Inimesed tunnevad uhkust oma suure ja võimeka aju üle, kuid meie suured ajud ei taha kuidagi tunnistada Homo sapiens'i ühte iseloomujoont, meie enesekesksust. Inimese arusaam enese üleolekust ja õigusest kasutada loodust oma suva kohaselt on juurdunud meie usulistes, kultuurilistes ja teaduslikes tavades.

Tuginen Harvardi Ülikooli primatoloogi Christine Webbi raamatule "Ülbe ahv. Müüt inimese erakordsusest ja miks see tähtis on" (Christine Webb, "The Arrogant Ape. The Myth of Human Exceptionalism and Why It Matters", 2025).

Nimetus "ülbe ahv" käib mõistetavalt inimese kohta, kuid Webb näeb ülbet ahvi mitte kui liiki või kultuuri või isegi indiviidi, vaid kui kreeka draama traagilist peategelast, keda pimestab tema liigne enesekindlus. Psühholoogid on tõestanud, et inimesed kiidavad oma võimeid ja saavutusi, varjamaks tegelikke tundeid puuduste ja nurjumiste pärast. Teiste liikide puhul ei ole taolist üleoleku kompleksi täheldatud. Nii praegu kui ka ajalooliselt teeb inimese eriliseks see, et meile meeldib end erandlikuks pidada.

Lääne filosoofia ja religioon on sajandeid hoidnud ülal usku, et inimliik on universumis kesksel ja kõrgeimal kohal. Charles Darwin korraldas selles maailmavaates revolutsiooni oma evolutsiooniteooriaga, näidates, et liigid moodustavad omavahel seotud elupuu, mitte hierarhia, kuigi ta oli ka teadlik, et tema ideed ohustavad inimese erandlikkuse müüdile tuginevat maailmanägemust.

Kui räägime endi erandlikkusest, peaksime sama tegema ka teiste eluvormide puhul. Kõik liigid on nimelt välja arendanud spetsialiseeritud kohanemise oma elukeskkonnale, aga ka teiste liikide puhul on meie lähenemine inimese kasuks. Puuris elavaid šimpanse uurides jätame kõrvale tõiga, et nad on inimese loodud keskkonnas ja täiesti erinevad oma looduses elavatest liigikaaslastest. Ka nendega tehtud katsed on inimesekesksed.

Kui panna inimene šimpanside loomulikku elukeskkonda ja võrrelda tema võimet käsitleda eri suurusega oksi, kive ja pähkleid või saada termiidipesast kätte termiite, siis võiksime järeldada, et inimene on šimpansiga võrreldes väga saamatu või alaarenenud.

Inimese muust loodusest kõrgemal seismise vaated kujunevad ajapikku. Lastel on hoopis erinev nägemus teistest liikidest, eriti loomadest. Usk, et inimene on moraalselt eriline, on sotsiaalselt omandatud. Me õpime erandlikkust näidete varal, jälgides maailma ja inimeste käitumist meie ümber.

Evolutsiooni kujutatakse pahatihti redelina, mille kõrgeimal pulgal jõuab see inimeseni ja lõpeb seal. Inimene tegelikult ei arenenud ahvist, meil oli kunagi lihtsalt ühine esivanem, kuid sealt edasi toimus hargnemine ja näiteks šimpansid arenesid oma teed ja meie oma.

Paljudele on ilmselt üllatus, et näiteks konn on lähedasem sugulane meile kui kaladele. Ja ka kalade hulgas on mõned meile lähedasemad kui teised. Näiteks kopskala on lähedasem imetajatele ja seega ka meile, kui ta on teistele vees elavatele liikidele, näiteks lõhekalale. Mõiste "kala" on üldse tohutu üldistus, hõlmates kümneid tuhandeid liike, arvuliselt ja mitmekesisuse poolest on neid enam kui kõiki maismaa selgroogseid kokku.

Paljud uurijad omistavad meie loodusest üleoleku tunde kristlikule traditsioonile ehk konkreetsemalt Piiblile. Valgustusajal arendas René Descartes välja põhjenduse inimese ja loomade erinevuse kohta. Tema sõnul on ainult inimesel keel ja järelikult ka mõistus. Lisades, et erinevalt inimesest ei andnud jumal muudele olenditele hinge. Ja kuna neil pole teadvust, ei ole nad ka tunneteks võimelised.

1859. aastal lükkas Darwin oma raamatuga "Liikide tekkimine" varasema arusaama looduse hierarhiast ümber. Ta heitis väljakutse ka mõttele, et liigid on jumala looming. Kuigi ka meie sajandil ei ole paljusid Darwini seisukohti osa inimesi veel omaks võetud.

Levinud on termin Homo faber, tähistamaks inimese unikaalset võimet tööriistu kasutada, kuid primitiivseid tööriistu kasutavad ka ahvilised, aga ka rotid, delfiinid, herilased, koprad ja isegi osad kalad. Eriti võimekad on linnud.

Inimese erakordsuse kaitsjate viimane kaitsevall on olnud keel, aga seegi vall ei ole enam kindel, kuna arvukad katsed näitavad eri liikide võimet hääletooni moduleerimisega sõnumeid edastada. Mitmete lindude laulus leidub ka grammatiline struktuur.

Webb juhib tähelepanu ka inimõiguste diskursusele, milles mingi poliitika mõistetakse hukka, kuna selle alusel koheldakse inimesi nagu loomi. Nagu loomi võiks väärkohelda… Ka kellegi solvamine tema mõne loomaga võrdlemise abil on väär, seda eelkõige nende loomade suhtes.

Inimtegevus hävitab mitte ainult maakera liigirohkust, vaid ka liikide teadvust ja oskusi. Me sunnime paljusid liike elama meie loodud keskkonnas, riskides seeläbi kaotada liigid sellistena, nagu nad looduses olid.

Loodusest on inimesel palju õppida ja seda on ka tehtud. Näiteks on krabilisi, kelle silmades on 16 erinevat fotoretseptorit ja nad suudavad näha ka ringpolariseeritud valgust. Mõnel kammkarbi liigil on aga kuni 200 silma, milles imepisikesed peeglid, mis koondavad valguse võrkkestale, paljuski nagu teleskoobis. Need koondsilmad on rajamas teed uutele optilistele seadmetele.

Merikilpkonnad, rändlinnud ja liblikad suudavad tajuda maa magnetvälja ja selle abil orienteeruda. Mõned linnud suudavad eristada helisid, mille vahe on kaks miljondikku sekundit ehk nad võivad kuulda sekundiga sama palju kui meie kolme tunniga. Ja nii edasi.

Erinevused liikide võimes tajuda maailma on peenhäälestatud vastavalt liigi vajadustele. On viidatud inimese erilisele võimele valu tunda, aga valu tunnevad ka teised liigid, kaasa arvatud paljud taimed.

Inimesel ei ole ka suurem genoom kui teistel liikidel. Meil on vähem geene kui paljudel taimedel. Ja ka meie aju suurus võib meid mõne muu liigi kõrval häbenema panna. Nagu ka neuronite arv ajus. Praegu levib liikumine looduse ehk muude liikide õiguste tunnustamiseks ja ehk annab see laienedes ka senisele ülbele ahvile põhjust näha end mitte looduse kroonina, vaid lihtsalt ühena paljudest.