Viimastel kuudel on meie kodukeskkonna ning kogukonna turvalisuse küsimus taas tõusnud avalikkuse tähelepanu keskpunkti. Ebastabiilsus, segadus ja teadmatus – nende märksõnadega kirjeldatakse praegust olukorda Euroopa lähipiiridel ja järjest enam ka Euroopas endas.

Kes vastutab kogukonna turvalisuse eest? Kes aga vastutab veebikeskkonna ja veebikogukonna turvalisuse eest? Paljud noored ei leia enda huvidele konventsionaalseid väljundeid huviringide või sporditrennide näol, vaid millegi vanematele umbmäärasema kaudu. Veeb pakub noortele võimalusi eneseteostuseks, veebist on võimalik leida mõttekaaslasi, uusi sõpru ja teadmisi – aga kes vastutab, et kõik see oleks turvaline ning kontrollitud?

Selleks, et mõista, mida kogukond saab paremini teha noorte edukamaks kaasamiseks, tuleb ennekõike mõista, millises keskkonnas on tänase põlvkonna noored üles kasvanud. Me ei saa enam kogukonda mõista kui midagi kohalikku ning Eesti-keskset, vaid midagi hoopis laiahaardelisemat. Tänapäeva Z-generatsiooni juured ulatuvad hoopis sügavamale, see tähendab, et uut põlvkonda tuleks pigem vaadelda kolmes erinevas dimensioonis.

Internetianonüümsusega kaasneb kahjuks ka vastutuse kadumine, sallimatus ja karistamatus ning veebi laiahaardelisus teeb raskesti kontrollitavaks selles liikuvad inimesed ning sisu. Seega on tähtis, et noored, kes leiavad enda väljundi virtuaalmaailmas, ei kaugeneks reaalsest elust.

Veebikogukonnas ei ole vastutajaks riik, vanemad või kool, ainsaks vastutajaks on noor ise. Täiskasvanute ülesandeks sealjuures on tagada, et noored oleks antud ohtudest teadlikud ja oskaksid arvestada interneti kui kogukonna omapäradega.

Mõne nädala tagused sündmused Pariisis tekitasid paljudes küsimuse: kes on need inimesed, kes sedasorti veretööga hakkama saavad? Tuleb tõdeda, et nendeks olid vabas Euroopas üles kasvanud noored mehed, kes ei olnud leidnud enda kohta selles ühiskonnas. Ei ole selget vastust, mis viis neid sellise võika teoni, me võime seda vaid oletada. Oluline on siinkohal mõista, et Euroopa ei ole oma murede ja rõõmudega meie jaoks midagi kauget, Euroopa raskused on meie raskused ja ka vastupidi.

Sama kehtib noorte puhul. Me peame julgustama neid rääkima kaasa teemadel, mis puudutavad neid mitte ainult kodumaal, vaid ka Eesti piiridest väljaspool. Noorte tööpuudus ei ole ainult Eesti, Läti või Hispaania noore probleem, vaid kõikide Euroopa noorte ühine mure. Õnneks on meil, noortel, võimalik antud teemadel oma arvamust avaldada läbi erinevate noorteühenduste, projektide ja miks ka mitte, läbi sotsiaalmeedia.

Saame väita, et noored ühiskonnagrupina on Eestis kaasatumad kui kunagi varem. Oleme andnud 16-aastastele võimaluse valida kohalikel valimistel, paljude omavalitsuste juures on loodud noortevolikogud ning koolides õpilasesindused. Samas on reaalsus, et paljud noored ei kuulu esinduskogudesse, on pettunud, või lihtsalt ei huvitu klassikalistest osalusvormidest.

Neid noori ei tohi kõrvale heita, vastupidi: noortele tuleb anda võimalus olla skeptiline ning ühiskonnakriitiline. Andes mõista, et demokraatlikus riigis ongi arvamuste paljusus ning iga noore arvamusega arvestatakse, aitab ära hoida olukorda, kus tulevikus on meil põlvkond heitunud, väljarännanud ning äärmuslikke noori.

Kogukonna ülesandeks on tagada noortele võimalus eneseteostuseks, pakkudes erinevatele noortegruppidele vahendid, teadmised ja abi, mida nad selleks vajavad. Sealjuures ei tohi unarusse vajuda noorte kohustused.

Läbi kaasavama ja mitmekülgsema ühiskonna jõuame põlvkonnani, mille kohta enam ei saa öelda, et noorus on hukas.

Arvamuslugu on Ühisnädala artiklitesarjast "Kes vastutab kogukonna turvalisuse eest?". Maakondlike arenduskeskuste, KÜSKi ja Külaliikumise Kodukant poolt korraldatav Ühisnädal leiab aset käesoleva aasta 23. novembrist 29. novembrini ning selle raames toimub üle Eesti ca 200 sündmust, kus tutvustatakse omaalgatuslikke ettevõtmisi ning räägitakse kodanikuühiskonna tähtsusest ja rollist riigi arengus. www.uhisnadal.ee.