Saksamaal toimunud erakorraliste valimiste tulemused jätavad sisuliselt ainult ühe reaalse koalitsioonivõimaluse. Kantsleriks saab kõigi eelduste kohaselt Friedrich Merz.

Erakorralistele valimistele eelnenud valimiskampaania osutus märksa lühemaks, kui see oli parteidel plaanis. Sügisel said enamus poliitilistest jõududest oma kandidaadid paika, kuid oodatud aastapikkusest võimuvõitlusest sai ainult paarikuune loosungiloopimine.

Kantsler Olaf Scholzi umbusaldus ja sellele eelnenud koalitsiooni lagunemine tõid esile probleemid, mida Saksa valitsus ei olnud suutnud oma kolmeaastase legislatuuri ajal lahendada. Esmalt mängis põhirolli Saksamaa majandus, mis on juba kolmandat aastat järjest languses.¹ Teine suur teema valimiskampaanias oli sisseränne, mille üle parteid lõpuks ka kõige rohkem vaidlesid. Ka Ukraina sõda ja Donald Trumpi võimuletulek tekitasid parasjagu segadust niigi keerulises poliitilises ja majanduslikus olukorras.

Lõppkokkuvõttes saigi Scholzi valitsusele ja temale endale saatuslikuks just halb kommunikatsioon nii koalitsioonisiseselt kui ka väliselt ja ebalev hoiak nii mõnegi tungiva probleemi suhtes. Kasu lõikas sellest opositsiooni ja kristlike demokraatide juht Friedrich Merz.

Valimiskampaanias ja küsitlustes juhtisid kristlikud demokraadid juba pikemat aega, mistõttu jäi Merzil sisuliselt üle ainult edumaad hallata. Seevastu pidi kantsler Scholzi partei SPD kiiresti leidma mingid argumendid, miks valijad peaksid nende kasuks otsustama.

Allesjäänud vähemuskoalitsoonis olevad Rohelised ei leidnud ka õieti teemat, millega valijaid köita, sest möödunud valimiste aegu moodsaks olevast kliimamuutuse temaatikast polnud enam midagi järel. Paremäärmuslik AfD, nüüdseks küsitlustes stabiilselt teisel kohal, jätkas edukalt oma põhiteema, nimelt sisserände peatamise, propageerimist.

Uue partei BSW ainuke loosung – Ukraina sõja lõpetamine ja Venemaa-sõbralik hoiak – ei leidnud üleriigilist poolehoidu ja vasakpoolne Die Linke oli juba poliitilise väljasuremise veerel. Näis, nagu oleks kõik juba eelnevalt otsustatud. Siis sai kampaania aga hoogu juurde jaanuari lõpus toimunud järjekordse migrandi noarünnaku tagajärjel, kus hukkusid kaheaastane laps ja appi tõtanud mees.²

Friedrich Merz kasutas juhust ja võttis Aschaffenburgi linnas toimunud rünnaku ajendiks, et viia parlamendist läbi otsus migratsiooni reeglite karmistamiseks. Küll ei olnud tegemist seaduseelnõu, vaid ainuüksi avaldusega, aga erilist tähelepanu pälvis asjaolu, et Merz sai häälteenamuse paremäärmusliku AfD abil.³ Selline hääletus oleks mõnes muus riigis tavaline nähtus, kuid Saksa poliitikas oli sel puhul tegemist esmakordse paremäärmusliku häälteenamusega kogu liitvabariigi ajaloos.

Merz sai oma sammu eest kõva kriitikat nii teiste parteide ja poliitikute kui ka näiteks kiriku esindajate ja endise kantsleri Angela Merkeli käest.⁴ Järgnesid ka suured protestilained paljudes Saksamaa linnades, kus osales mitusada tuhat inimest.⁵ Eelkõige vasakpoolsete parteide poolehoidjate hulgas ilmnes kartus, et AfD näol kordub natside võimuletulek, nagu juhtus 1933 aastal.

Merz ise väitis, et kahetseb AfD häälte kasutamist enamuse saavutamiseks, olles siiski selleks sunnitud allesjäänud võimuliidu parteide keeldumise tõttu migratsiooni temaatikat üldse puudutada. Merzi sõnul oli see samm hädavajalik selleks, et näidata valijatele, et sisserände probleem ei ole ainuüksi AfD pärusmaa. Sellest alates oli migratsioon valimiskampaania teema number üks.

Sisserände teema selline plahvatuslik tulek valimiskampaaniasse juhtis tähelepanu eemale Saksamaa majanduslikult olukorralt, mis on tegelikult kogu riigi arengu jaoks hoopis tähtsam. Ometi on ohus kümned tuhanded töökohad autotööstuses, ehitussektoris ja paljudes keskklassi ettevõtetes vähenenud nõudluse ja kõrgete fikseeritud kulude tõttu. Vähemalt puudutasid nii Olaf Scholz kui ka Friedrich Merz majanduskriisi omavahelistes teleduellides.

Scholzi lahendus nägi ette ikka endiselt eelarve nn võlapiduri reformi ja seeläbi laenude abil investeeringute rakendamist. Merzi jaoks on majanduskasv ja nii maksu- kui ka kulukoormuse vähendamine eelkõige ettevõtetele kriisist väljumise võti.⁶

Ekspertide arvates oli sotsiaaldemokraatide kontseptsioon küll paremini läbi mõeldud ja rahastus selgem ning valijate jaoks on küsitluste kohaselt ka just isikliku heaolu kindlustamine tähtsam majanduskasvust.⁷ Siiski näitasid küsitlused samuti, et Scholzi juhitud SPD ei oma valijate arvates piisavat majanduslikku kompetentsi riigi probleemide lahendamiseks.

