Härra president, me salvestame seda intervjuud reedel, kui käimas on USA ja Iisraeli Iraani-vastase sõja 8. nädal. Maailm vaevleb kütusekriisis või on selle veerel. Kas president Trump tegi valearvestuse?

Ma usun, et see sõda oli tema valik. USA ja Iisrael alustasid seda koos. Iraani vasturünnak on olnud tuline. Nii Laheriikides kui mujal. Nüüd me siis näeme, et maailma konfliktid ei ole enam ainult kohalikud, aga piirkondlikud. Ja piirkondlikel konfliktidel on globaalsed tagajärjed. Hormuzi väina sulgemine, mis on olnud selle sõja kaasnev tagajärg, on toonud kaasa energiahindade ja naftahinna tõusu. Seega kerkib ka inflatsioon, sest see mõjutab väetise- ja toiduhindu, rohkem küll selles piirkonnas ja Aasias kui Euroopas. Seepärast olen ma taotlenud pingete maandamist ja sõja lõppu nii kiiresti, kui võimalik.

Milliste tagajärgede pärast te kõige rohkem mures olete, kui rääkida mõjust meie piirkonnale?

Algul olin ma päris mures seepärast, mis Ukrainaga juhtuda võib, sest naftahindade kerkimine toidab mõistagi Vene sõjamasinat. Ma olin ka mures, kas USA raiskab Lähis-Idas oma moonavarud ära. Aga ma nimetaksin asja helgeks küljeks seda, et Ukraina on saanud Laheriike aidata nii õhukaitse kui eriti droonikaitsega. See on minu arust Ukrainale positiivseks tulemiks kujunenud. Nad on nüüd päris tugevas olukorras, sest nad saavad nüüd loota ka Laheriikide finantsabile ja üldisele toele. Teised võimalikud eskalatsioonid lisaks majandusele ja võimalikule ülemaailmsele majanduslangusele, mis meile valusa hoobi annab, on tegelikult terrorism. Iraan pole veel kasutanud kõiki varuks olevaid instrumente. Nad võivad oma liitlaste kaudu Euroopas terrorirünnakuid korraldada ning me peame olema valvsad ja ärksad.

Kas te näete ette stsenaariumit või üldse toetate seda, et Euroopa riigid või NATO osalevad Hormuzi väina avatuna hoidmises?

Me oleme algusest peale öelnud, et pärast vaherahu ja rahulepingut kavatseme kaasa lüüa. Algul esines sellise avaldusega rohkem kui 20 riiki. Mina osalesin 50 riigi kohtumisel, mis on neljandik maailma riikidest, kus nõuti Hormuzi väina avamist ning meresõiduvabaduse ja mereõiguse austamist. Ma olen kindel, et kui me jõuame etappi, kus kuum sõda on läbi, siis aitab Soome mingil moel kaasa. Aga meie võimalused on tavaliselt väga piiratud. Me pole veel otsust langetanud, aga meie sõjaväelased on osalenud Atalanta operatsioonil, Punases meres ja mujalgi, nii et kindlasti on meil võimalik aidata.

Ilmselgelt võtab see kõik Ukrainalt tähelepanu ära. Kuidas Ukrainal teie hinnangul läheb ja kuidas meie, kollektiivne Lääs, neid käesoleval hetkel abistame?

Ma usun, et kõigepealt tuleks mainida, et Ukraina on tänavu palju paremas seisus kui aasta eest. Selles mõttes, et nad tekitavad Venemaale palju suuremat kahju, kui Venemaa suudab Ukrainale tekitada. Me tegeleme kolme tõenäolise stsenaariumiga. Esiteks see, et sõda jätkub, teiseks rahulepingu sõlmimine ja kolmandaks kas Venemaa või Ukraina nõrgenemine. Praegu on kõige tõenäolisem, et sõda jätkub. Seega hakkame valmistuma järgmiseks talveks ja energiaks. Ma ei näe rahulepingut tulemas. Mingil hetkel olime päris lähedal, aga kuna Venemaa rahu ei soovi, on seda väga keeruline teha. Ja ma ei näe Ukrainat nõrgenemas, vaid pigem Venemaad nõrgenemas. Majanduslikult, sõjaliselt. Selleks võib faktidele tugineda.

