See oli vist aasta tagasi kui üks mu sõber esitas sotsiaalmeedias küsimuse "Mis asi on veganvastlakukkel?" Iseenesest süütu küsimus, aga reaktsioon oli üllatav. Üks tuntud kultuuriajakirjanik kirjutas umbes sellise kommentaari: "See on rõve! Ära seda proovi!" Ja edasi läks umbes samas vaimus.

Mul vist tekkis mõttevahetus ühe muidu nagu soliidse naisega, kes üritas mulle selgeks teha, et veganlus on keskkonnavaenulik liikumine, kuna taimse toidu kasvatamine tähendab keskkonna mürgitamist kemikaalidega, metsade hävitamist ja mida kõike veel. Selle eest lihaloomade kasvatamine maherežiimil on kasulik nii inimesele kui ka keskkonnale.

Mis mind antud diskussiooni juures kõige enam hämmastas polnud isegi argumentide jaburus, vaid see mingi imelik raev, millega ta veganlust maha tegi. Ma olen midagi analoogilist näinud kordades ja kordades. Näiteks ühes toidugrupis postitas keegi aastate eest pildi sellest, kuidas ta tegi veganšašlõkki. Jällegi minu jaoks täiesti ootamatult lisandus kümneid ja kümneid kommentaare, millest kõige leebem oli vast küsimus, et miks sellist asja nimetatakse šašlõkiks. Tegelikult ei saatnud postitaja korda midagi katastroofilist, lihtsalt lükkas varda otsa tomatite ja sibulate vahele liha asemel tofukuubikud.

Olen Eestis mitu korda kokku puutunud imeliku narratiiviga, et kohe-kohe keelatakse midagi ära. Kui ma 2000. aastate alguses pärast kümneaastast eemalolekut Eestisse tagasi tulin, siis teatas kadunud luuletaja Johnny B. Isotamm Tartus kirjandusmuuseumi suitsunurgas, et Eestis on asjad nii, et varsti keelatakse ära heteroseksuaalsus. Mis iganes teda sellist juttu ajama sundis, absurdne oli see nii või teisiti.

Ma olen aastate jooksul palju kuulnud, mida kõike ära keelatakse ja nüüd siis näen siin ja seal ilkuvaid kommentaare, kuidas kohe-kohe keelatakse ära lihasöömine või on see juba suisa keelatud. Mis iseenesest on absurd, minge suvalisse poodi ja vaadake vorstiletti. Ja tegelikult on nii, et veganid väldivad kõiki loomseid tooteid ehk siis peaksid kadunud olema ka kõik piimatooted ja nahast valmistatud rõivad või aksessuaarid.

Jättes nüüd kõrvale selle, kas veganlus on hea või halb, õigustatud või mitte, huvitab mind hoopis see, miks sõna "vegan" ajab hulga muidu intelligentseid, haritud ja muudpidi tolerantseid inimesi pöördesse.

Kusjuures see paistab jälle olevat seotud põlvkondade erinevusega. Mõned aastad tagasi oli meil instituudi semestrilõpuüritus ja peolaud oli vegantoiduga. Tudengid tulid kohale, sõid laua lagedaks ja läksid Emajõe äärde veini jooma. Kusjuures pole nii, et meie tudengid on eranditult veganid. Pigem ikka vähemus. Aga grimasse või ilkumist polnud.

Ma olen mitu korda elus kokku puutunud sellega, et inimesed kardavad tundmatut toitu. Kõige absurdsem situatsioon oli, kui ma kümmekond aastat tagasi elasin Kasahstani pealinnas ühes hotellis eestlastega. Ühel õhtul sain kolmega neist kokku hotelli restoranis. Kasahstan asub teatavasti Kesk-Aasias, mis on tõeline kulinaarne mosaiik. Ka selles restoranis võis tellida usbeki, korea, kasahhi või uiguuri roogi, muidugi ka n-ö euroopalikku kööki.

Mida tellisid eestlased? Üks tellis pitsa, teine šašlõki ja kolmas šnitsli. Kindla peale minek, tuntud ja turvaline. Ning kõik kolm jõllitasid üllatuse ning õudusega minu kuksit (see on selline hapukas Korea supp. Kes ei tea ja tahab proovida, siis Tallinnas Telliskivis on üks Korea restoran, kus seda väga hästi tehakse. Soovitan!). Nüüd ma saan aru, miks kasvõi Türgis ja Egiptuses on hotellirajoonides pitsat, hamburgereid ja ameerikalikke steike pakkuvad söögikohad ning need on ka alati rahvast täis. Lihtsalt on inimesi, kes pelgavad tundmatut toitu.

Mulle tundub et kogu see vegan-bashing või veganite vastasus on seotud sellega, et paljudele inimestele tundub loomsete toodete vältimine toidus rünnakuna elu põhiväärtuste ja vundamendi vastu. Huvitav, et inimene, kellel pole probleemi samasooliste suhetega, teisest nahavärvist inimestega või kasvõi kohvikus mängiva USA popmuusikaga, läheb tagajalgadele, kui mängu tuleb veganlus, vegantoit või -elustiil.

Jah, toit on tähtis identiteedi osa nii individuaalselt kui ka kollektiivselt. Kui me vaatame, siis veganluse taandavad selle vastased reeglina toitumisele, ehkki toit on vaid üks osa kogu vegan elustiilist.

Minu jaoks on see arusaamatu hirm, kui mu kõrval istub inimene, kes sööb minu jaoks midagi imelikku või arusaamatut ja mul tuleb juba sellele toidule mõtlemisest kananahk ihule. Paistab, et selliseid inimesi leidub, vähemalt piisavalt, et täita kommentaarium veganlust vihkavate repliikidega.

Võib-olla tuleks alustada teisest otsast, lähtudes kulunud väljendist, mis puudutab peeglisse vaatamist. Võiks esitada endale küsimuse, et miks mind ajab närvi ja alarmeerib nii sõna "vegan" kui ka vegantoit kui selline? Ja kui keegi on vastuse välja mõelnud, siis võiks ka mulle öelda, mind täitsa huvitaks.