Soome on astunud sammu, mida Eestil tasuks tähelepanelikult jälgida. Nende värske droonistrateegia aastateks 2026–2030 seab sihi, et viie aasta pärast oleks riik maailma parim koht drooninduse arendamiseks ja äriks. See on suur ambitsioon, kuid ühtlasi näide, kuidas riiklikult targalt tegutsedes saab tehnoloogiline areng muutuda majanduse mootoriks ja julgeoleku tugisambaks.

Soome käsitleb droone korraga nii tehnoloogilise, majandusliku kui ka julgeoleku küsimusena. Oluline on ka, et strateegia ei piirdu üksnes lendavate droonidega, juttu on kogu droonindusest laiemalt, hõlmates maismaal, vees ja õhus tegutsevaid mehitamata süsteeme.

Strateegia näeb ette kompetentsi kasvatamist ülikoolides ja kutsehariduses, sealhulgas magistriõppe loomist droonivaldkonnas. Samuti seatakse eesmärgiks katse- ja testimiskeskuste rajamist, kus saab lahendusi arendada ja katsetada ka keerulistes tingimustes, näiteks side segamisel või võltsitud keskkonnas.

Olulisel kohal on strateegias ka riikliku droonipargi loomine, mida kasutavad ühiselt politsei, piirivalve, pääste ja teised ametkonnad, vähendades dubleerimist ja suurendades koostööd. Sama tähtis on ka julgeoleku ja tarneahela kindlustamine, et vajadusel oleks võimekus droone kiiresti kodumaal toota ja hooldada, mitte loota välisriikide tarnetele.

Kõige olulisem õppetund on aga see, et droonides nähakse tervikpilti, see on samaaegselt majanduslik võimalus, ühiskonna teenuste arendaja ja julgeoleku tagaja.

Algatused on olemas, aga tervik puudub

Eestis kasutatakse droone juba nii mitmeski valdkonnas: politseitöös, sealhulgas piirivalves, päästes, keskkonnajärelevalves, kaitsevaldkonnas ning erasektoris. Teemaga tegelevad ka teadusasutused, sh Sisekaitseakadeemia kaugseire teadus- ja arenduskeskus, mis keskendub just siseturvalisuse vajadustele. Keskus on ette valmistamas ka oma testala, et pakkuda võimalusi droonide praktiliseks katsetamiseks. Seejuures on siseministeeriumi valitsemisalas tegeletud teemaga kontseptuaalses plaanis, et leida valitsemiseala sees ühisosa ja luua laiem raamistik.

Lisaks on riik toetanud mitmeid konkreetseid algatusi, näiteks Metroserti droonide testimis- ja arenduskeskkonna loomist ning Sisekaitseakadeemia kaugseire teadus- ja arenduskeskuse käivitamist, mille rahastus kestab kuni 2025. aasta lõpuni. See kõik näitab, et Eestis teemat ei eirata.

Üldpilt jääb Eestis siiski killustatuks. Algatused on projektipõhised, nende mõju piiratud ja ühtne strateegiline raamistik puudub. Nii riskime, et paljulubavad lahendused ei jõua laiemasse kasutusse või et Eesti ei saa drooninduse arenevast turust maksimaalselt kasu.

Õigusruum ja regulatsioonid

Eesti droonitööstuse areng eeldab lisaks testkeskustele ka tugevat teadus- ja arendustegevust ning selget, ajakohast õigusruumi. Praegu pidurdavad arengut killustunud regulatsioonid ja liigne bürokraatia, mis tekitavad ebakindlust nii ettevõtjates kui ka teadusasutustes. Vajalik on õigusraamistik, mis toetaks innovatsiooni, looks kindluse julgeoleku tagamisel ning annaks võimaluse katsetada uusi lahendusi turvaliselt ja paindlikult.

Sarnaselt Soomele peaks ka Eestis olema avatud katsealad, kus saab tehnoloogiaid proovida reaalsetes ilmastiku- ja keskkonnatingimustes, sealhulgas näiteks GPS-signaali segamist. Kui teadus, arendus ja seadusandlus liiguvad käsikäes ning reeglid on selged, suudab Eesti viia oma ettevõtjate head ideed kiiresti turule.

Ukraina sõda on näidanud, et droonid võivad olla sama mõjukad kui tankid või raketid. Samal ajal kasvavad riskid ka tsiviilvaldkonnas, näiteks kuritegelik droonikasutus või õhuruumi turvalisuse rikkumised, millega me Euroopa idapiiril oleme viimasel ajal pidanud vahetult silmitsi seisma.

Kui meil puudub ühtne strateegia ja raamistik, siis oleme haavatavad nii tehnoloogilises mahajäämuses kui ka julgeolekuriskides.

Mida Eesti vajab?

Küsimus ei ole ainult tehnoloogias, vaid poliitilises tahtes ja strateegilises otsuses. Soome on juba oma tee valinud. Eesti võiks õppida nende kogemusest ning luua droonistrateegia, mis seob kokku majanduse, teaduse, õigusruumi ja julgeoleku vajadused.

See tähendaks riiklikku programmi teadus- ja arendustegevuse toetamiseks, testimiskeskkondade ja katsealade rajamist, ametkondade vahelise ühise droonipargi loomist, koostöömehhanisme ettevõtete ja teadusasutustega, kindlat rahastusmudelit ja ekspordipotentsiaali arvestamist ning selget kaasaegset õigusraamistikku, mis toetab arengut ega pidurda seda.

Kui me seda ei tee, riskime jääda sõltuvaks teiste riikide lahendustest nii tehnoloogia kui ka julgeoleku mõttes.

Soome droonistrateegia on märk riigi tarkusest: nad mõistavad, et uute tehnoloogiate lainele tuleb astuda enne, kui see möödub. Eesti ei alusta tühjalt kohalt, meil on olemas teadmised, projektid ja tehtud esimesed olulised sammud, kuid just nüüd on aeg need killud tervikuks siduda.

Küsimus ei ole enam selles, kas droonid muudavad ühiskonda, vaid selles, kas tahame seda muutust ise kujundada. Vastupidisel juhul kujunevad meist siin sabassörkijad ning hiljem võime ainult ennast süüdistada, et miks me midagi õigel ajal ei teinud.