Tarbijad ja automüügisektor vajavad vastuseid kohe ja terviklikult, mitte killustatud ja venitatud arutelusid. Kui riigikogu arutab neljapäeval maksustamisperioodi lühendamist, tuleks samal ajal võtta ette ka automaksu tühistamise küsimus. Need arutelud tuleb siduda tervikuks, alustades põhiküsimusest, kas maks jääb kehtima või millisel kujul seda muudetakse. 

Mootorsõidukimaks koosneb praegu kahest osast: aastamaks ja registreerimistasu. Nii tarbija, riigi kui ka automüügisektori vaates oleks parim lahendus see, kui registreerimistasu kaotatakse, kuid aastamaks jääb kehtima. Miks?

Sellisel juhul kujuneks mootorsõidukimaksust sisuliselt varamaks ja inimesed, kes omavad autot, maksavad selle eest iga-aastast tasu. See on arusaadav, läbipaistev ja kooskõlas maksusüsteemi põhimõtetega.

Registreerimistasu praegusel kujul moonutab aga turgu, see kergitab hindu ja pidurdab autode vahetamist lähiaastatel. Selline lähenemine ei aita kaasa ei CO₂ vähendamisele ega sõidukipargi uuendamisele. Vastupidi, see paneb tarbijaid vaatama odavamate ja vanemate autode poole, mis ei ole keskkonna ega liiklusohutuse seisukohalt mõistlik.

Kuigi aastamaks võiks jääda, on ülioluline, et ka aastamaksu loogika vaadatakse üle ja viidakse vastavusse maksu tegelike eesmärkidega. Praegune koosneb aastamaks kolmest komponendist:

1. Sõiduki kaal: mida raskem auto, seda suurem maks.
2. CO₂ heitmete tase: mida kõrgemad heitmed, seda suurem maks.
3. Vanusekonfitsent: mida vanem auto, seda väiksem maks. 

Kaks esimest komponenti on seotud eesmärgiga vähendada heitmeid ja soodustada väiksema jalajäljega sõidukite kasutamist. Vanusekoefitsent aga töötab eesmärgile vastu. See on pigem sotsiaalne meede, mis soodustab vanemate autode kasutamist, kuigi just nende asendamine uute ja keskkonnasäästlikumate autodega oleks kõige olulisem. Tulemuseks on see, et uue auto ostmist pigem karistatakse, mitte ei soodustata.

Kõige põletavam on aga küsimus, kuidas kohelda neid, kes on juba registreerimistasu maksnud. Ei ole õiglane ega vastuvõetav, et ühed tarbijad maksid maksu täies ulatuses, teised jällegi üldse mitte.

Lahendus võiks olla, et kui riigil ei ole võimalik registreerimistasu summasid tagasi maksta, siis antakse registreerimistasu juba maksnutele maksuvabastus samas ulatuses. Nii oleks tagatud vähemalt osaline õiglus ja välditud olukord, kus üks osa tarbijatest jääb põhjendamatult kaotajaks.

Automaks on lühikese aja jooksul tekitanud palju segadust, moonutanud turgu ja jätnud nii tarbijad kui ka automüüjad ebakindlasse olukorda. Nüüd on valitsuse ja riigikogu ülesanne lõplikult sellesse olukorda selgust tuua.

Kui maks tühistatakse, tuleb seda teha kohe ja üheselt, mitte alates 2027. aastast, nagu spekulatsioonides on kõlanud. Kui kehtima jääb senine venitatud lahendus, oleks see autosektorile surmav. Samuti pole mõtet kulutada aega seaduse parandamisele, kui paralleelselt arutatakse selle täielikku tühistamist.

Kui maks aga jääb, tuleb see ümber kujundada nii, et ta täidaks päriselt oma eesmärki - uuendaks Eesti autoparki ja vähendaks CO₂ jalajälge. Otsustamatus ja poolikud arutelud on kõige halvem lahendus.