Venemaa vallutas 2025. aastal vähem kui ühe protsendi Ukraina pindalast. Ukraina tapab praegu ühes kuus 30 000 - 35 000 Vene sõdurit. Märtsis ründas Ukraina Venemaad rohkemate rakettide ja droonidega, kui Venemaa Ukrainas kasutas. Venemaa sõjavägi on korrumpeerunud, mis tekitab suuri probleeme, ja Venemaa ei suuda sõtta enam nii palju sõdureid värvata. See pikk jutt tähendas, et Ukrainal läheb tegelikult päris hästi. Ja siis tuleb muidugi küsida, kas rahu poleks parem. Muidugi oleks, aga Venemaa ei soovi seda. Me peame Ukrainat jätkuvalt toetuma. See, et Euroopa Liit saab 90 miljardit eurot eraldada, on Ukrainale hea uudis. Ma suhtun Ukraina olukorda praegu päris optimistlikult.

Hiljuti kandus sõda teatud mõttes nii Eestisse kui Soome, kui Ukraina droonid kõrvale juhiti või kui nad sattusid meie õhuruumi. Droonid, millega sihiti Venemaa naftatöötlustehaseid ja sadamaid, jõudsid Soome, Eestisse ja ka teistesse riikidesse. Mulle tundus, et me polnud selliseks stsenaariumiks valmis. Mis õppetunni te sellest saite?

Õppetunde oli ilmselt kaks. Esiteks see, et droonideks ei saa kunagi 100 protsenti valmis olla. Me näeme seda Ukraina ja Venemaa vahel. Mingi arv droone pääseb alati tõrjest läbi. Süsteem ei suuda kõike hallata. Ja muidugi oli see ka äratuskõne. Mitte et me poleks ärkvel olnud, aga peame veel rohkem tegelema tänapäevaste sõjapidamisvahenditega, mida me Soomes ka teeme. Meil on tõsised drooniprogrammid ja koostööprojektid, millest ma ei saa veel rääkida. Teiseks tuleb mõista seda, et vastupidavus on meie kõrvade vahel. Mis tähendab, et kui midagi sellist juhtub, on küsimus selles, kuidas me inimestena sellele reageerime. Meil kõigil on veel palju õppida. Ukrainlased on omal nahal õppinud, sest neid rünnatakse iga päev sadade droonidega. Aga meie peame õppima harjuma selle uue olukorraga, kus erinevaid sõjapidamisvahendeid võidakse kaasneva kahjuna või sihilikult meie suunas saata. See oli mõistagi Ukraina rünnaku kaasnev kahju.

Peaaegu kõik, kellega ma intervjuuks valmistudes rääkisin, ütlesid mulle, et Soome on praegusel ajal rahvusvahelistes suhetes kõlavama häälega. Peaaegu kõik kirjutavad selle ka teie iseloomu arvele. Karismale, kui nii võib öelda. Ma arvan, et te ei vaidle sellele vastu.

Sellele on keeruline midagi vastata. Me oleme väikeriik. Meil on kogemusi Venemaaga, mis on sõjas Ukrainaga peamiseks agressoriks. Me oleme NATO uus liige, meil on alliansi üks suurimaid sõjavägesid. Me oleme julgeoleku pakkuja, mitte tarbija. See annab meile hetke globaalses olukorras tugeva positsiooni. Aga meil on ka väga kasulik süsteem. President tegeleb välispoliitikaga koostöös valitsusega. President on ka sõjaväe ülemjuhataja. Valitsus keskendub aga ELile ja sisepoliitikale. Mul on palju aega, ma võin süstikdiplomaatiaga tegeleda. Ma võin tuua sellise näite, et aprillikuus, kui me seda intervjuud teeme, veetsin ma kolm päeva kodus. Peaministrina oleks see täiesti võimatu, sest peaksin sisepoliitikaga tegelema. Välispoliitikas on ka iseloomul kaalukas roll. Aga ma pean pigem põhjuseks süsteemi ja seda, kes me soomlastena oleme, mitte ennast isiklikult.

Kui te pahaks ei pane, siis ajalooliselt on Soome poliitikud pisut kuivikud olnud.

Kas Kekkonen oli kuivik? Kaugel sellest.

Ma püüan jõuda selleni, et kõigi arust olete teie väga teistsugune. Kas see on teie puhul loomulik või kas te pidite seda karjääri vältel õppima?

