2024. aastal algatati Euroopa Liidu praktikalepingute direktiiv, mille eesmärk on tagada, et praktikante koheldaks võrdselt tavatöötajatega. See puudutab eeskätt töötingimusi, aga ka töötasu. Samuti peaks praktikandil olema võimalus kaitsta oma õigusi ja anda teada ebaõigest kohtlemisest või halbadest töötingimustest.

Euroopa Komisjoni Eesti esinduse asejuht Elis Paemurd nentis, et direktiiv näeb ette praktika tasustamist. Siiski ei pea töötasu maksma, kui näiteks praktikandi ülesanded või töö maht on võrreldes tavatöötaja omadega oluliselt väiksemad.

Paemurd ütles, et direktiiviga soovitakse vältida ka praktikantide kasutamist tavaliste töökohtade täitmisel, mis on tema sõnul praegu üsna levinud: "Mõne töö jaoks, kasvõi tähtajalise töö jaoks, võetakse tööle praktikant, kes teeb töö ära, aga oma olemuselt on see töökoht tavapärane töökoht, kuhu peaks võtma täistööajaga töötaja." Ta lisas, et säärane võte võib olla ettevõtte jaoks soodsam.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi töösuhete poliitika juht Maria-Helena Rahumets rääkis, et Eesti poolt toetatakse direktiivi eesmärke, kuid selle osas tervikuna ollakse siiski ettevaatlikud. "Meie poolt ongi mure, kas see direktiiv päriselt parandaks praktikantide olukorda. Halvimates olukordades näeme riskina, et see võib hoopis vastupidist efekti omada ehk mingites olukordades teha isegi kehvemaks."

Rahumets sõnas, et direktiivi viimastes tekstides öeldakse küllaltki selgelt, et praktikante võib mingitel juhtudel kohelda erinevalt teistest töötajatest, näiteks maksta neile madalamat töötasu. Ta nentis, et laiem murekoht on see, et regulatsioon võib minna väga keeruliseks, nõudeid on palju ja see võib vähendada tööandjate motivatsiooni praktikakohti pakkuda.

Eesti Tööandjate Keskliidu konkursi "Parim praktika" juht Evelyn Parv rääkis, et keskliit on olnud direktiivi eesmärkidega nõus, kuid nende hinnangul pole direktiiv nende täitmiseks sobiv ega ka vajalik. Ta lisas, et keskliit juhtis juba 2024. aastal tähelepanu sellele, et mistahes töötajate diskrimineerimine on ka Eesti siseriikliku seadusandluse kohaselt keelatud ning töösuhte praktikana vormistamine pole Eestis levinud.

Parv ütles, et Eestis on praktikakorralduse probleemiks hoopis väärt praktikakohtade nappus. Ta selgitas, et tööandjatel napib ressursse praktikakohtade pakkumiseks ja täiendavate nõuete lisandumisel väheneb valmisolek praktikakohti pakkuda veelgi.

Läbirääkimised seoses direktiiviga on endiselt käimas, kuid raske on ennustada, millal tulemusteni jõuda võiks. Direktiiv seab eesmärgid, kuid selle, kuidas neid saavutada, valib Euroopa Liidu liikmesriik juba ise.