Viimased 14 aastat Sakala peatoimetajana on minu üheks põhitööks olnud tasakaalu otsimine paber- ja veebilehe vahel. Kuidas kasutada toimetuse ressursse täpselt nii, et mõlemad versioonid oleksid kvaliteetsed ning kasutaksid ära oma eeliseid? Kuidas arendada veebi nii, et paberipuu oksa ise läbi ei saeks? Kuidas teha tellijatele selgeks, et paberleht on hea küll, aga veeb veel parem? Kõik sellised küsimused, millega kogu maailma ajaleherahvas tegeleb.

Minu töö oleks olnud palju lihtsam, kui juba rohkem kui 20 aastat tagasi välja käidud ennustused, et paberajakirjandusega on kohe-kohe lõpp, tõeks oleksid osutunud. Aga võta näpust. Paberlehtede tiraažid küll vähenevad, aga enamik väljaandeid peab vastu visamalt kui John McClane Nakatomi Plazas. Tõsi, Eesti Päevaleht ja Äripäev on oma paberversioonid kinni pannud, kuid need on erandlikud näited, kumbki oma spetsiifiliste põhjustega, mida ülejäänud lehtedele laiendada ei saa.

Meie riik, haridussüsteem, pangandus, igapäevasuhtlus ja isegi armuasjad on ammu internetis. Tehisintellekt võõpab sellele kõigele veel uue, hirmutava, kuid meena meelitava kassikuldse kihi.

Tunne, et kellele neid iganenud paberlehti enam vaja on, võimendub otsustajate seas niimoodi väga kergesti, sest otsustajad elavadki internetis. Ent ehkki neljanda tööstusrevolutsiooni suund on pöördumatu, on selle senine ulatus mõnevõrra petlik, nagu paljud asjad ilmavõrgu sees.

Kui kõik väljaanded kokku lüüa, on Eesti paberlehtedel endiselt vähemalt 200 000 lugejat. 200 000. See on pool Tallinnast. Kaks Tartut. Rohkem kui neli Viljandimaad. 200 000 inimest ei ole paar rohukõrt asfaldil, millest võib märkamata üle sõita, vaid suur teel lebav puu, mille ees tuleb hoog maha võtta ja sellega tegeleda.

Valitsuse aprilli algul langetatud otsus Omniva erastada näitab vähemalt esialgu, et riik peab paberlehelugejaid heinakõrteks või heal juhul väikesteks oksakesteks.

Iseenesest on valitsuse soov kulusid optimeerida ju arusaadav. Õigemini: riik peabki toimima võimalikult efektiivselt. Samuti on enesestmõistetav, et riik ei võistle eraettevõtlusega seal, kus konkurents loomulikult toimib, näiteks pakiveoturul, ning müüb maha asjad, mida tal vaja ei ole.

Omniva erastamisest on räägitud juba pikalt, kuid viimase aasta jooksul oli näha, et otsus on kohe-kohe langemas. Ettevõtet, mida paljud veel endiselt Eesti Postina tunnevad, hakati ajama vormi nagu fitnessisportlast enne tähtsat võistlust. Iga üleliigne gramm tuli maha saada ja juriidiline keha võimalikult trimmi treenida, et ostjatele meeltmööda olla.

Paraku tähendas see, et maakonnakeskuste postkontorid viidi linna serva, kus polnud vaja eraldi renti maksta, kuid kuhu ka kliendid kohale ei jõudnud. Kus seadus just ei sundinud pandi postkontor üldse kinni, isegi Tallinnas Kristiine keskuses asunud linnaosa ainus postkontor. Suleti ka suur hulk postipunkte, ehkki need tegutsesid teiste äride juures ja paljusid neist oleks Omniva saanud lahti hoida ilma igasuguste lisakuludeta.

See, mis ostjale tundub apetiitne ja rentaabel, ei pruugi seda sugugi olla müüjale, sest müüjaks pole antud juhul mitte valitsus, vaid Eesti riik ja rahvas. Sealhulgas need 200 000 paberlehe lugejat, keda on väga raske ja suures osas isegi võimatu digitaalseks pöörata, kuigi ajalehed on seda juba pikka aega püüdnud.

Märtsis, kui Sakala tähistas 148. ilmumise aastapäeva, pakkusime kõigile paberlehe tellijatele 148. päevaks tasuta Sakala ja kogu Postimehe digipaketti. 148 päeva on peaaegu pool aastat, kaugelt enam tavalistest lühikestest prooviperioodidest, mida väljaanded uute lugejate võitmiseks tihti reklaamivad. Vastu võttis selle kingituse vaid kaks protsenti tellijatest. Ehk teisisõnu: need, kes on veebis ajakirjanduse tarbimiseks valmis, teevad seda suures osas juba niikuinii, ja lõviosa paberlehe lugejatest ei lähe internetti üle isegi siis, kui seda talle tasuta antakse.

Omniva erastamist kuulutanud valitsuse pressiteadet lugedes võib pealiskaudselt vaadates jääda mulje, et vähemalt esialgu jätkub kõik vanaviisi, sest Omnival on kohustus osutada universaalset postiteenust kuni 2029. aastani.

Paraku pole laialt levinud veendumus, et universaalse postiteenuse alla kuulub ka ajakirjandus, õige. Perioodika oli küll üks kolmest universaalse postiteenuse alla käivast valdkonnast kuni 2008. aasta alguseni, kuid võeti siis loetelust välja. Nüüd kohustab seadus järjepidevalt, kvaliteetselt ja mõistlike hindadega kogu Eesti territooriumil kohale viima ainult kirju ning alla 20 kilo kaaluvaid pakke, mis on saadetud täht- või väärtsaadetisena.

Kui valitsus Omnivat erastades ei loo süsteemi, mis tagab ka ajakirjanduse eelnimetatud tingimustel kohale toimetamist, jääb 200 000 inimesest suur osa kuulujuttude, propaganda ja otsese pahatahtlike jõudude infooperatsioonide mõjuvälja, mida miski ei tasakaalusta. Tõsi, rahvusringhääling on tasuta kättesaadav kõigile, kuid ei jõua kunagi ei geograafiliselt ega teemade ulatuse poolest katta kogu seda osa Eestist, millele on praegu pühendunud maakonnalehed ja üleriigilised paberlehed.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.