Ma usun, et me kõik oleme oma identiteedi vangid. Võib lõputult vaidlema jääda, kas see on loodus või kasvatus. Aga minu lapsepõlv möödus väga liberaalses, avatud ja rahvusvahelises perekonnas. Mul on kakskeelne taust. Ma suhtlen isaga rootsi keeles ja rääkisin emaga soome keeles, kui ta veel elas. Ma olen kolmandiku oma elust välismaal elanud. See on mind ilmselt selliseks vorminud. Aga iseennast on väga keeruline psühhoanalüüsida. Kui Soomel on minust abi selles keerulises olukorras, kus me peame rahvusvahelistes suhetes kaasa lööma, on mul väga hea meel, aga ma pole pidanud muutuma ja olengi selline.

Teie karjäärist rääkides olite te Soome valitsuses paljudel ametikohtadel ja lõpetasite peaministrina. Kõik kiitsid teid välisministrina, aga teie peaministrikarjäärist rääkides oli vastakaid arvamusi. Kas te tunnistate nüüd, et te jäite sel ajal omadega pisut hätta?

Ilmselt on väär öelda, et ma hätta jäin, aga mind on alati huvitanud rahvusvahelised suhted ja rahvusvaheline poliitika. Sisepoliitikasse polnud mul asja. Ma tulin poliitikasse päris hilja, 36-aastaselt, ja ma mäletan Eesti ajaloos perioodi, kus 36-aastaseid poliitikuid peeti juba väga vanadeks. Teie peaministrid olid 20-ndates eluaastates või pisut üle 30. Minust ei pidanud üldse peaminister saama. See juhtus väga keerulisel ajal üks aasta enne valimisi. Sellegipoolest ma usun, et need kaks aastat, kui ma olin peaminister, rahandusminister ja erakonnajuht, olid väga keerulised ja ma poleks praegu selline inimene, kui mul poleks neid kogemusi olnud. Mõnikord tuleb elus midagi rasket ette võtta, mõistmaks, et see, mis sul olemas on, on hea. Kokkuvõtvalt tunnen ma tõesti, et presidendina välispoliitika tegeleda on mulle palju mugavam, kui peaministri rolli täita.

Kui teist 2008. aastal esmakordselt välisminister sai, paisati teid otse Gruusia sõja pöörisesse ja te osalesite selle päris kiires lõpetamises. Kas te tunnistate, et sel ajal ei saanud Lääne poliitikud, teie kaasa arvatud, Venemaa täielikust ohust aru?

Me polnud nii eestilikud, kui oleksime pidanud olema. Aga ma pidasin kõne vahetult pärast seda, kui tulin koos prantslastega tagasi vaherahukõnelustelt Venemaa ja Gruusia vahel. See kõne oli augustis meie suursaadikutele. Ja selle nimi oli "08/08/08". Ja ma ütlesin selles kõnes, et rahvusvahelistes suhetes algab nüüd uus ajastu, kus Venemaa on agressorriik ja me peame sellele reageerima. Ma kutsusin jällegi üles alustama väitlusi Soome NATO liikmelisusest. Seda kõnet kritiseeriti Soomes tõsiselt. Kas ma arvan, et olime liiga pehmed? Jah. Kas me olime 2014. aastal liiga pehmed? Jah. Aga kas me reageerisime 2022. aastal õigesti? Vastus sellele on jah. Seega ma ütleksin, et kolmas kord näkkas või parem hilja, kui mitte kunagi.

Me rääkisime teie karjäärist, mis presidendiametile eelnes. Te olite poliitikast mitu aastat eemal. Te olete öelnud, et Putin on teie naasmises süüdi. Palun selgitage.

Mul polnud kavas poliitikasse naasta. Ma arvasin, et olen oma riiki piisavalt teeninud. Algul neli aastat Euroopa Parlamendis, siis kaheksa aastat valitsuses. Ma tundsin, et on aeg edasi liikuda. Ma olin veel suhteliselt noor, 50-aastane. Ma töötasin panganduses, Euroopa Investeerimispangas, ja olin akadeemik, mis mulle väga meeldib, Firenzes Euroopa Ülikool-Instituudis. Ja mul polnud kavas naasta. Aga kui Putin ja Venemaa Ukrainat ründasid, hakkasime kodus arutama, kas sellest oleks kasu, sest ma olen alati transatlantilisi sidemeid edendanud. Ma olin alati NATO liikmelisust toetanud.

