Kõik algas vaikselt, esimesel korral oli see aastaid tagasi (2010), kui rivimõrdasid vähendati pea poole võrra, aga 2025. aasta suvel otsustas regionaal- ja põllumajandusministeerium "kalavarude kaitseks" vähendada ajaloolisi püügiõigusi esialgu Pärnumaal, aga ilmselt hiljem ka mujal Eestis.

Esiti tundus viis protsenti väike arv. Mis see viis protsenti ikka ära ei ole? Nagu väike näks, mitte rünnak, vaid vaikne värelus merelainena. Aga kalurid teadsid, et see on alles algus. Eesmärk on vähendada minimaalselt 40 protsenti. Ja see, mis tundus "mõõdukas ümberkorraldus", osutus rannakalanduse lõpu alguseks. Lõpu, mis maksab ühel hetkel kätte ka meie toidujulgeolekule.

Püügiõigused ei ole Exceli tabelid. Need on paadid, võrgud, mõrrad ja perekonnad. Need on laenud, toetused, lootused ja ootused. Need on varahommikused 4.30 ärkamised. Need on 16-tunnised tööpäevad. Need on üksikud saagid, mille müügist maksti järgmise kuu kütus. Need on kellegi igapäevane sissetulek. See on meie toidulaud. See on reaalne elu, mitte numbrite jada.

Unustati ära Pärnu lahe suuremahuline süvendamine 2015. aastal, kui kogu lahe põhi kattus mudakihiga. 2015. aastal süvendati Pärnu sadama laevateed ja Pärnu lahte kaadati 780 000 kuupmeetrit pinnast. Süvendamise aegne savisegune heljum jõudis välja isegi kalamõrdadeni Valgerannas. Mõrrad olid tihedat savimuda segu täis.

Kalurid tegid tookord ettepaneku korraldada süvendamisele järgnenud suvel keskkonnamõju lisauuring, et saada teada, millist mõju avaldab süvendustöö Pärnu lahe vee-elustikule pikaajaliselt, seda uuringut aga kaluritele teadaolevalt ei tehtud. Praegu on lahe põhi kaetud mudaga, kus tunneb ennast hästi mudakrabi, aga kalad, keda kalurid püüdsid, ei tunne enam ennast meie lahes hästi.

Vähendasime õigusi, mida ei kasutatud ja rikkusime kõik

Valitsus ütles, et kolmandik püügivahendeid seisab ju niikuinii kuuriseinal, koristame lihtsalt üleliigse. Aga valitsus ei mõistnud, et need "seisvad vahendid" olid kalurite kindlustus, tulevikuplaan, reserveeritud töövõime. Mõni kalur kasutas võrke ainult mais ja septembris. Mõni ainult siis, kui hind oli hea. Mõni hoidis neid tagavaraks, kui noor perepoeg peaks kunagi soovima püüki jätkata.

Kui need "seisvad" õigused ära võeti, kaotati usaldus, investeerimiskindlus ja põlvkondade vaheline lootus. Kadus järjepidevus, millele toonane rannakalur nii uhke oli. Meil olid siis veel need traditsioonid, mida Euroopas mujal enam ei olnud.

Vahetult enne õiguste vähendamist oli kalandusse suunatud kümneid miljoneid eurosid Euroopa raha. Osteti võrgud, mõrrad, rekonstrueeriti kalalaevad, parandati sadamaid, tegeldi esmatöötlemisega, uuendati varustust. Kalurid pidid ise panustama: omaosalused, laenud, tagatised. Ja siis öeldi, et sa ei tohi enam neid kasutada: "Tänan osalemast, nüüd võtame su õiguse tagasi!".

Toon vaid mõned piiranguid, mida viimastel aastatel oleme üle elanud: alammõõdud, silmasuurused, korduvad püügikeelud lähtudes perioodist, kalaliigist, veekogust, ümardamised. Seda kõike tehti peamiselt eelnõudega, mida kalurid said näha alles siis, kui need olid valmis, mitte arutelulaual, koos vaagides, kuidas teha reaalselt toimivad regulatsioonid.

