Eesti ministrite tagasiastumise kronoloogiasse läheb see juhtum mõnevõrra erandlikuna. Esiteks tuli tagasiastumisotsus küllalt kiirelt. Sirbi ümber said kired tormitseda vaid ühe, ehkki intensiivse nädala, ning ministri suunas hakkasid kriitikanooled lendama alles viimastel päevadel. Eeldusel, et eileõhtuse tagasiastumislubadusega juhtum lõppeb, on nii lühike viimase kümnekonna aasta jooksul olnud vaid Margus Hansoni tagasiastumisega lõppenud skandaal. Pikimad skandaalid on aga väldanud kuid.

Teiseks - antud juhul on üsna raske määratleda skandaali põhjust. Nagu ka minister Lang Riigikogu ees esinedes ütles, on teda puudutavad süüdistused küllalt vastuolulised - kui loomeliidud oodanuks tema poolt suuremat sekkumist, siis poliitikud heitsid talle ette liigset sekkumist avalik-õigusliku ajakirjanduse tegevusse.

Üldiselt on see aga skandaal nagu muiste. Lennanud on skandaalides tavapärased süüdistused vandenõus, hämamises ja milles kõiges veel. Kust sellised süüdistused tulevad, aitab lahti seletada Anders Todal Jensseni ja Audun Fladmoe skandaali faaside mudel.

1. faas. Süüdlase otsimine

Iga skandaal saab alguse millegi uudisväärtusliku avalikustamisest. Antud juhul oli selleks kultuuriavalikkust tõelise pommuudisena rabanud teade, et kultuurilehe Sirp peatoimetaja kohusetäitjaks saab Kaur Kender. Pärast seda, kui esimene imestus ning kired Kenderi isiku küsimuses olid vaibunud, algas süüdlase otsimine - kes ikkagi vastutab selle eest, et Kenderi-sugune skandalist sai suhteliselt konservatiivse, akadeemilise kultuurilehe peatoimetaja kohale ning hoolimata oma kohusetäitja staatusest hakkas kohe ajama ka radikaalset kaadripoliitikat?

2. faas. Peavoolumeedia tähelepanu

Skandaali teises etapis väljus teema kultuuriinimeste kitsast huviorbiidist. Aktiveerus meedia. Skandaal müüs lehti ja tootis klikke. Üht ja sama lugu jutustasid kõik kanalid, kuid igaüks nägi vaeva, et esitada seda pisut erineva nurga alt. Seega oli avalikkusel keerulisem eristada keskseid fakte ajakirjaniku raamistusest või spekulatsioonist. Siit algas ka segadus ehk häma.

3. faas. Ajakirjanduslik konkurents

Konkurents ajakirjandusväljaannete vahel viib selles faasis uute paljastusteni. Lisaks tõepõhja omavatele faktidele võivad tähelepanu saada ka spekulatsioonid. Teate ju küll, seni kuni ajakirjanik X intrigeerivat fakti kontrollib, võib konkurent selle juba ära trükkida. Liiga kvaliteetne ajakirjandus on ju tegijatele ohtlik. See vastab ka küsimusele, kust tulevad nn vandenõuteooriad. Näiteks võib konkreetse teema puhul sobida spekulatsioon selle üle, et Sirbi peatoimetaja kt määramisel võisid rolli mängida ka Kristen Michal ja Rain Rosimannus.
































4. faas. Karud ärkavad talveunest

Kui uut infot skandaali puudutavate sündmuste kohta enam ei tule või selle hulk väheneb, hakkavad ilmuma kommentaarid ekspertidelt, arvamusliidritelt, kaudselt puudutatud osapooltelt. Ärkavad ka oponendid, kellel skandaali osalistega ehk mõni teine kana kitkuda ning nii tõusevad päevakorda ka süüdistatava teised teod. Süünimekiri pikeneb. Sirbi skandaalis muutusid selles faasis olulisteks loomeliidud. Tunnistasid nad ju ka ise, et ei kutsunud ministrit välja vaid ühe väljaande peatoimetaja määramise pärast.

Sellesse faasi jõudnud skandaal on keeruline väljakutse kuitahes oskusliku poliitiku jaoks. Süüdistuste tõrjumine on nagu püüd juba sadanud lund tagasi taevasse kupatada. Seda võib ju proovida, aga kõik sajab uuesti endale kaela. Ka Lang proovis seda, asudes diskrediteerima loomeliite, öeldes, et nende aeg on ümber. Võimalik, et ta isegi nihutab sellega avalikku arvamust loomeliitude kohta pikemas perspektiivis, kuid oma nahka ta sellega ei päästnud. Ehk isegi vastupidi.

Poliitiku võimalik päästerõngas skandaalikeerises on nn. sümpaatsuslained ehk lootus, et avalikkus hakkab vaevatud ja tagakiusatud poliitikule ajapikku kaasa tundma ning kiusajate vastu seisma. Ise konflikti õhutades võib sellest toetusest aga hoopis ilma jääda.

5. faas. Toetajad põgenevad uppuja paadist?

Kuna kellelegi ei meeldi istuda uppujaga samasse paati, siis kaotavad skandaali sattunud poliitikud tavaliselt järgmiseks kiiresti toetajaid. Ja nii tulebki skandaali sattunul varem või hiljem allajäämist tunnistada. Langi juhtumi puhul tuleb küll tunnustada valitsuskoalitsiooni ühtehoidvust, kus ministrit toetatakse, kuni ta ise tagasi astub. Ja see ongi ehk sündmus, mis antud skandaali tavapärasest spiraalist välja tõi.

Reformierakonnal õppetunnid käes, kultuurirahval veel ees?

Kokkuvõttes võib taas kord tunnistada, et poliitikud on mullusest rahastamisskandaalist mõndagi õppinud. Venitamine ei tasu ära. Tagatipuks saab minister Lang oma lahkumisega teha veel veidi Reformierakonnale mainekujunduskampaaniatki. Staying on message, öeldakse inglise keeles. Eesti keeles võiks öelda, et oluline on jätta kõlama põhisõnum.

Rein Lang ütles ka riigikogu kõnepuldis, et on valmis lahkuma, kui vaid teised muutustega edasi saavad minna. Ja Reformierakonnal on tõepoolest vaja kajastust, mis näitaks seda progressiivse ja muutuste eest seisva erakonnana. Nii et, kultuurirahvas, Langi lahkumine ei pruugi olla saaga lõpp, vaid algus.