Ukraina rünnakute käigus Läänemere-äärsetele naftasadamatele on taas ukrainlaste droone Venemaalt Eestisse eksinud – nii õhuruumis lennates kui ka alla kukkudes. Mitu neid täpselt on? Räägitakse, et arv jääb kümne ringi.

Ei tea. Kaitseväe juhtimiskeskuses tõenäoliselt teatakse täpsemalt, aga ma arvan, et ei ole põhjust kahelda selles numbris, mis on välja öeldud – kümne ringis.

Miks täpselt meile ei öelda?

Ma ei oska spekuleerida. Radari peal jätab selline droon üsna väikese jälje ja kui nad lendavad tihedas grupis, siis ei saa täie kindlusega öelda, kas neid oli üks või mitu. Öö oli üsna pilvine ja NATO õhuturve käis neid vaatamas. Kas nad kõiki oma silmaga nägid, ma ei oska öelda. Tundub, et lihtsalt ei taheta öelda ühte kindlat numbrit, kui ei olda ise päris kindlad. Ma arvan, et see on peamine põhjus.

Kas selles võib päris kindel olla, et need on Ukraina droonid, mitte Venemaa droonid?

Üsna kindel. Raske oleks mõelda stsenaariumit, kus need on Venemaa droonid. See oleks natuke konspiratsiooniteooria moodi. Võiksime küll konstrueerida teoreetilise stsenaariumi, et täpselt samal ajal, kui Ukraina ründas Venemaale strateegiliselt olulisi objekte, mängis Venemaa topeltmängu ja lasi enda kaitsmise asemel õhku Ukraina droonidega sarnaseid seadmeid. Ma julgen selles tugevalt kahelda, aga teoreetiline võimalus on olemas ja seda päris välistada ei saa.

Öeldud on, et needsamad Ukraina droonid on venelaste poolt nii-öelda eksitama aetud ja niimoodi on nad sattunud meie territooriumile. Kui venelane võtab Ukraina drooni üle ja eksitab selle ära, siis kelle droon see lõpuks on?

Päris ülevõtmisest me rääkida ei saa. See on pigem navigatsiooni segadusse ajamine, et droon eksiks oma programmeeritud kursilt. Kui neid oleks nii lihtne üle võtta, siis praegu Ust-Luga ei põleks. Seda elektroonilist eksitamist on ka Ukraina teinud Venemaa rünnakulainete vastu viimased kolm ja pool aastat – šaheedid lendavad juba peaaegu neli aastat.

See edukuse protsent on kõikunud üles ja alla. Vahepeal olid raportid, et Ukraina suudab elektrooniliselt eksitada umbes 50 protsenti Venemaa ründedroonidest, kuid viimastel andmetel on see protsent oluliselt vähenenud. Seda on raske teha ja see on kassi-hiiremäng, kus loeb see, kelle tehnoloogia on parasjagu parem.

Miks need droonid õhus plahvatavad?

Jälle raske öelda. Kui droon oli juba eksitatud, siis kas ta tegi seda ohutuse kaalutlustel, et mitte maapinnal kahju tekitada...

Kas ta on nii programmeeritud või juhib keegi neid veel kaugelt?

Raske vastata. Kui oleks täpselt teada, kuidas Ukraina neid ründedroone juhib, siis oleks Venemaa poolel neid lihtsam eksitada ja segada. Seda saladust hoiab Ukraina väga kiivalt.

Nüüd oleme juba neli päeva olnud olukorras, kus meie õhuruumis tõepoolest need droonid lendavad. Ilmselt võib arvata, et see ei jää viimaseks korraks. Te arvate sama?

Üsna tõenäoline, et Ukraina jätkab enda ja kogu Euroopa kaitsmist Venemaa imperialistide eest.

Kas meie õhutõrje peaks siin kuidagi teistmoodi reageerima?

Sellele vastamiseks peame analüüsiga minema palju sügavamale, kui me siin jõuame. Mõni kuu tagasi, kui esimene droonijuhtum oli, tekkis suur segadus piiratud õhutsooni kehtestamisest. Tartust ei saanud lennukid tõusta või said seda teha etteteatamisega.