Ühtegi neist piirangutest ei analüüsitud kunagi, ei enne, ei pärast, ega ka nüüd. Kalurid pidid lihtsalt kuuletuma, nii nagu kunagi mõisaajal müts näpus kupja näpuviibutusega. Sama nagu metsa-, turba-, põllu- ja põlevkivimehed, kelle tegevust riik samuti tükk tüki haaval keskkonnakaitsjate või Euroopa Liidu regulatsioonide ettekäändel piiras. Seda olukorda iseloomustab termin: kiusatud sektorid. Ärme vaid unusta, et need on ainukesed, mis on päriselt meie omad.

Kes tegelikult kalavarusid vähendab? Sest kui räägitakse, et kalur on põhjus, miks meres enam kala pole, siis päriselt see tõele ei vasta. 2024. aasta andmetes on näiteks näha, et hülged ja kormoranid nõuavad kuni kolm korda rohkem kala kui kogu kutseline kalandussektor suutis välja püüda. Samal ajal puudub jätkuvalt vähegi usaldusväärne statistika harrastuspüügi kohta, mis paljudes piirkondades viib veest rohkem kala kui professionaalid.

Eesti oma kalur jäi ainukeseks, keda oli lihtne reguleerida ja kellelt ilmselt paari aasta pärast küsitakse: "Aga miks sa enam ei püüa?". Praegu saame sellele vastata vaid nii, et Eesti riik võttis mult õiguse kala püüda.

Me ei kaota kala, me kaotame kaluri

Looduse kaitsmine on üllas eesmärk, aga loodust ei saa kaitsta inimesi ja inimeste elutööd hävitades. Kalurite reguleerimine on võimude mugavusvalik lihtsalt seetõttu, et teda on lihtsam survestada kui ohjeldada kormoranide populatsiooni või hüljest või hobiõngitsejat.

Loomade ja lindude eest seisab häälekas vähemus (olgugi, et riik ise maksab nende tegevuse kinni). Looduskaitsjad, ornitoloogid, soode taastajad seisavad vaieldamatult oma valdkondade eest, kuid oluline on mõista, et mitte alati Eesti inimeste eest.

Kalureid, kes loovad töökohti, toovad söögi lauale ja maksavad makse, piiratakse kogu riigiaparaadi jõuga. Kas see olukord ei ole tagurpidine pilt sellest, mida meie rahvana riigilt ootame? Kus on vaikiva enamuse vaikne mürin, mis asub lükkama poliitikuid vastupidises suunas?

Vaadates tulevikku ja kujutades ette õiget pilti meie riigi toimimisest ootan hetke kui kalurit, põllu- ja metsameest käsitletakse osana ökosüsteemist, mitte ohuna sellele; kui riik hindab muudatuste mõju nii enne kui ka pärast rakendamist ja peab nõu nendega, kes on põlvkondi töötanud riigi reguleeritud alal.

Ootan, et ametnikud ja poliitikud suruvad hääleka vähemuse ees oma hirmu maha ja räägivad ausalt, kes tegelikult meie loodus rikub ja Eesti kalavarude tegelikku kadu põhjustab, olgu selleks keskkond, röövlinnud, väikekiskjad, mõni reguleerimata hobitegevus. Loodan, et riik hakkab võtma vastutust meie äri- ja eraomandi kahjustamise eest ning kompenseerib õiguste vähendamist ausalt ja läbipaistvalt, kui kalurilt võetakse püügiõigused.

Loodan terviklikule visioonile, kuidas noored Eesti inimesed saavad vanaisa paadi, isa traktori või oma pere talukoha päriselt päranduseks, mitte mälestuseks. Kui otsused jätkuvad samas vaimus, jääb kalapüük Eesti rannikul ajalooraamatutesse ja noortel pole enam põhjust ega võimalust võrku merre lasta.