Kodus oma perega?

Jah. Oma naisega, kes oli britt, aga on nüüd ka Soome kodakondsusega. Hakkasime arutama, kas ma teeksin seda, kui see küsimus tõstatub. Meil oli plaan, et ma võiksin üritada volinikuks saada, millest ma alati unistanud olin. See käis ühe paketina koos. Peaminister Petteri Orpo palus mul presidendiks kandideerida. Me otsustasime seda päris hilja. Augustis 2023 otsustasime seda teha. Jah, ma ei istuks sellel toolil, kui Venemaa poleks Ukrainat rünnanud.

Te kirjutate oma raamatus, et paar päeva pärast sõja algust... Te töötasite siis ülikoolis. Aga teil oli Sergei Lavrovi number ajast, kui veel välisminister olite. Miks ja mida te talle kirjutasite?

Tõsi. Nagu ma raamatus kirjutasin, saatsin ma talle sõnumi, et see läks liiga kaugele ja et ainult tema võib ta peatada. See peab lõppema. Ja ta vastas Sergei Lavrovile iseloomulikult: "Kas sa pead silmas Bidenit või Zelenskit?"

Te ütlesite vist koguni, et see on hullumeelsus?

Jah, igatahes. Meil oli temaga pikk sõnumivahetus. Ma sain aru, et ta kavatseb ilmselgelt Vene mängu mängida, sest tema telefoni jälgitakse jne. Jah, üritasin ülikooliprofessorina mõju avaldada, aga oli juba hilja.

Te räägite palju kaasamisest. Isegi vastaste või konkurentidega. Mis asjaoludel teie Vladimir Putiniga suhtleksite?

Ma vastaksin, et osana suuremast paketist. See tähendab, et me oleme juba paar aastat arutanud, millal peaks Euroopa Venemaa juhtidega suhtlema. Minu arust on valed inimesed uksele koputanud. Näiteks Orbán või Fico. See hetk tuleb, kuigi praegu tundub see paljudele inimestele mitte ainult Eestis ja Soomes ebamugav. Üks, kaks või kolm Euroopa riigipead peavad suhtlust alustama. Kas selle sõja ajal? Ma ei tea. Kas pärast sõda? Kindlasti. Praegu peame me endalt küsima, kas nüüd, kui Ameerika on Iraaniga rohkem hõivatud ja pole rahukõnelustega nii väga seotud. Kas mõnel Euroopa riigipeal oleks aeg Putiniga suhelda? See peaks olema väga hoolega koordineeritud. See poleks kahepoolne kõne Putiniga. Putinile helistatakse, kui teistelt Euroopa riigipeadelt on saadud selged juhtnöörid, mida talle öelda. Ma ei välista seda, aga kuupäeva või aega ei oska ma öelda.

Kuidas suhtute te sellesse, et teid on nimetatud "Trumpi-sosistajaks"?

Ma suhtun sellesse väga soomelikult ega tähtsustaks seda üle, sest ma olen väga realistlik. President Trumpil on väga kindlad seisukohad. Kui ta kuulab Ukraina sõja kohta ühte ideed kümnest, on see hea. Aga ma ei soovi mitte mingil juhul oma rolli üles puhuda. Mõnikord olen ma suutnud Trumpi Zelenskile tõlgendada või Zelenskit Trumpile. Ja neid mõlemat Euroopa sõpradele. Ma loodan, et sellest on kasu. Meile, väikestele tegijatele, tähendab informatsioon võimu. Kui mina saan jagada oma Euroopa sõpradele või Zelenskile infot selle kohta, mida Trump minu arust mõtleb, siis on neil minust kasu. Aga väita, et ma sosistan Trumpile kõrva, mida teha, ja tema teebki seda, on liialdus, sedasi see pole.

Siiski on kõigil golf meeles. Kuidas see juhtus?

