Kultuuri riikliku rahastamise küsimus kerkib ikka ja jälle esile ning arvamused selle piisavusest on diametraalselt erinevad. Mingis mõttes ongi meil raha ja kultuuri suhe vastuoluline, kuna võrreldes meie sissetulekutega ehk osakaaluna majanduse mahust toetab Eesti riik kultuuri ja sporti Euroopa Liidu võrdluses rikkalikult. Aga kuna see kultuuri- ja spordipõld on meil üksjagu lai, siis jätkub igale soovijale vaid natukene ja mitte alati vääriliselt.

Uue aspekti tõi selles diskussioonis sisse Tanel Tein, kes väitis, et "Eesti kultuur /-/ on valesti mõõdetud. /-/ Eurostati kultuurirubriik ei näita seda, kui tugev on kultuurivaldkond. See näitab ainult seda, kui palju üldvalitsus kulutab. Eestis tähendab see midagi täiesti teistsugust kui põhjamaades või Lääne-Euroopas."

Tõsi on see, et Eurostat ehk Euroopa statistikaamet, mis saab kõik Eesti kohta käivad andmed meie kohalikult statistikaametilt, mõõdab selles kontekstis valitsussektori kulutusi ja mitte kultuuri "tugevust". Selles ei ole midagi üllatavat, kultuurivaldkonna väljundite mõõtmises ei jõuaks statistikud kultuuriinimestega kunagi kokkuleppele.

Kas aga tõesti on nii, et Eesti puhul pole ühtses andmebaasis esitatud kulutused võrreldavad teiste EL-i riikidega? Statistika eesmärk on ju teha eluliselt olulised nähtused omavahel võrreldavaks ajas (iseendaga minevikus) ja ruumis (teiste riikidega), mille peab tagama ühtse mõõtmismetoodika kasutamine. Tulemus olgu usaldusväärne ja poliitiliselt sõltumatu. Kas on põhjust arvata, et valitsuste kultuurile tehtavad kulutused seda ei ole?

Klassifikaatorid ja andmestik

Viidatud andmestik jagab valitsuste kulutused rahvusvahelise valitsemisfunktsioonide klassifikaatori (COFOG) järgi kümne põhifunktsiooni vahel, millest üks on "vaba aeg, kultuur ja sport", viimase alla käib ka näiteks rahvusringhääling.

Valdkonnale tehtavad kulutused jagunevad mitmeks kululiigiks, millest praegusel juhul on olulisemad töötajatele makstavad hüvitised ehk palgakulud, subsiidiumid turutootjatele ehk ettevõtetele, muud jooksvad siirded kasumitaotluseta institutsioonidele, vahetarbimine kaupade ja teenuste sisseostmiseks ning investeeringud.

Kulutused on esitatud aastate kaupa nii eurodes kui ka osakaaluna majanduse rahalisest mahust ehk SKP-st ja valitsuse kogukulutustest. Kulutusi on võimalik vaadata ka detailsemalt, valitsussektori tasandite (keskvalitsus, omavalitsused, sotsiaalkindlustusfondid) lõikes, kuid edaspidi vaatame neid vaid tervikuna, üldvalitsuse tasandil.

Mida näitab statistika

Vaadeldav andmestik on Eurostati tabelis ja on visualiseeritult kättesaadav ka rahandusministeeriumi kodulehelt. Nagu edetabelist näha, on Eesti riik oma kulutustega vabale ajale, kultuurile ja spordile protsendina sisemajanduse koguproduktist Euroopas esirinnas, kuid palju ei jää maha ka teised väikesed ja pigem jõukad rahvusriigid (vt joonis 1). Rahaliselt ei ole erinevused siiski kuigi suured, Eesti puhul tähendas 0,1 protsenti SKP-st 2024. aastal umbes 40 miljonit eurot aastas.

Kas Eestis kulutab riik "sisuloomesse Euroopa mõistes vähe", võib näha järgmiselt pildilt (vt joonis 2). Eesti puhul on tööjõukulud, mida võib tinglikult nimetada sisuloome toetamiseks, ametliku statistika põhjal EL-i võrdluses kõrgeimad, laiemas võrdluses jääme alla vaid veelgi väiksemale rahvusriigile Islandile.

Vaadates valitsuste poolt kultuurile tehtavate kulutuste struktuuri, on näha, et see on sarnastel riikidel üpris samasugune (vt joonis 3). Lisaks palgakuludele paistab Eesti tõesti silma ka investeeringute suure osakaalu poolest.

