Ohuteavituse õppuseid on Eestis tehtud juba päris mitu korda, viimane oli eelmisel nädalal. Selle eel tehti ka reklaamikampaania ja linnades töötanud sireenid ja telefonidesse tulnud sõnumid inimesi ei üllatanud. Aga eile hommikul kell kolmveerand üheksa või täpsemalt 8.42 tuli "Eesti.ee" äppi ja või "Ole valmis!" äpi tõmmanud inimeste telefonidesse sõnum: "Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja tõttu on piirkonnas kaasnev droonioht. Kui näete, varjuge ja helistage 112, lisainfo kriis .ee ja 1247 punkt."

Uku Arold, korstnaintsident oli toimunud enne seda juba viis tundi varem, miks see sõnum nii hilja saadeti?

No alustuseks, et küsimus ei ole teavituses, vaid küsimus oli päris ohus. See oht, mis päädis öösel drooni korstna otsa sõitmisega, oli möödas – selle kohta ei antud mingisugust teadet hommikul. Hommikul anti teade inimestele, et praegu on oht õhust. Toimusid mitmes laines droonirünnakud Venemaa sõda toetava taristu pihta, sealhulgas ka hommikusel ajal.

Ja teada anti selleks, et inimeste elusid säästa. Et kui inimesed näevad drooni, mis võib kanda lõhkeainet, nad ei saaks plahvatuses viga. Selle asja mõte oligi inimeste päästmine ja see oht kestis tegelikult eile veel päeva jooksul pikalt. Nii et me saime selle teate maha võtta alles õhtupoolikul, kui need rünnakulained olid läbi.

Nii et te jälgisite sündmusi ööst alates või tegelikult teete seda 24/7, aga kella poole üheksa paiku siis leidsite, et olukord on nii tõsine, et tuleb see sõnum välja saata?

Arold: Täpselt nii. Siis oli konkreetselt akuutne oht, et jälle on võimalik, et Eestisse on sisenemas ja võimalik, et piirkondades, kus inimesed elavad, võivad sisse tulla droonid.

Kuidas see käib, et kes ja millal otsustab, et nüüd on siis reaalne oht ja tulebki inimestele saata sõnum?

Arold: Noh, see sõltub olukorrast. Kui me räägime õhuohust, siis otsustatakse see kaitseväe vastavas juhtimiskeskuses, kus on reaalaja kõige parem pilt ees. Sest seal ei ole aega pikalt oodata ja ka sõnumistilistikat arendada ja nii edasi. Need õhuvahendid lendavad lihtsalt väga kiiresti ja see teade peab inimesteni jõudma enne, kui oht on realiseerunud.

Palun Argo Kerbil täiendada. Varem neid õppusi on ju koordineerinud või juhtinud päästeamet ja võib-olla võis eile hommikul ka mulje jääda, et teie olete selle sõnumi välja saatnud. Aga kuidas see kord siis ette näeb, kes millal selle juhtimise ohu korral üle võtab?

Kerb: Meie arendame ohuteavituse süsteemi koostöös erinevate osapooltega ja ka kanaleid ja käivituskeskkonda. Seadusega on antud Eestis mitmele riigiasutusele õigus seda ohuteavituse süsteemi ja käivitussüsteemi kasutada.  Natuke laiem õigus on selliste tekstiliste teadete saatmiseks nagu SMS-id või äpiteavitused ja päris kitsas on see õiguse sireenide käivitamisel, mida me eile ei pidanud tegema. Seal on see õigus näiteks päästeametil, kaitseväel, politsei- ja piirivalveametil, aga enamikul Eesti riigiametitel mitte.

Ja see asutus, kes kriisi juhib mingil hetkel või kes olukorra pilti omab, kellel võib tekkida vajadus saata inimestele infot selle kohta, kuidas käituda, et ennast ja enda lähedaste elusid hoida, tema on see, kes olukorda teades peab siis disainima selle sõnumi, tema teab seda ala, kuhu seda saata ja tema on see, kes otsustab, et nüüd on aeg see välja saata. Kriisile kõige lähedasem asutus või ka olukorrale kõige lähedasem asutus, kõige kompetentsem asutus on see, kellele me anname juurdepääsu sellele süsteemile teate saatmiseks.

