Nädal on veel jäänud, siis on käes. Seda nimetatakse jõuluootuseks. Lapsed ootavad kinke, enamus täiskasvanuid, et see kõik läbi saaks. Avalikult ei sobi seda öelda, nii solvaksid sa kõiki sugulasi ja sõpru. Kuidas sa ikka ütled oma lähedastele, et ärge sel aastal tulge, jõuluvana, jäta kott ukse taha.

Muidugi räägitakse, et see on aeg, kus inimesed vaatavad endasse, võtavad aja maha. Paljud seda tegelikult teevad?

Me kuuleme, kuidas süttivad kuused, inimesed söövad ja joovad end ogaraks. See kõik jääks ära, kui inimesed saaks rahulikult oma heas rütmis tööd teha. Töö on meile tuttav, see ei hirmuta meid, küll aga see veider aeg, millega ei oska midagi peale hakata ja mis samas kohustab millekski.

Kunagi rääkis mulle üks mees kalurikülas, et jõulude ja uusaasta vahelisel ajal neil juuakse. Ja palju. Aga see pole niisama, vaid see on leppimise aeg. Kõik, kes on omavahel tülis olnud, lepivad sel ajal ära.

Ja põhjus on seejuures väga praktiline – siis sa saad kevadel nende inimestega merele minna. Vaenlasega sa ühte paati ei lähe, mine tea, mis seal merel võib muidu juhtuda. Mis nendega juhtus, kes jäidki merele - said neile saatuslikuks halvad ilmaolud või vana lahendamata tüli?

Milles siis peitub nende inimeste mure, kes pole kalurid? Muidugi, eks meil kõigil on oma paatkond, kellega leppida. Siiski - kas kogu see jõulustress ei saa alguse jõuluvanast? Kas me mitte ei karda jõuluvana?

Alati tuleb jõuluvana saabumisega närv sisse. Üks asi, et ta on ise kahtlane, aga on veel midagi.

Väikesed lapsed ju kardavad, mis on ka loomulik: tuleb mingi meeletult pika halemega koll, kellel on leekivpunane mantel, selge, et see hirmutab. Kui lapsed kasvavad, võtavad nad julguse kokku, sest kingisaamise soov on hirmust suurem.

Tõepoolest, kes on see jõuluvana? Kes varjab end selle habememätta taha? Me ei näe teda, me ei tea, kes ta on. On üllatav, et eestlased oma pagulaskartuses üldse jõuluvanale ukse avavad.

Alati tuleb jõuluvana saabumisega närv sisse. Üks asi, et ta on ise kahtlane, aga on veel midagi.

Esiteks küsib ta, kuidas te sel aasta elasite, kas te olete olnud head lapsed? Ebamugav küsimus, mõni ei pilguta silmagi, vastab kohe "jaa", teine vaid mõmiseb midagi arusaamatut. Ja siis see kõige hullem küsimus: "Kas salmid on peas?"

Kas siin ehk ei peitugi jõulustressi ja jõuluvanafoobia tõeline põhjus – halvas luules? Olgem ausad, kui palju olete te kuulnud jõuluõhtul head luulet? Mõni salm on veidi kelmikam, enamasti otsitakse viimasel hetkel midagi juhuslikku ja võimalikult lühikest.

Ilmestan oma juttu näitega. Lõin Google'isse sõna "jõululuuletus" ja esimeseks tulemuseks sain sellised read:

Päkapikud Niks ja Naks,
üks neist peen ja teine paks.
Jõuluvana tublid sellid,
abistavad, kui neid tellid.

Siin peitub paradoks. Ühelt poolt sünnitab jõuluvana halba luulet. Ja võib-olla me isegi ei karda mitte nii väga jõuluvana, kuivõrd neid lolle luuleridu? Ja sellest kogu foobia.

Ja veel. Miks on jõuluvana selline? Ilmselt on ka siin põhjus jubedas juhuluules. Jõulumees käib perest peresse, kuulab kümneid, sadu luuletusi, vähemasti kaheksakümmend protsenti halba luulet ja sellepärast ta ongi läinudki halliks, langenud nii suurde masendusse, et on unustanud isegi habet ajada.

Seepärast tehke endale, lähedastele ja ka jõuluvanale kingitus, lööge talle lihtsalt patsi, tehke pai, või siis otsige mõni väga hea luuletus. Neid kohe internetist ei pruugi leida, aga nad on olemas.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.