Tänavu 9. aprillil tegi Venemaa ülemkohus Moskvas otsuse, mis tunnistas ühiskondliku liikumise Memoriaal äärmuslikuks organisatsiooniks ja keelas selle tegevuse riigi territooriumil.

Otsus ei ole ootamatu. Tegu on lihtsalt viimase sammuga pikas reas, millega Vene võimud juba aastate eest asusid hävitama ühendust, mis on aastakümneid tegelenud Nõukogude Liidus ja hiljem ka Venemaal toimunud poliitiliste repressioonide avalikustamise ja nende ohvrite mälestuse hoidmisega.

Algul välisagendi staatus, siis 2021.–2022. aastal juriidiliste isikute sulgemine, uues olukorras aga ähvardab Venemaal kriminaalasi igaüht, keda saab Memoriaali tegevusega seostada.

Organisatsiooni ainulaadne arhiiv

Memoriaalist kujunes Nõukogude Liidu lagunemise ajastul Venemaa repressiivse ajaloopärandi avalikustamise ja mõtestamise keskus. Võiks öelda, mingil kujul südametunnistus. Memoriaal süstematiseeris ja säilitas tohutus koguses teavet poliitvangide kohta, tema Moskva peakorteris leidus arhiiviriiuleil pungil täis paberitega kaustu ja ajaloo jaoks olulisi esemeid. Sealhulgas ka neid, millel oli seos Eestiga, näiteks kunstnik Ülo Soosteriga seonduvad materjalid.

Memoriaali arhiiv oli suurelt jaolt kogutud represseeritute perede tehtud annetuste põhjal. "Neil riiulitel on dokumendid, mida inimesed on meile toonud," näitas 2013. aastal ühingu peamaja külastanud Eesti parlamendi väliskomisjoni liikmetele toonane Memoriaali juht Arseni Roginski. "Põhiliselt kirjad laagritest, memuaarid. Lõppematu rivi Gulagiga seotud dokumente. Neid on väga ja väga palju."

Memoriaali lätete juures, nõukaaja lõpuaastail toimetas teiste seas akadeemik Andrei Sahharov. Üks tuntumaid lugusid organisatsiooni kohta räägib sellest, et kui kuulus teisitimõtleja 1989. aastal suri, küsis Mihhail Gorbatšov Sahharovi leselt Jelena Bonnerilt, mida tema heaks saab teha. Bonner palus Memoriaal registreerida ühiskondliku organisatsioonina. Nii ka sündis (varem oli Sahharov ise püüdnud tulutult registreerimist saavutada).

Memoriaali sulgemise-hävitamise saaga illustreerib ilmekalt 2026. aasta Venemaal valitsevat moraalset pankrotti. Moskva võim on rajanud ühiskonna, kus repressioonid ja avaliku kriitika vaigistamine sarnanevad üha enam sellesama stalinismi ning stagnaaja perioodiga, mille uurimiseks Memoriaal algselt kokku sai. Jah, "troikasid" ja massilisi öiseid mahalaskmisi veoautolaternate valgel veel teada ei ole. Kuid lood, mis on tulnud välja kasvõi Ukraina sõjarinde hakklihamasinasse saadetud meeste "nullistamise" kohta, kõlavad samavõrd õõvastavalt, kuigi jaburamalt.

Kaasaja Ivan Denissovitši saatus

Venemaa poliitrepressioonide ajaloos on sümbolitähendusega üks kirjandustegelane. See on Ivan Šuhhov, laagrivang Aleksandr Solženitsõni 1962. aastal ilmunud jutustusest "Üks päev Ivan Denissovitši elus" (eesti keeles ilmus 1963. aastal "Loomingu raamatukogus", Lennart Meri ja Enn Sarve tõlkes).

Ivan Šuhhovi lugu on just sedalaadi saaga, mille reaaleluliste vastete jäädvustamisega tegeles põhjalikult Memoriaal. Loo peategelane langes sõjas sakslaste kätte vangi, kuid tal õnnestus põgeneda ja jõuda tagasi omadeni, kus teda aga süüdistati spionaažis. "Üks päev Ivan Denissovitši elus" kirjeldab autori enda kogemuste najal vangilaagri karmi argipäeva, ent ka neid tillukesi rõõme, mida peategelane päeva jooksul võis tunda. Äratehtud ehitustöö, hangitud pudruports. Üks peaaegu õnnelik päev, sest kartserisse ei topitud, haigeks ei jäänud, näljas olema ei pidanud.

Kui nüüd tõsta Ivan Denissovitš möödunud sajandi keskpaigast ümber tänapäeva, võiks kujutleda seda lugu hoopis teisiti. Šuhhovi-taoline mees oleks juba Jevgeni Prigožini menu kõrgajal värvatud okastraadi tagant Wagneri eraarmeesse sõdima, ning tema kondid jäänuks ilmselt pleekima kuhugi Ida-Ukrainasse, Bahmuti varemeväljale.

Või oleks need maised jäänused, mustas kilekotis jõudnud ükskord Šuhhovi kodukanti Polomnasse. Kohalik võim korraldanuks matused ja rajoonilehe teade täiendanuks statistikat, mida teeb väljaanne media.zona koos BBC-ga. Praeguseks on seal kirjas juba üle 208 000 sõjas hukkunud venelase nimed. Perekonnanime Šuhhov kannab tolles andmebaasis muide viis meest, vanuses 21–56 (ent ei ainsatki Ivan Denissovitši).

Ajalugu ei kordu kunagi täpselt samamoodi. Pole aga võimatu, et kunagi tulevikus valitseb Venemaad taas mõni tinglik Nikita Hruštšov või Mihhail Gorbatšov, kelle aega loetakse sulaks ja tohib jälle varasemaid võimutegelasi arvustada. Mõni ühendus või sotsiaalmeedia kooslus võtab siis üle Memoriaali teatepulga ning asub uurima Ukraina sõja aegseid repressioone. Tööpõld oleks lai, mis seal muud öelda.