Ja kui me näiteks räägimegi õhuohust, siis seal ongi kõige parem kompetents kaitseväes ja õhuväes. Nemad teavad hinnata, mis alasse, millise sisuga see teade saata ja nad eile otsustasidki, et suunis ei ole mitte, et kõik varjuks ja pärastlõunani oleks keldrites varjul, vaid et inimesed oleksid tähelepanelikud ja see oli ka põhjus, miks nad ei käivitanud näiteks sireenivõrgustiku.

No just, et peab väga tähelepanelikult lugema. Seal sõnumis oli, et kui näete, varjuge ja helistage 112. Jõuame aga selleni, et need häirekeskused, infotelefonid olid hiljem ju kõik väga hõivatud, et sinna ei saanudki löögile. Aga kuidas siis inimene peab aru saama, et kui ühest küljest sireenid tööle ei ole läinud, aga teisest küljest on talle tulnud telefoni selline hoiatav sõnum? Kuidas seda ohutaset siis hinnata või on neid mitmel tasandil? See peaks nagu võimalikult selge olema, Uku Arold?

Arold: No sõnumit tasub tähelepanelikult lugeda, et mis seal kirjas on. Tegelikult on inimlikult mõistav, et seda sõnumit võib-olla mõned inimesed ei võtnud tõsiselt ja tekkis väga palju arutelu selle üle, et äkki on siin taga midagi muud või äkki on see üleliia. Sest tegelikult seda süsteemi on meil ehitatud juba mõni aasta – on tehtud teste ja iga kord on ette käinud inimesi rahustav jutt, et me proovime oma aparaate, vaatame, kas sireenid töötavad, vaatame, kas sõnumid läbi tulevad, et ei pea midagi tegema, et see on õppus.

Aga nüüd oli seda reaalselt vaja ja sedasi tekibki inimestel segadus, kui nad on harjunud sellega, et neilt oodatakse sõnumi ignoreerimist varasemate õppuste ja harjutustegevuste käigus, kui neid testsõnumeid on saadetud. Et nüüd ongi päriselt oht, sellepärast et Venemaa sõjategevus on kandunud üle piiride – ta kandus üle piiride sel nädalal nii Leetu, Lätti kui ka mitmed droonid käisid Eestis. Et kui on see droon kohe kuskil maha sadamas, siis antakse ka sireenidega teada ja öeldakse, et varjuge kohe, viivitamatult.

No just, et hiljem hommikul tuli ju Ida- ja Lääne-Virumaa inimestele siis ka juba järgmine teade, "Õhuoht! Varjuge!" Kuivõrd olid need põhjendatud ja mis siis sellisel juhul teha või kuidas käituda?

Arold: Jaa, see teade läks rakenduse "Ole valmis" kasutajatele eksitavalt. Ja selle eest ma palun vabandust.

Nimelt näeb see süsteem ette, et neid teateid tuleb sisestada väga mitmetesse kohtadesse, kolmes erinevas keeles ja see standardtekst selleks, et akuutse, väga suure ohu kohal kiiresti välja saata, on masinasse eelsisestatud. Ja kõikides muudes sisestuskohtades sai asendatud see tekst täpsema käitumisjuhisega, et kui näete drooni, varjuge ja teatage. Aga ühes kohas jäi see asendamata ja seetõttu läks see teade "Ole valmis!" äpi kasutajatele alarmeerivamana. Hilisemad teated siis seda kõike korrigeerisid.

Võtan kinni sõnast käitumisjuhis. Kuivõrd need paar sõna saavad inimesele selge sõnumi anda, kuidas käituda või konkreetne näide, kui tulevad need sõnumid kolmveerand üheksa või ka kolmveerand kümme. Aga näiteks inimestel on lapsed juba lasteaeda läinud või ka kooli. Nad hakkavad nende pärast muretsema. Argo Kerb, kuidas paari sõna või ühe lause põhjal siis osata käituda?