Ei saa öelda, et investeeringuid tehtaks tööjõukulude arvelt. Välja toodud kululiikidest võib ilmselt palgakulud samastada sisuloomega ja sinna ei kuluta ükski EL-i riik rohkem kui Eesti. Investeeringuteks kulutab Eesti riik suhteliselt palju pea kõigis valdkondades ja edumaa teiste EL-i riikidega võrreldes on veelgi suurem hariduses ja tervishoius.

Seega on statistilistele andmetele otsa vaadates raske leida kinnitust väitele, et Eestis kulub riiklik toetus kultuurivaldkonnas eelkõige taristu ülalpidamisele ja mitte sisuloomele. Lisaks otsustavad kultuuriasutused üldiselt ise, kuidas nad endale riigieelarvest eraldatud raha kasutavad.

Valitsuste kulutuste statistika rahvusvahelisest võrreldavusest

Üldise märkusena tuleb siiski tunnistada, et vaatamata rahvusvaheliselt ühtlustatud metoodikale ja statistikute püüdlustele tuleb riikidevaheliste erinevuste tõlgendamisel olla ettevaatlik mitmel põhjusel.

Esiteks ei tohi üksikuid aastaid üle tähtsustada ja tasub vaadata pikema perioodi keskmisi, eriti kui tegemist on osakaaluga SKP-st, nagu praegusel juhul. Üksikute kriisiaastate SKP langus viib suhtarvu ajutiselt kõrgele. Seetõttu on siinses võrdluses kasutatud viimase kümne aasta keskmist.

Teiseks, riiklikult finantseeritud avalike teenuste rahastamisskeemid võivad olla riigiti erinevad. See võib rahvusvahelise võrreldavuse üksikute komponentide tasemel teha mõnikord tõesti problemaatiliseks, mistõttu annab suurem agregeeritus üldiselt usaldusväärsemaid tulemusi.

Meie näite puhul on siiski põhjust arvata, et tööjõukulud ja investeeringud on suures plaanis adekvaatselt kajastatud, ehk Eestis läheb maksumaksja raha sisuloomesse palgakulude kaudu EL-i võrdluses kõige rohkem ja seda vaatamata suurtele investeeringutele.

Ja kolmandaks, riigi kulutustest rääkides on olulised ka maksustamise aspektid. Käesolevas andmestikus on valitsuste brutokulud, mistõttu mängib rolli ka asjaolu, kas kultuuri- ja spordiüritused on maksustatud käibemaksu standardmääraga või madalamalt.

Vahemärkusena: hea maksupoliitika kohaselt tuleks kõiki kaupu ja teenuseid maksustada sama määraga, kuid praktikas see nii ei ole. EL-is on Eesti ja Ungari ainukesed riigid, kus kultuuri- ja spordiüritustele ei rakendata standardmäärast madalamat käibemaksumäära. See tähendab, et riigile laekub nendelt üritustelt käibemaksuna tagasi rohkem raha kui maksuerisusega riikides. Teisisõnu on Eesti ja Ungari (bruto)kulutused kultuurile ja spordile selles võrdluses mõnevõrra ülehinnatud.

Kultuuri rollist keerulistel aegadel

Mis ühendab neid laias maailmas tuntud eestlasi, kelle kuulsus võib meile keerulistel aegadel ootamatult abiks olla? Pärt, Kaljuste, Järvid, Anger, Aavik, Tänak, Baruto, Kontaveit, Sildaru, Cash, kui mainida vaid elavaid.

Sõjandusteoreetikud teavad, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega. Nii elu kui ka teooria ütlevad, et kultuuripoliitika ja kultuuridiplomaatia on sõja ennetamine pehmete vahenditega. Ja mitte abstraktselt, vaid täiesti konkreetselt. Eero Epner kirjutas pärast Ukraina külastamist nii:

"…rääkisin Ukraina kunstimaailma inimestega, kes raputasid tuhka pähe. Nad ütlesid, et Ukraina riik jättis oma kultuuri tutvustamise pärast iseseisvumist täiesti unarusse. Kultuuri ei panustatud, kuna selle potentsiaali ei tajutud.
See pole muidugi ainuke ega peamine põhjendus, kuid pole ka ebaoluline. Euroopa otsustajad on siiski kultuuriliselt haritud ja sageli laia silmaringiga. See, mida nad lapsest peale on näinud sealsetes muuseumides, teatrites, kinodes või kontserdisaalides, on nende jaoks defineerinud Euroopa piirid. Kui sa oled mõnes sealses muuseumis – siis oled sa ka Euroopas. Ja kui ei ole, siis oota oma õhutõrjesüsteeme veidi kauem, sest on üks teatud väike tõrge: sind peab hakkama oma valijale tutvustama, sest keegi ei tunne sind.
"Klaverikunstnikud ja sulehoidjad toodavad Euroopa julgeolekut kindlamini kui poliitikute kõned," ütles kord Lennart Meri."