Rahuaja õhuruumis, kus lendavad hobilendurid ja toimib Tartu lennujaam, on kohe radarjälje peale tulistamine väga ohtlik. Siis võivad süütud inimesed surma saada.

Kui palju neid peaks tulema, et oleks mõistlik tulistada? Nüüd räägime umbes kümnest, aga kui tuleb 50 – kas see on hetk, kus peaks reageerima?

Kui me oleme rahuaja protseduuride juures ja tsiviilkasutus ei ole piiratud, siis me peame kõigepealt välistama, et tegu pole meie tsiviillennukiga. Selleks peab NATO õhuturve sinna lendama ja piloot visuaalselt veenduma, et tegu on ohtliku drooniga.

Jõuab seda teha? Eesti riik on nii tillukene, et me oleme justkui üks suur piir. Kui kiiresti see droon üle piiri tuleb?

Kui tuleks teadlik rünnak Eesti pihta ja me näeksime seda alles radarilt, siis oleks meie luure ikka väga läbi kukkunud. Seda, et Venemaa ründab teadlikult Eestit ja me saame sellest teada alles radari kaudu rahuajaprotseduurides olles, ei juhtu. Need üksikud eksinud Ukraina droonid on kahjuks laastud, mis lendavad, kui puud raiutakse.

Mida Eesti sellest kõigest õpib oma droonimajanduse korraldamisel? Kas meil on võimekust droone nii alla võtta kui ka üles lasta?

Üleslaskmisega tegeletakse. Allalaskmise osas usaldame praegu õhuturbes NATO liitlasi. Meil endal selleks õhuvahendeid ostetud ei ole. Meil on renditud L-39 lennukid, kuhu saaks relvi peale panna, aga kuna need on renditud tsiviillennukid, mida kasutame väljaõppeks, siis meil ei ole selleks seaduslikku õigust. Tegelikult annaksid õhuväe enda kerghävitajad meile kiirema, paindlikuma ja hinnaefektiivsema reageerimisvõimaluse.

Maapealsete brigaadidega on nii, et nad ei jõua kohale, kui me näeme seadet alles radari pealt. Nad peaksid siis öösel väljas ootama nädalate kaupa, kuni üks öö midagi tuleb. Inimeste sel viisil väljas hoidmine rahuajal läheb väga kalliks.

Kust need droonid üldse tulevad? Kas nad tahavad lennata mööda Venemaa piiri või mõtlevadki, et eestlased on sõbralikud ega tõmba neid alla?

Ei, Ukraina on öelnud selgelt, et nad ei kasuta meie õhuruumi meelega ja nad paluvad vabandust nende droonide pärast, mis on siia eksinud. Nemad seda teadlikult kindlasti ei tee.

Kui me läheksime üle kriisiseisundile ja ootaksime tõepoolest Venemaa poolt rünnakut, siis võimekust meil on. Lihtsalt rahuajal pideva valmisoleku hoidmine on kallis ja seda me ei tee, aga valmisolekusse viimine on valitsuse või kaitseväe juhataja käsu küsimus.

Kas lähiöödel saab rahulikult magada? Keegi vist täpselt ei tea, mida järgmine öö toob.

Ilmselt Ukraina juhtstaapides keegi teab, kas nad ründavad või ei ning siis on küsimus selles, kui edukad on Venemaa elektroonilise sõjapidamise meetmed eksitamisel. Ukraina on võidelnud viis aastat kogu Euroopa eest. See teeb meid küll ärevaks, aga kui ma räägin Ukraina kolleegidega ja neile tuleb teade õhuhäirest, siis nemad on sellega nii harjunud, et ei lähe alati isegi varjendissegi.

Ma loodan, et Eesti ei jõua kunagi sellisesse reaalsusesse. Me elame rahuajas edasi ja võime lubada endale seda ärritust ja erutust, kui öösel mõni droon metsa kukub.