Viimastel kuudel on päris mitmel korral analüüsitud seda, mida president Alar Karis oma välispoliitiliste sõnavõttudega täpsemalt mõelnud on. Jätkame seda juttu täna hommikul meiegi. Tere hommikust, Vilja ja Indrek!

Läheme tagasi eilsesse päeva, kus [Soome president] Alexander Stubb tegelikult justkui ju nõustus sellega, mida Alar Karis öelnud on, et ühel hetkel me peame oma naabri Venemaaga suhtlema hakkama, mis mulje teile sellest eilsest päevast ja karise mõtetest jäi?

Vilja Kiisler: Karise mõtetega on selline lugu, et nendel on ikkagi väga pikk eellugu. Ja kui Kasahstani skandaalist alates vaadata, missugused Karise väljaütlemised on olnud, siis joonistub välja selge muster. See on midagi, mis erineb Eesti välispoliitilisest liinist ja see jätab justkui mulje nagu püüaks Eesti president välismaal esineda suure visionäärina, kellel on laiem vaade. Ainuke häda on selles, et seda laiemat vaadet ei joonistu kuidagi välja, visiooni ei paista, tegelikult kordab ju Karis triviaalsusi – me asume siin Venemaa kõrval ja me ei koli ära.

Sellega ei oleks justkui midagi valesti juhul, kui selle kõigega, mis ta ütleb Venemaa kohta ja Venemaaga suhtlemise kohta, kui sellest ei kumaks läbi mingisugune võigas ja õõvastav alatoon, mis mind iga kord ehmatab. Mul tõuseb iga kord süda kurku, kui Karis midagi järjekordset ütleb.

Ja loomulikult ei tahaks ma ju öelda, ega isegi mitte mõelda, et meie president on kuidagi Vene-meelne. Kaugel sellest, me ei tahaks midagi säärast üldse mõtetest läbigi lasta, aga see muster on hirmutav. Eriti põhjusel, et president on ju riigikaitse kõrgeim juht. Tema otsustest sõltub ohuolukorras, mismoodi riik käitub, missuguseid otsuseid ta vastu võtab.

Ja järjest sagedamini küsin ma endalt, et kui me oleksime 1940. aastaga võrreldavas olukorras või kui me oleksime Ukrainaga võrreldavas olukorras 2022. aastal, siis missuguseid otsuseid president riigikaitse juhina siis vastu võtaks – kas ta räägiks maade loovutamisest, kas ta räägiks sellest, et Venemaaga tuleb diplomaatiliselt suhelda?

Viimati Soomes heitis ta ju ette, et 2022. aastal jättis Euroopa Liit ammendamata diplomaatilised võimalused. Samas ei mõista ükski välispoliitika ekspert, mida Karis täpsemalt silmas pidas ja missuguseid diplomaatilisi võimalusi oleks Euroopal olnud olukorras, kus meie siin liigagi hästi teame, et Venemaa plaanid ei ole muutunud, Venemaa hoiakud ei ole muutunud, Venemaa on endiselt oht.

Kust siis see tulnud on? Seda on ju rõhutanud kõik, et Eesti välispoliitika on ühtne, aga ikkagi millegipärast kuskilt nagu midagi kumab teistmoodi läbi?

Indrek Kiisler: Mina ei ole sinuga selles mõttes nõus, et Karis on kuidagimoodi Vene-meelne või et tema puhul peaks me väga kartma seda, et ta hakkab sõbrustama Venemaaga...

Vilja Kiisler: Ära pane mulle sõnu suhu, ma ei öelnud...

Indrek Kiisler: Ma ei pane, aga Eesti poliitikud räägivad ja ka sinu jutust on täpselt seesama alatoon, et Karis nagu kuskil on öelnud niimoodi, et me peame hakkama suhtlema Venemaaga, enam-vähem selliselt. Seda on rääkinud reformierakondlased, sotsiaaldemokraadid, Eesti 200, et Karis tahab taastada suhteid Venemaaga, et hakata seal ajama äri, mida iganes.

Karis on öelnud, me oleme selles olukorras, kus varem või hiljem Ukraina sõda lõpeb ja meil peab olema plaan, mida me teeme siis edasi.

Vilja Kiisler: Kas sul on tunne, et välisministeeriumis selle peale ei mõelda, kas sul on tunne...

Indrek Kiisler: Aga ma ei kuule selle kohta välisministeeriumist mitte ühtegi lausungit. Kas meie välisminister või meie diplomaadid on sellest rääkinud? Ei ole rääkinud!