Kerb: Siin ongi hästi oluline, nagu näitab Iisraeli kogemus, nagu näitab Ukraina kogemus, et inimesed oleks ette mõtestanud, kuidas nad sellistes erinevates kriisiolukordades käituvad. Kui tõesti – mida ma loodan kunagi ei tule –, tuleb kusagile piirkonda õhuoht "Varju!" ning sireenid käivituvad, siis sellisel juhul peavad kõik osapooled teadma, et esimene, kõige õigem käitumine on, et sa lähed kõige lähemasse siseruumi, mis sa leiad; sa lähed eemale seintest; võimalikult madalale korrusele; täpselt sama kehtib ka koolides, lasteaedades, töökohtades. Sellisel juhul, kui õhuvägi näiteks on otsustanud sellise teavituse välja saata, siis on päriselt oht, mille eest parim kaitse on kõigepealt varjuda ja alles siis hakata lisainfot otsima.

Ja mis näiteks puudutabki testimisi, [siis] sellel põhjusel me teavitamegi hästi ulatuslikult ette, et keegi ei ajaks testimise ajal – kui me käivitame kogu Eestis sireenivõrgustiku, saadame kõikide meile praegu olemasolevate rakenduste kaudu teate – et keegi ei ajaks seda segi päris kriisiolukorraga esiteks ja teiseks, et ükski osapool, kas pahatahtlikult või kogemata ei kasutaks seda näiteks inforünnakuna ära mingil viisil meie ühiskonna vastu.

Need sõnumid soovitasid ju helistada ka numbritele 112 või 1247, aga need olid lühikese ajaga umbes segaduses või ka pahastest inimestest. Võib-olla ka mõni päris hädaline ei saanudki sel ajal löögile, häirekeskus andis kohe pressiteates sellest teada. Kas häirekeskuses peaks olema rohkem telefonidele vastajaid või kriisiolukorras ei saa tegelikult sellele loota?

Häirekeskus teeb oma tööd väga professionaalselt ja iga sellise teate juures on, et lisainfot saab kõigepealt riigi kõige põhilisemalt kriisiinfokanalilt, mis on kriis.ee. Ja siis, kui sealt kas mingil põhjusel inimene ei oska või ei saa näiteks ligi, siis on võimalik ka 1247 helistada, küsida lisainfot.

Kuid selle lisainfo juures, üldse selle teavitamise juures kõige kriitilisem ongi see, et näiteks sireenid on selline vahend, mis käivitatakse nii kiiresti kui võimalik. Need on mõeldud just tiheasustuspiirkondades avalikus ruumis viibivate inimeste teavitamiseks, juhul kui me räägime väljas olevast ohust, nad on kõige ohustatumad. Ja need käivitatakse nii kiiresti kui võimalik sellisel juhul, kui oht on selline, mille puhul inimesed peaksid kiiresti siseruumidesse minema.

Kõik muud teavitused võivad tulla mõni sekund, mõni minut hiljem ja esimene refleks peabki olema siis sellisel juhul, kui sireenid käivad, [minna] siseruumidesse ja siis [tegutsed] teate järgi. Ning siis võib minna mõni minut, kümme minutit ja hakkab ilmuma lisainfo ka kriis.ee ja "Ole valmis!" leheküljele. Kõige olulisem info, mis tegelikult kriis.ee leheküljel tuleb, on lihtsalt info selle kohta, et see teavitus on välja saadetud ja see teavitus on päris, et see ei ole kogemata näiteks petuteavitus olnud.

Aga jah, see info tuleb ahelas ning seetõttu ongi need viivitamata ohuteavituse kanalid viivitamata ohuteavituse kanalid ja need käivituvad kõige enne, aga ikkagi mingisuguses järjekorras. Kõigepealt [tuleb] esmaste juhiste järgi käituda ja kui see juhis on sireen[, siis minna] siseruumi ja siis oodata ja otsida lisainfot, kui sa oled juba esmaselt varjunud.

No ma mõtlen veel kord lasteasutuste peale. Kas siis Narva või Ida-Viru lasteasutuste töötajad ja juhid eile üldse märkasid neid sõnumeid ja oskasid ja teadsid kohe, kuidas käituda või tegelikult oli ka segadus?

Kerb: See üks segadust tekitav sõnum kahjuks oli. Kaitsevägi saatis ka järele täpsustava info ja õnneks ka riigikanalites oli see täpsustav info olemas.

