Mis need kõige põhimõttelisemad muutused uues korruptsioonivastase seaduse eelnõus on?

Meil on vaja see eelnõu kiiresti läbi menetleda. Oleme tegelikult ajasurve all, sest see infooperatsioon, mis siin on olnud koos paljude eksitavate väidetega, on pannud väga keerulisse olukorda arstid, ülikoolid ja paljud teised, kes ootavad õigusselgust oma igati ausa töö jätkamiseks.

Riigikogu on seda korruptsioonivastast seadust väga põhjalikult arutanud ja kaasanud palju osapooli. Vaidlus tekkis ühe sätte osas ja oleme riigikoguga kokku leppinud, et see läheb võimalikult kiiresti uuesti menetlusse. Valitsus esitab eelnõu, aga menetlust juhib riigikogu. Riigikogu vaatab üle ühe konkreetse sätte, mis puudutab toimingupiirangu rikkumise täpsustamist ja suurema õigusselguse loomist, mitte karistuste kaotamist. Selleks on neil aga eelnõu vaja.

Võrreldes eelmise eelnõuga, kus oli väga suur vaidlus 40 000 euro suuruse summa üle. See on karistusseadustiku paragrahv 300, mis puudutab toimingupiirangu rikkumist: kõik summad, mis on üle selle, lähevad kriminaalvastutuse alla. Kas see 40 000 on uues eelnõus kuidagi ära reguleeritud?

Põhimõtteliselt on see 40 000 ka kehtivas seaduses, aga vaidlus käis selle üle, kas me räägime lepingu mahust või tekkinud kahjust. Ja kas kahju üldse tuleks arvesse võtta või piisab ainuüksi tehingust endast – ükskõik kui õilis see on –, et peaks juba justkui vangla poole vaatama. Seda me ühiskonnas tegelikult ei taha ja seda näitab ka kohtupraktika. Kohus on selles paragrahvis järjest inimesi õigeks mõistnud ja öelnud, et seda ei peaks niimoodi kasutama.

Minu arust on ühiskonnas laialdane arusaam, et seda paragrahvi tuleb täpsemaks teha. Me läheme edasi pakkumisega, et tehtud tehingust peab olema sündinud kellelegi kahju või saadud mingit kasu. See põhimõte läheb nüüd teisele ringile.

Kuidas seda täpselt formuleerida, selleks on mitmeid võimalusi. Menetlust juhib riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg, kes on esmaspäevaks juba kokku kutsunud laiaulatusliku kaasamiskoosoleku. Vaatame ära, millised sisendid sealt tulevad. Praegu pakkusin eelnõu valitsusele välja aja võitmiseks, sest edasiliikumisega on väga kiire. Vastavalt esmaspäevasele koosolekule saab selles konkreetses sättes veel muudatusi pakkuda. Praegu ma ei ütle, et konkreetne lahendus on just nimelt see või too.

Põhimõte on siis selline, et tulevikus ei piisa kriminaalvastutuse tekkimiseks pelgalt sellest, et keelatud tehingu maht on üle 40 000 euro. Uurimine on õigustatud vaid siis, kui suudetakse tuvastada, et ametiisik on kasutanud võimu enda kasu saamise eesmärgil. Seda tuleb õiguskaitseorganitel enne sügavalt kaaluda. Meil on ju näiteks Parvel Pruunsilla ja Priit Humala süüdistus, mis lõpuks ära kukkus, kuna ei suudetud tõestada, et Priit Humal on saanud kasu.

Olen teie küsimuseasetusega nõus. Tahaks, et Eesti seadused oleksid õigusselgemad ja me ei väntsutaks inimesi pikkade kriminaalmenetlustega olukorras, kus keegi pole kahju kannatanud ega kasu saanud. Kriminaalmenetluse algatamine toob menetlusosalistele kaasa laialdast kahju. Meil on süütuse presumptsiooniga halvasti: inimesi, kelle suhtes on menetlust alustatud, käsitletakse sageli juba süüdlastena, kuigi põhiseadus selle keelab.

Näiteks Elmar Vaher lasti politseijuhi kohalt lahti toonase siseministri Lauri Läänemetsa poolt, kuid kohus otsustas, et selline alandaval moel teenistusest vabastamine oli räiges vastuolus süütuse presumptsiooniga. See näitlikustab, et peame ühiskonnana leidma mõistlikud kohad, kus me kriminaalmenetlust kasutame. Rõhutan veel kord: me ei räägi sellest, et üldse karistada ei saa – toimingupiirangu rikkumine jääb karistatavaks. Aga kui keegi pole kahju kannatanud ega kasu saanud, siis võib-olla ei peaks vangla ja kriminaalmenetluse poole vaatama.

Mis te arvate õiguskaitseorganitest? Nad on seda eelnõud kindlasti juba lugenud. Nende töö muutub ju keerulisemaks, sest nad ei saa enam algatada menetlusi formaalsete asjade pealt, vaid peavad hakkama sisuliselt hindama, kas kahtlustatav sai otsest kasu või mitte.

Kõigepealt parandan selle eksituse: uurimisorganid peavad ka täna tuvastama, kas keegi on saanud kasu või kahju. Selles mõttes töö tegemises midagi tohutult juurde ei tule. Küll aga on prokuratuur rõhutanud, et normaalses õigusriigis peab menetluse alustamise lävend olema selge ning ilmaasjata neid avada ei tuleks. Prokuratuur on tegelikult toetanud selle paragrahvi muutmist.

Siseministeerium on aga saatnud märkuse, et nende arvates pole see menetluse viis õige. Nende arvates ei peaks asja vaatama mitte riigikogu, vaid minu ehk justiits- ja digiministri poolt kokku kutsutud korruptsioonivastase seaduse revisjoni töögrupp. See töögrupp on lubanud jõuda esimeste tulemusteni alles aasta lõpuks.

Siinkohal tuletan meelde riigikorralduse aluspõhimõtet: riigikogu otsustab rahva esindajatena, mida ja millal on vaja muuta. Ka minu ülemus on riigikogu. Kui riigikogu on otsustanud seda küsimust menetleda, siis mina toetan seda väga.

See peegeldab natuke siseministeeriumi suhtumist, et poliitikud justkui segavad nende elu seal.

Seda ütlesite nüüd teie.