Kas nad peaksid tegema?

Indrek Kiisler: Nad peaksid seda tegema, loomulikult.

Vilja Kiisler: Aga seda peaks tegema kodus ja omavahel, mitte niimoodi, et Karis läheb Alar Karisena mitte Eesti presidendina välismaa meediasse ja ütleb midagi, mis võtab meil siin hinge kinni. See debatt peaks käima kodus.

Indrek Kiisler: Kas meil võttis hinge kinni, kui Saksamaa liidukantsler ütles kaks päeva tagasi täpselt sama moodi: kui Ukraina tahab saada Euroopa Liidu liikmeks, siis tuleb ilmselt loovutada mõningaid Ukraina territooriume. Kas meie välisminister saatis Saksa saadikule kirja, et kuulge, Saksa liidukantsler [Friedrich] Merz lõhub Euroopa Liidu ühtset seisukohta - ei saatnud!

Kas me oleme liiga kriitilised siis Karise suhtes siin kohapeal?

Indrek Kiisler: Ma arvan, et tegelikult siin teemas põimub hästi tihedalt sise- ja välispoliitika, et toimub selline siltide kleepimine. Ma mõneti natukene isegi võrdleksin seda olukorda, mis toimus meil Kersti Kaljulaiuga kaks päeva tagasi, kus polnud enam üldse oluline see, mida ta ütleb, mida ta tegi seal olümpiakomitees, vaid on tekkinud kaks poolt, kes lihtsalt kleebivad talle silte külge ja sama teema on tekkinud ka Karisega.

Vilja Kiisler: Sina püüad sellest teha mingisugust sisepoliitilist võitlust, aga minu meelest on tegemist märksa enamaga. Jah, kahtlemata on poliitikud teravalt reageerinud ja sellel on ka põhjus.

Kuid asi ei peaks käima niimoodi, et president Alar Karis käib kuskil välismaal ja ütleb midagi säärast, mille puhul me ei tea, mida ta täpselt mõtleb. Karis on olnud väga osav. Ta ei ole ühtegi oma kriitikat välisministeeriumi suhtes, mis on massiivne ja laialdane, tegelikult põhjendanud. Iga kord, kui ta on midagi välja öelnud, siis ta pehmendab seda, justkui oleks ta öelnud midagi muud.

Sina loed sõnu, aga tegelikult sellel kõigel on alatoon, mida ei saa jätta märkamata ja see alatoon on õõvastav, see on hirmutav, sest me ei tea, mida ta tegelikult mõtleb. Ja kui tema käest päritakse täpsustusi, et mida siis tegelikult silmas peeti, siis neid täpsustusi tule, ei tule seda visiooni, kuigi ta püüab ennast esitleda visionäärina ja see on ohtlik.

Indrek Kiisler: Praegu Eestis on olnud selline – ja see on ka mõneti mõistetav – meie senine doktriin on olnud niimoodi, et me peame jõudma Ukrainas õiglase rahuni. Mina toetan ka väga seda, kui stsenaarium oleks järgmine: venelased Ukrainast välja, Putin läheb kohtu alla, Venemaast saab demokraatlik riik – aga seda ei juhtu.

See tähendab seda, et meil peab olema laual ka väga halbade stsenaariumite jaoks mingisugused läbimõeldud lahendused. Kas meie välisministeerium on seda esitanud? Ei ole. Ma arvan, et Karise mõttekäik on pigem see, et me peame olema valmis halvemaks. Ja täpselt sama moodi tegelikult palju paremas diplomaatilises kõnepruugis on rääkinud Soome president juba väga pikka aega.

Vilja Kiisler: Soome presidendil on märksa teistsugune intellektuaalne positsioon ja ka rahvusvahelises suhtluses. Ja siinkohal ei saa unustada ka seda, et Soomel on hoopis teistsugune ajalugu – nemad on kaotanud tüki oma maast ja säilitanud iseseisvuse. Meie oleme elanud aastakümneid Vene okupatsiooni all, meie ajalugu on teistsugune, seda ei saa praegu kõrvale heita. Eesti roll saab ikkagi olla meenutada ka Euroopa riikidele, kes ei taha kaitsesse panustada nii palju nagu meie seda teeme, tõsiasja, et Venemaa on ohtlik ja Venemaa eesmärgid ei ole muutu ja siis läheb Karis välismaale ja räägib sellest, et me peame hakkama Venemaaga suhtlema, kui sõda on läbi.