Lindsey Graham. Lindsey Graham on Lõuna-Carolina senaator. Ma õppisin Lõuna-Carolinas Furmani ülikoolis. Lindsey tuli minu presidentuuri algusajal külla. Enne USA valimisi 2024. aastal. Ja ta ütles, et mängib Trumpiga palju golfi ja võiksime koos mängida, kui ta presidendiks saab. Me istusime 2025. aasta veebruaris Müncheni julgeolekukonverentsil. Vahetult pärast Trumpi ametivannet. Lindsey helistas Trumpile ja Trump võttis vastu. Lindsey ütles, et on siin koos Soome presidendiga, kes mängis Furmanis golfi ja oli Soome rahvuskoondises. "Mängiks õige Mar-a-Lagos?" Ütlesid, et tore, teeme ära. Ja paar nädalat hiljem märtsi lõpus mängisimegi ühe vooru golfi. Muidugi pole kunagi halb, kui Soome president saab USA presidendiga hommikust süüa, golfi mängida ja seitse tundi koos veeta.

Kas te saite sel ajal aru, et see oli siiski või vähemalt näis olevat midagi väga erakordset? Las ma kirjeldan tausta. See juhtus sel ajal, kui Trump oli just oma tollisõda alustanud. Ta ähvardas Gröönimaad. Kui Euroopa riigipead helistasid, ei vastanud ta kõnedele. Aga teie olite mitu tundi koos.

See on ajakirjanduslik liialdus. Pole hullu. Aga tegelikult oli vabastamispäev aprilli alguses. Aga ta helistas mulle paar päeva enne seda ja küsis: "Kas sa mõistad, mida ma tariifidega teha püüan?" Ma ütlesin, et saan aru, et ta muudab kaubanduse relvaks. Mina olen väikeriigist ja pole selle lähenemise poolt, sest ma olen vabakaubanduse pooldaja. "Aga kui sa seda teed, siis sõlmi parem Euroopaga õiglase ja vaba kaubanduse leping?" Meil oli see vestlus.

Gröönimaa ähvardused olid enne seda. Need terendasid siis kuskil. Aga päris tõsiseks läks sellega 2026. aasta jaanuaris, tänavu. Siis oli mul ülimalt ebamugav tunne. See oli minu presidentuuri kõige keerulisem punkt. Sel ajal suhtlesid Euroopa riigipead Trumpiga. Macron oli seal käinud, Starmer ka. Merz polnud veel ametis. Meloni. Me kõik suhtlesime temaga. Üks suurem rühm suhtles Trumpiga päris palju. Nad suhtlevad ikka veel. Aga ma ei pidanud golfimängu erakordseks. Minu arust oli hea, kui Soome presidendil selline side on, et sealt sõnumeid tagasi tuua. Näiteks ta küsis, kas Putinit saab usaldada. Ma ütlesin, et ei saa. Ja järgmisel päeval ta kritiseeris Putinit. See on nii ja naa.

Ma püüan jõuda selleni, et üha vähem on neid inimesi, kelle arust mängib Donald Trump mingisugust 3D-malet või et tal on suurem plaan, aga palju rohkem on neid, kelle arust on ta käitumine ettearvamatu. Gröönimaa ähvardamine, ähvardus hävitada Iraani tsivilisatsioon. Kuidas te sellega toime tulete? Kuidas meie peaksime tulema?

Ma arvan, et meie peame sellega ilmselt erinevalt toime tulema. Teie esindate meediavabadust. Teie vaidlustate ja kahtlete. Teie toote välja selle, mis on teie arust hea või halb. Mina olen Soome president ja minu töö on toimida olemasolevas maailmas, mitte sellises maailmas, mida ma sooviksin näha. Ja see tähendab ka, et mina pean taluma asju, mis on mulle ebamugavad. Ma mainisin just Gröönimaa ülevõtmiskava. Ja mina pean mõtlema, mida ma teha saan. Davoses vestlesin ma palju Mark Ruttega, kohtusin paljude teistega ja arutasin, kuidas seda maandada. Kuidas nii tariife kui neid ähvardusi leevendada. Ja järeldus oli keskenduda Arktika julgeolekule. Jah, välispoliitika võib iga päev sind millegi ootamatuga üllatada. Ma üldse ei eitagi, et president Trumpiga on päris palju ootamatusi. Tema suhtlusstiil teeb temast rahvusvahelise meedia valitseja. Ja samas on asju... Küsimus oli, kuidas toime tulla. On asju, millele ma reageerin avalikult, teistele jällegi mitte. Ja on asju, millele ma reageerin eraviisiliste sõnumitega.

Meie intervjuu toimub Eesti presidendi Soome visiidi ajal. Eetrisse läheb see vahetult pärast visiidi lõppu. Ma sooviksin rääkida pisut teie sidemetest Eestiga. Kui teile anti teie sugupuu, mis ulatus sajandite taha ja kus olid ka inimesed, kes Eestis elasid, siis kas teil oli sellest enne aimu?