Aga me teame, et täna, et kõikidel koolidele lasteaedadel on kriisiplaanid olemas ning nad kriisiplaanis on pidanud välja mõtlema ja läbi mõtlema ka oma varjumistegevuse. Ja kui nad on päriselt olukorras, mida jälle loodetavasti kunagi ei tule, suunatakse mingis piirkonnas inimesed varjumisele, siis täpselt samamoodi peavad need koolid ja lasteaiad käituma selle kriisiteavituse järgi.

Uku Arold, mida siis kaitsevägi sellest eilsest olukorrast on õppinud?

Arold: Oleme õppinud seda, kuidas inimesi paremini ette valmistada, me oleme näinud, et ka mõned tehnilised asjad tahavad kõpitsemist ja et asju [tuleb] läbi harjutada.

Ma ei tahaks tõmmata siin nihukest joont vahele, et on olemas kuskil riik, mis teeb ohuteavitust ja on olemas ajakirjandus, mis justkui kommenteerib toimuvat. Tegelikult Eesti vabal meedial on väga oluline ja võib-olla olulisemgi roll kui nendel üksikutel sõnumitel või mobiilirakenduste kaudu tulevatel teadetel, sest just nimelt ajakirjanduse kaudu mõtestatakse ja seletatakse olukorda põhjalikumalt lahti, kui see lühike, alla 200 tähemärgi piiranguga sõnum seda võimaldab.

Mulle tundub, et eile need selgitused ja asjad olid päris põhjalikud lõpuks sellel viisil, kuidas nad inimesteni jõudsid.

Olgu, aga lõpetuseks Argo Kerb: meil on olnud ohuteavituse õppused, aga eile oli ikkagi päris oluline olukord. Kas ei või minna nagu selle hundijutuga, et me hoiatame mitmeid kordi, aga kui on üks päris ohtlik olukord, siis ei võeta neid teavitusi tõsiselt? Kuidas aru saada, et on päris tõsine ohtlik olukord?

Kerb: Kui ei ole öeldud, et tegemist on testiga, mida me ütlemegi väga varakult ja väga kõvasti, siis sellisel juhul, kui on saadetud ohuhoiatus, tuleb seda tõsiselt võtta.

Testimisi teevad oma süsteemidele kõik meie naaberriigid. Soome näiteks testib sireenivõrgustikku iga kuu, seda on vaja nii tehniliselt kui ka inimeste käitumiste fookuses hoidmiseks.

Aga kui tuleb teavitus, et on ohuolukord ja käitumisjuhised, kuidas ennast või teisi kaitsta, tuleb nende järgi kaitsta ja eile saadeti ju ka nii Lääne- kui ka Ida-Virumaale kaitseväe poolt SMS, mis kümne minutiga jõudis kõikide inimesteni seal. Selle käitumisjuhise järgi, kui näed drooni – siis mine siseruumi ja helista 112 – olekski tulnud käituda ja ma arvan, et kõik inimesed, kes selle said, tegelikult said sellest aru.

Aga mida teevad need inimesed, kellel ei ole nutitelefone või ei ole neid rakendusi sisse lülitatud?

Kerb: See on see põhjus, miks esiteks ohuteavituse süsteem on mitmekihiline ja miks me arendame seda edasi. Aga teine reegel, mis kehtib samuti nii Iisraelis kui ka Ukrainas, Iisraelis on see välja öeldud ka näiteks flaieritel, kus elanikke juhendatakse: mõtle ka neile inimestele, kes elavad sinu kõrval või jalutavad sinu ees, et kui tänaval käivituvad seal piirkonnas kahjuks tihedasti õhutõrjesireenid ja sinu ees kõnnib inimene, kellel on kõrvaklapid peas, koputa talle õlale, anna talle teada. Või kui sa tead, et su naaber on võib-olla vanainimene, kes ei pruugi raadiot kuulata, ei pruugi iga päev oma mobiiltelefoni vaadata mitu korda, võib-olla üldse mitte, siis mõtle korra naabrile, koputa talle uksele, sest kui me sellises olukorras oleme, siis me mitte lihtsalt ei mõtle ainult endale, vaid me mõtleme kõikidele meid ümbritsevatele inimestele.