Möödunud reede hommikul sisenes Vaindloo saare piirkonnas ilma loata Eesti õhuruumi kolm Venemaa hävituslennukit MIG-31 ning viibisid Eesti õhuruumis ligi 12 minutit.

Lennuvahenditel puudusid lennuplaanid ning transponderid oli välja lülitatud. Rikkumise hetkel puudusid lennuvahenditel ka kahepoolne raadioside Eesti lennuliiklusteenindusega.

Endine õhuväe ülem ja droonitootja Lendurai äriarenduse juht Jaak Tarien sõnas "Välisilmas", et see, et vaenlane on oma lennumasinal lülitanud välja transponderid ja pole teavitanud oma lennuplaanidest, on üsnagi tavaline nähtus.

"Me näeme lennukeid piisavalt kaugelt, et reageerida. Nüüd juba aasta olnud ka Soome NATO liige, mis teeb selle koordinatsiooni palju lihtsamaks. Tavapärane on see, et kui Venemaa hävitajad lülitavad sisse transponderid, annavad lennuplaani ja on sides Eesti lennuliiklus teenistusega, siis ei ole põhjust neid tuvastama minna. Kahjuks sagedasti nad seda ei tee ja seetõttu olid ka soomlased huvipakkuvat lendu juba tuvastama läinud, kuigi nad ei olnud NATO õhuruumi veel rikkunud. Soomlased läksid neid tuvastama, sest kolm MIG-31 ilma transponderiteta vastab kriteeriumitele, et minna tuvastama. Kui nad sisenesid Eesti õhuruumi, siis olid kohe kohal ka siin paiknevad NATO õhuturbe missiooni raames Itaalia hävitajad," lausus Tarien.

Tarieni sõnul tehakse sääraseid tuvastuslende üsnagi tihti.

"Ütleme nii, et neid tuvastuslende on piisavalt sagedasti. Kui Venemaa hävitajad lihtsalt lendavad rahvusvaheliste vete kohal, siis ainuke põhjus neid tuvastama minna on see, et nad ei teavita sellest, nad ei anna lennuplaani ja nad ei lülita sisse transpondereid. Sel juhul on see tavapärane protseduur, et neid minnakse tuvastama," selgitas Tarien.

Tarieni hinnangul võisid Ämarist liitlaste lennukid juba enne õhku tõusta, kui Venemaa hävitajad Eesti õhuruumi sisenesid, kuna suure tõenäosusega olid soomlased Eestit juba juhtumist teavitanud.

Räägitud on ka õhuturbemissiooni muutmist õhukaitsemissiooniks, mis endise õhuväe ülema sõnul erinevad üksteisest tegevusjuhiste poolest.

"Kuidas käitutakse, kellele on delegeeritud otsustusõigus kasutada jõudu, erinevad standardid, millele lend peab vastama, et teha vastavaid tegevusi - need on need erinevused. Ma saan ainult umbmääraselt rääkida, kuna täpsed protseduurid on loomulikult salastatud," selgitas Tarien.

Liitlaste lennukite ülesanne on rahuajal õhuruumi tunginud lennukeid tuvastada, proovida pilootide tähelepanu saada ning saada neid kutsungitele vastama.

"Võetakse lennukile sappa ja on olemas rahvusvaheline hädaabi raadiosagedus, mida kõik piloodid ja lennukid peaksid kuulama ja kus liitlased, siis ütlevad, et oleme NATO õhuturbe lennul ja me oleme tulnud teid tuvastama, palun identifitseerige ennast. Kui on sappa võetud, otsest reaktsiooni ega ohtu ei nähta, siis tavapäraselt tehakse ka foto. Üks lahingpaari lennuk läheb sihtmärgi kõrvale ja teine teeb pildi, et oleks näha, et asukoht on täpselt paika pandud, sest meie oma lennuk on seal kõrval ja me teame, kus meie lennuk oli," sõnas Tarien.

"Pärast pildi tegemist ja kui pole ikka reaktsiooni kutsungitele, proovitakse jätkuvalt kuidagi sidet saada. Olgu selleks pilootide käemärgid või tiibade viibutamised. Üldjuhul rahuajal, kui see toimuks rahvusvaheliste vete kohal, siis me ei läheks selleni, et hakkame trajektoore läbi lõikama ja üldiselt hävituslennukite puhul on see ka ebaotstarbekas, sest hävitajad on üsna manööverdusvõimelised ja nina alt läbi lendamine väga palju tulemusi ei anna. See on pigem ohtlik. Kui ei tuvastata sõjalist ohtu, siis jääbki see eskortimise tasemele. Kui oleks tuvastatud sõjaline oht, siis läheksid edasi need protseduurid kuni hoiatuslaskudeni ja alla laskmiseni," ütles Tarien.

Ämarist jõuavad liitlaslennukid sihtmärgini minutitega, kuid täpne aeg on salastatud.

"On erinevad valmidusastmed. Kõige kõrgem valmidusaste on lahingpatrull, et lennukid juba on õhus ning kohe lähevad, aga see oleks ääretult kallis ja ebaotstarbekas rahu ajal. Järgmine aste on töötavate mootoritega lennukid raja otsas, kus piloodid on sees pidevalt. Ka see on ääretult kulukas. Tüüpiline rahuaja valmidus on see, et lennukid on angaaris, piloodid on lähedal ja valmis mootorit käivitama ja kohe, kui häire tuleb, minnakse õhku. Täpne minutite arv, millega on kohustus õhku saada, on salastatud, aga me räägime siin üsna loetud minutitest, millega nad saavad õhku ja siis on juba arvutatav teekond sihtmärgini," ütles sõnas Tarien.