Huvitaval kombel küll, sest ma osalesin saates nimega "Sukuni salat". "Minu esivanemate saladused". Ja seal oli kaheksandas otseliinis üks Eestis sündinud muusik. Aga ma ei teadnud, mil määral see seal on. Ma teadsin oma isa poolelt Buttenhofidest ja Breitensteinidest, aga ma ei teadnud, et see liin tuleb ka mu ema poolelt. See üllatas mind. Muide, see sugupuu on minu residentsis mu erakabinetis otse mu laua taga seinal. Ma olen oma Eesti pärandi üle väga uhke.

Kui rääkida teie sidemetest Eestiga, siis me vestlesime meie endise peaministri Taavi Rõivasega. Ta mainis seda juhtumit, kus te läksite siin Helsingis koos tervisejooksule ja istusite temaga hiljem saunas ja arutasite Balticconnectorit. Tema sõnul nõustusite te Balticconnectorit ehitama. Milline on teie versioon sellest?

Väga sarnane. Eesti ja Taavi Rõivase toonane valitsus olid projekti edendajad. Minu arust oli see hea idee ja sellest sai töö alguse. Nagu alati, poliitikutel on visioon ja idee ning riigiametnikud ja antud juhul firmad viivad selle ellu. Aga see on täpne versioon. Tegelikult oli päris külm, see juhtus vist sügisel. Oli päris pime. Tüüpiline Põhjamaade ja Balti moodi ilm. Me käisime jooksmas ja siis peaministri büroos saunas. Me olime siis peaministrid. Ja me otsustasime selle ära teha. Ja see tuli hästi välja.

Jooksmisest ja spordist rääkides. Ma saan aru, et te olete triatlonimeister. Ja heas mõttes treeninguhull. See on kindlasti teie turvameestele tõsine peavalu. Et teie tempos püsida.

Ei, see meeldib neile väga. Meie süsteem on selge. Neil peab minust kiirem sõiduk olema. Kui ma jooksen, on nad rattaga. Kui rattaga sõidan, siis tsikliga või elektrijalgrattaga. Ainus häda on neil siis, kui ma murdmaasuusatan. Siis tuleb kutsuda erilised mehed, kes hästi suusatavad. Ei, see on päris tore. See meeldib meestele ja naistele. Me teeme seda koos. Muidugi treenin ma nüüd palju vähem kui varem, aga ma püüan siiski ühe tunni kuskil ära teha. Talvel treenin ma siseruumides.

Eestlased peavad soomlasi oma vanemateks vendadeks, võib vist nii öelda. Ja meil on kahtlemata eriline suhe. Aga tundub, et viimastel aastatel on lähedus kaduma hakanud. Mis võiks või peaks teie hinnangul olla see järgmine suur asi, mida soomlased ja eestlased koos teevad?

Esiteks vaidleksin ma sellele pisut vastu. Minu esimene tähelepanek on, et ma arvan, et Eesti suhe Soomega on olnud see, mis Soomel oli varem Rootsiga. Mingil hetkel oli see suure ja väikese venna suhe. Aga siis läks see mööda. Ja võib öelda, et pärast Külma sõja lõppu oli ehk see suure ja väikese venna suhe. Aga kui ma vaatan Eesti ühiskonda praegu, mitte ainult tehnoloogilise taiplikkuse ja idufirmade tõttu, et on lahe olla eestlane, teie SKP elaniku kohta, e-Eesti, siis ma arvan, et me ei näe seda enam. Me peame meid nüüd kaksikuteks.

Teiseks ei maksa unustada, et teie lõimusite enne meid rohkem Euroopaga. Teie olite NATO, ELi ja eurotsooni liikmed enne meid, sest meie liitusime teiega alles kolme aasta eest. Kui rääkida julgeolekupoliitikast ja NATO-st, siis oleme meie hoopis teilt palju õppinud. Jah, meil on suur sõjavägi ja tugev kaitse, aga nüüd oleme koos NATO-s. Ma usun, et meie liit NATO-s on meid lähemale toonud, mitte meid lahku viinud. Ja mina isiklikult usun, et riikidevahelised suhted on ka isiklikud suhted. Mina olen alati lähedasi suhteid tundnud. Nüüd president Karise ja ka Kristen Michaliga. Ma suhtlen endiselt Kaja Kallasega, kuigi ei tegele ELi teemadega. Ma suhtlen teie välisministri ja parlamendisaadikutega. Ja nii edasi. Minu arust oleme me väga lähedased ja jäämegi lähedasteks. Meid lähendab ka väline hädaoht. Me teame, et oht julgeolekule tuleb idast ehk Venemaalt. Ja muidugi lähendavad meid ka muutuvad transatlantilised suhted.