Indrek Kiisler: Ta ei ole öelnud, et me peame hakkama Venemaaga suhtlema, vaid me peame olema valmis olukorraks, kui sõda lõppeb.

Aga me saamegi, nii nagu teie praegu siin demonstreerite, nendest asjadest väga erinevalt aru. Mida see lõpuks tähendab, mis olukorras me oleme?

Vilja Kiisler: Ja mina tõepoolest ei tea, mida Karis päriselt mõtleb ja seda olukorda aitaks oluliselt leevendada see, kui neid küsimusi oleks võimalik Kariselt küsida ja ta neile tõesti ka avameelselt vastaks. Aga iga kord, kui ta on välismaal mõne faux pas (märkimisväärse või piinliku vea – toim.) korda saatnud ja ajakirjanike ees seisab, siis tuleb sealt mingisugune mõmm-mõmm - sealt ei tule selget põhjendust, missugune on see visioon, mida ta päriselt esindab. Ja see külvab kogu aeg rahulolematust, kahtlust ja ka hirmu.

Millest see olukord tekkinud on? Kuskilt sealt Kasahstanist see algas. Kas see on presidendivalimistega kõik seotud või mis see on?

Indrek Kiisler: No kindlasti on seotud, sellepärast, et ilmselgelt nii välisminister [Margus] Tsahkna kui reformierakondlased ei saa ju öelda, et Alar Karis on väga populaarne inimene Eesti inimeste seas. Ja kuna tuleb tekitada see foon, et Alar Karis on, ei tea venemeelne – noh, kõike seda, mida me siin praegu kuuleme ju – siis seda fooni rõhutakse, pedaalitakse järjest rohkem ja rohkem ja rohkem, et siis tulla võib-olla oma kandidaadiga välja. Ma ei oska seda öelda, kas see on nii.

Vilja Kiisler: Sina tahad jätta muljet, nagu oleks Reformierakond öelnud Karise eest neid asju, mida Karis on öelnud – see ei ole ju niimoodi!

Indrek Kiisler: Ei lihtsalt Reformierakond on... No vaadake, kuidas kirjutas näiteks Urmas Paet, et mis asi see siis nüüd oli, mida Karis ütles, et me peame olema valmis dialoogiks Venemaaga. Et me peamegi olema valmis. Meil muuseas on praegu dialoog, meil on olemas saatkond Moskvas, venelastel on saatkond siin, üle piiri sõidavad inimesed, kümned tuhanded eestlased käivad Peterburis, meil ongi dialoog!

Vilja Kiisler: Mis puutub presidendivalimistesse, siis presidendi valib ikkagi praegune riigikogu ja seal on tõepoolest Reformierakonnal nii-öelda blokeeriv enamus, nagu seda sõnastas Sven Mikser. Ehk siis me ei pea ette kujutama, et presidenti saaks valida need erakonnad, kes on opositsioonis ja keda me kujutame ette moodustamas järgmist valitsust ja kelle reiting on kõrge.

Reformierakonna reaktsioonid ei peegelda praegu seda, et Karis võiks tingimata saada tagasi valitud. Aga ma ei näe ka Reformierakonnal plaani järgmisteks kandidaatideks. Ja juhul, kui järgmisi kandidaate ei tule, siis tegelikult on Karisel võimalus saada tagasi valitud põhjusel, et kellegi peab ju valima ja mitte keegi ei soovi, et pärast valimiskogu, kui tullakse riigikokku tagasi, siis ei suudeta...

Ma lõppu küsin tõesti ainult, kas-küsimuse: kas Karis jääb teiseks ametiajaks?

Indrek Kiisler: Ma ei oska seda öelda. Ma ma vastan sellele niimoodi, et need poliitilised jõud, kes 2023. aastal moodustasid valitsuse – neil on absoluutne enamus riigikogus, palun valige ära! Teil on üle 68 koha, aga kuna seda ei suudeta, see on kõik lagunenud, seal reformierakondlased ka üksteist enam ei usalda, siis toimub selline mingi ujumine teemal, et Karis nagu ei sobi.

Vilja Kiisler: Aga sulle sobib ju! Ma saan...

Vilja, sinult jah, või ei? Hästi ruttu, me peame joone alla tõmbama!

Vilja Kiisler: Võidakse valida, see võib juhtuda, [aga] minu meelest see hea lahendus ei oleks.

Indrek Kiisler: Mulle sobib muuseas ka Kersti Kaljulaid väga hästi.