Valimiste tulemusena võitsid kristlikud demokraadid. Merzi juhitud CDU sai oodatust vähem hääli, saavutades 28,5 protsenti, kuid valimised võitis ta kindlalt ning loodab nüüd kiiresti istet võtta kauaoodatud kantsleri toolil. Scholzi sotsiaaldemokraadid said seevastu kõigi aegade halvima tulemuse, ainuüksi 16,4 protsenti. Samuti said rohelised ja nende kandidaat majandusminister Robert Habeck eelmistest valimistest halvema tulemuse, üksnes 11,6 protsenti.

Kõige halvemini endisesse koalitsiooni kuulunud parteidest läks liberaalidel ühes vallandatud rahandusministri Christian Lindneriga, nemad ei saanud viie protsendi künnisest üle ega kuulu uue Bundestagi koosseisu. Sama saatus tabas ja alles möödunud aastal loodud Sarah Wagenknechti ühendust, mis jäi samuti napilt künnise alla.

Seevastu pääses vasakpoolne Die Linke kindlalt parlamenti, kuigi oli veel mõni nädal tagasi küsitlustes teistest kindlalt maas. Ja kõige suurema juurdekasvu saavutas paremäärmuslik AfD koos juhi Alice Weideliga, saavutades 20,8 protsenti häältest, mis on poole rohkem eelmiste valimiste tulemusest ning AfD sai suuruselt teise fraktsioonina parlamenti.⁸

Valimiste päeval pidid kristlikud ja sotsiaaldemokraadid veel kaua ootama lõpptulemust, enne kui sai hakata ette valmistama uut võimuliitu, sest ei oldud kindlad, kas Sarah Wagenknechti BSW saab künnisest üle. Sellest olenes, kas tegemist saab olema kahe või kolme tulevase koalitsiooni osapoolega.

Varajastel hommikutundidel selgus lõpuks, et Merz hakkab kõnelusi pidama ainult sotsiaaldemokraatidega, mis on sisuliselt ka ainuke koalitsiooni võimalus, sest Merz välistab koostöö AfD-ga ning tema kaasjuht Baieri valitsusjuht Markus Söder keeldub läbirääkimistest rohelistega.

Niisiis saab Saksamaa n-ö suure koalitsiooni, kuigi SPD praeguse tulemuse juures ei saa millestki suurest juttu olla. Siiski ei ole SPD ridades näha erilist reformimeelsust partei juhtkonna väljavahetamise suhtes, mida võiks oodata sellise katastroofilise valimistulemuse taustal.

Scholz teatas juba varem, et ministriametit ta Merzi kabinetis ei soovi. Tagasi astus üksnes SPD fraktsioonijuht Rolf Mützenich, kuid ametisse jäävad partei peasekretär Matthias Miersch ning juhid Lars Klingbeil ja Saskia Esken. Küll aga said valimiste tulemusena läbi sõelutud suurema osa parteide juhtkonnad: liberaalide juht Christian Lindner astus tagasi ühes mitme teise juhtfiguuriga, roheliste kandidaat Robert Habeck teatas, et ta ei soovi enam juhtival positsioonil olla, ning Sarah Wagenknechti kohta ei olda veel kindlad, kas ta jääb. Seega on mingil määral küll oodata poliitilist uuendust, kuid peaosa mängib Friedrich Merz.

Mis saab nüüd? Merz tahab koalitsiooni paika saada enne lihavõttepühi aprilli lõpus. Peateemadeks jäävad kindlasti majandus ja sisseränne, aga ka sõda Ukrainas ja kõigis nendes küsimustes on kristlikud ja sotsiaaldemokraadid siiani olnud erinevatel positsioonidel.

Saksamaa jooksva aasta eelarvet ei ole siiani vastu võetud ning sellest saab kindlasti uue valitsuse esimene samm. Päevakorrale tõusevad ka julgeolek ja riigikaitse, eelkõige nende rahastus.

Eesti ja kõigi Ida- Euroopa euroriikide perspektiivist on Merz ilmselt parem valik, kui seda oli Scholz, olles valimiskampaanias väljendanud suhteliselt jäika positsiooni Ukraina sõja ja Venemaa president Vladimir Putini suhtes. Siiski jäi ta viimati ühes teledebati vastuse võlgu Tauruse rakettide küsimuses, olles varasemalt väljendanud valmisolekut need Ukrainale võimaldada.⁹

Üldiselt on valitsemise reaalsus tihti hoopis erinev valimiskampaania ideaalidest, mis tähendab, et koalitsioon ja uus valitsus saab sündida ainult kompromisside abil. Juhul kui seda ei leita ja koalitsioonikõnelused lõppevad tulemuseta, võivad Saksamaad ees oodata järjekordsed erakorralised valimised. Ja see oleks halb uudis mitte ainult Saksamaale, vaid kogu Euroopale.

Uue ordnung'i saavutamine Saksamaal on seega võimalik, kuid mitte lihtne. Kui Friedrich Merz tahab saada järgmiseks kantsleriks, peab ta oma sammud korralikult läbi mõtlema, sest kaalul on Saksamaa kõrval ka kogu Euroopa tulevik.