Te mainisite NATO-t ja ma pean seda küsima. Donald Trump on NATO-sse väga kriitiliselt suhtunud, igasuguste ähvardustega esinenud. Kuidas te NATO-t ilma USA-ta ette kujutate?

Ei kujutagi, minu arust seda ei juhtu. Oma Ameerika sõpradega suheldes... Ma käisin USA-s kahe nädala eest. Ma veetsin palju aega USA sõjaväe ja luurega. USA valitsuse liikmetega. Ma ei näe seda juhtumas. Muutub küll koormus, eriti tavarelvastuse osas. Minu arust on see õiglane. Me peame ise rohkem vastutama. Ma ei pea seda teile ütlema. Eestile pole vaja selle kohta loengut pidada, arvestades teie kaitsekulutuste taset SKP-sse. See muutus leiab küll aset. USA jääb NATO-ga seotuks. Me saame sealt ikka tuumavihmavarju. Nii et teeme pragmaatilist tööd ja jätame sõnakõlksud kõrvale.

Püüdes mingeid järeldusi teha ja pisut välja suumides... Meie endisel presidendil Lennart Meril oli ütlemine, mida võiks umbkaudu tõlkida nii, et rahvusvaheline õigus on väikeriigile nagu tuumaheidutus. Kas rahvusvaheline õigus on kõrvale heidetud?

See pole kõrvale heidetud. Me oleme sellest palju Kanada peaministri Mark Carneyga rääkinud. Tema räägib süsteemi rebenemisest, et vana süsteem on surnud. Mina ütlen, et tegelikult on meil üleminekuaeg. See, et mõned riigid õigusriigi põhimõtteid rikuvad, ei tähenda selle surma. Ka kiiruseületamine on ebaseaduslik, aga see ei kaota tähendust, kui selle eest trahvi saad. Vastupidi, see tuletab meelde, et kiirust ei tohi ületada. Ma usun, et me peame reformima rahvusvahelisi institutsioone, nagu ÜRO ja WTO, IMF ja Maailmapank. Me peame veenduma, et õigusriigi põhimõtteid ning rahvusvahelisi reegleid rakendataks. Ma töötan jätkuvalt selle huvides. Põhjus on väga lihtne ja päris egoistlik. Kui meil pole rahvusvahelisi reegleid ja norme, siis elame anarhias, kus suured teevad, mida tahavad, ja väikesed teevad seda, mida saavad. Muidugi näeme me seda Venemaa rünnakus Ukraina vastu ja üldse kõikjal, kus rahvusvahelist õigust rikutakse.

Me oleme rääkinud suurtest muutustest ja rebenditest. Mis annab teile lootust lisaks koera paitamisele ja jooksmisele?

Ma usun, et inimkonna ratsionaalsus. Kui me inimestena tohutute väljakutsete ees seisame, siis leiame me tavaliselt lahendusi. Ja me ei tohi unustada, et maailm on protsess. Me kipume üle dramatiseerima, minevikku liiga mõistusepäraseks pidama. Me arvame, et miski juhtus kunagi, ja kanname selle tänapäeva. Teiseks dramatiseerime ka olevikku üle. Seda on ka varem olnud. Ja nende kahe vea tõttu me alahindame tulevikku. Mulle annab lootust inimkonna võime lahendada kliimamuutust, lahendada tehisaru, lahendada konflikte, luua majanduslikku jõukust. Sest ükskõik, kui hull näib olukord olevat, maailm liigub alati paremas suunas. Vahel tuleb paar tagasilööki, aga enamjaolt liigub maailm edasi. Konfliktides sureb vähem inimesi kui 100 aasta eest. Nälga sureb vähem inimesi kui 100 aasta eest. Ja haigustesse sureb vähem inimesi kui 100 aasta eest. Meil Soomes ja teil Eestis on palju parem elu kui 100 aasta eest.