaladele halb

Paisude, sh Kunda hüdroelektrijaama puhul on avaldunud klassikaline "nurjatu probleem", millele pole head lahendust ning mis võib selle otsimisel sootuks polariseeruda. Osapooled näevad probleemi oma väärtusruumist lähtuvalt ning iga võimalik lahendus võib sobida vaid osale probleemist, mistõttu tagajärjed võivad olla pöördumatud.

Tuleb rõhutada, et muinsuskaitseamet on olnud paindlik ning leidnud valdkondade vahel tasakaalu otsides paljude paisude puhul kompromisslahendusi loodusväärtuste kasuks. 72 kultuuriväärtuslikust paisust on 30 puhul jõutud lahenduseni kas kalapääsu rajamise kaudu või koguni nii, et pais on kultuuri kahjuks likvideeritud. Lisaks on laual veel kümmekond objekti, kus pais on küll alles, kuid mille omanikud ootavad tulutult veeloa väljastamist, et paisutamist jätkata.

Kahjuks on löögi alla sattunud ka kolm tõeliselt silmapaistvat hüdroelektrijaama paisu, millel oleks valmisolek töötada oma algupärases funktsioonis, kuid mis asuvad jõgedel, mis on looduskaitsjate teravaima tähelepanu all.

Selle taustal on eriti keeruline veebruari lõpus avaldatud riigikohtu lahend, mis andis Kunda HEJ puhul küll keskkonnaametile õiguse veeloa andmisest keelduda, kuid ei lahendanud sisulist vastuolu keskkonna- ja muinsuskaitse eesmärkide vahel. Kohus lähtus eelkõige Natura 2000 kaitsenõuetest ning leidis, et elektritootmise taastamine ei ole piisavalt kaalukas avalik huvi, mis õigustaks võimaliku looduskahju lubamist. 

Lisaks rõhutas riigikohus oma otsuses, et veeloa menetluses on otsustajaks keskkonnaamet. See tähendab, et just keskkonnaamet peab kaaluma erinevaid avalikke huve, sealhulgas kultuuripärandi kaitset. Teoreetiliselt kõlab see tavapärase haldusmenetluse osana ja ka muinsuskaitseametil tuleb oma igapäevastes otsustes kaaluda valdkonnaväliseid huvisid. Praktikas tekitab see nii terava konflikti puhul nagu seda on paisud vs kalad aga kahtluse, kas kindla pädevusega asutus saab olla pädev ja neutraalne teise valdkonna avaliku huvi kaalumisel.

Keskkonnaamet on loodud eelkõige keskkonnakaitse eesmärgil. Kuigi ameti töövaldkonda kuulub ka kultuuripärandi kaitse rahvusparkides, parkides ja puistutes ning ajaloolis-kultuurilise väärtusega looduslike üksikobjektide ja maastike hoidmine, samuti maastikuilme säilitamine maastikukaitsealadel, on riikliku kaitse all olevate kultuurimälestiste ja muinsuskaitsealade kaitse muinsuskaitseameti pädevuses.

Seega on need objektid küll osa keskkonnast, kuid nende väärtuse hindamine ja kaitse korraldamine kuulub muinsuskaitse valdkonda.

Muinsuskaitseamet lähtub oma tegevuses muinsuskaitseseadusest, mille § 33 sätestab, et igaüks peab hoiduma tegevusest, mis võib mälestist või muinsuskaitsealal asuvat ehitist ohustada, rikkuda või hävitada. Kui aga lõplik otsustusõigus mälestistega seotud küsimustes jääb keskkonnaasutusele, tekib paratamatult oht, et otsustes kaldub kaalukauss valdkonna poole, mis on selle asutuse põhifookuses, ja nii satuvad ohtu meie kultuuriväärtused.

Väärtuskonflikti süvendab ka asjaolu, et keskkonnakaitse on Euroopa Liidus tugevalt reguleeritud. Natura 2000 võrgustik ja loodusdirektiivid loovad keskkonnakaitsele väga tugeva õigusliku raamistiku. Seevastu kultuuripärandi kaitse on jäetud riikide enda pädevusse.

Tulemuseks on olukord, kus loodus ja kultuur ei seisa õigussüsteemis samal tasandil. Ühel on selja taga Euroopa õigus ja tugev institutsionaalne raamistik, teisel riiklik regulatsioon. See aga ei tähenda, et kultuuripärand oleks vähem väärtuslik. Kuid see on viinud olukorrani, milles vaidluse korral on looduskaitse juba algusest peale tugevamal positsioonil, pannes nii kultuuripärandi ebavõrdsesse seisukorda.

Üllatav on ka riigikohtu hinnang, mille kohaselt on Kunda HEJ elektritootmise maht liiga väike, et seda käsitleda ülekaaluka avaliku huvina. Seda on raske mõista, kui vaadata olukorda energiajulgeoleku perspektiivist.

Energeetika kriisiolukordades on korduvalt näidanud, et ka väiksematel tootmisvõimsustel võib olla ülioluline roll ja seda näitab meile ka Ukraina sõda. Hajutatud tootmine ja lokaalsed energialahendused on muutunud strateegiliselt tähtsaks just seetõttu, et need muudavad süsteemi vastupidavamaks.

Kunda hüdroelektrijaam ei olnud ajalooliselt pelgalt sümboolne rajatis, see tootis elektrit, mis toitis toona tervet Kunda tsemenditehast ja sellega seotud tööstusasulat. See näitab, et jaam ei ole ainult kultuurimälestis, vaid ka reaalse majandusliku ja energeetilise funktsiooniga infrastruktuuri osa.

Riigikohtu otsus käsitles veeloa küsimust ning lähituleviku perspektiivist ei lahenda see tegelikult Kunda hüdroelektrijaama edasist saatust. Muinsuskaitseseadus kohustab tagama mälestise ja selle ajaloolise keskkonna säilimise. Kunda hüdroelektrijaama puhul on kaitse all kogu ajalooline kompleks – hoone, tamm ja algne tehniline sisseseade –, mille väärtus on lahutamatult seotud ka paisjärve ja ümbritseva maastikuga. Seetõttu ei saa muinsuskaitseamet oma edasistes menetlustes anda luba tegevustele, mis ohustavad mälestise säilimist või muudavad oluliselt selle ajaloolist konteksti. 

Nagu nurjatute probleemide puhul ikka, ei ole neil sageli häid lahendusi, mõnikord on need lausa lahendamatud ja nendega tuleb lihtsalt õppida elama. Ka poliitiline sekkumine ei pruugi alati anda tulemusi.

Seda näitab hästi Linnamäe hüdroelektrijaama paisu juhtum. Valitsus otsustas lahendada aastaid kestnud loodus- ja kultuuriväärtuste vastasseisu kultuuriväärtust esile tõstes, kuid vaidlus on endiselt jõudnud tagasi veeloa küsimuse juurde. Kahju on nentida, et sellistes olukordades jäävad keerulisse olukorda ka omanikud, kes satuvad kahe riigiameti hammasrataste vahele, mida ei tohiks tegelikult õigusriigis kellegagi juhtuda.

Paisude lammutamine ja nende asemele kalapääsude rajamine veekogumite seisundi parandamiseks näitab ilmekalt, et looduskeskkonda on põhimõtteliselt võimalik taastada. Kultuuripärandi puhul seevastu sellist võimalust ei ole, kord hävitatud pärandit pole võimalik enam kunagi algsel kujul tagasi saada.