Alguseks üks episood minu perekonna elust. Meie noorem poeg Georg läks 4,5-aastaselt Inglismaal ühte parimasse erakooli ja möödunud aastal lõpetas seal ülikooli rahvusvaheliste suhete erialal. Koolis pidi ta ükskord essees tõestama, et Richard III ei lasknud oma vennapoegi tappa. Järgmisel nädalal tuli tal aga näidata, et see sai olla ainult kuningas, kelle käsul poisid mõrvati. Eks niisugustel õpetamismeetoditel ole head ja halvad küljed. Igal juhul kaotas minu abikaasa varsti igasuguse lootuse Georgiga vaielda, sest viimasel õnnestus oma seisukohta alati kaitsta.

Pärast ülikooli töötas Georg Eesti kaitseministeeriu­mis. Kaastöötajad olid sõbralikud ja abivalmid, aga üks asi hämmastas teda: kõik mõtlesid, vähemalt täht­sates asjades, ühtemoodi. Mitte ai­nult et ei arutletud eri seisukohtade üle (keerulistel teemadel, nagu sõda Afganistanis, Iraagis või Gruusias, ei saa võtta ühemõttelist positsiooni), aga neid probleeme poleks nagu eksisteerinudki. Tuleneb see siis Nõukogude minevikust või püüdest seda eitada. Mõned meie kõrgharidusreformid võivad aga niisugust üheülbalisust mõtlemises veelgi suurendada.

Eesti kõrgharidusmaastiku korrastamise tähtsaimaks osaks on saanud kõrgkoolide arvu vähendamine. Prot­sess on vajalik ja loomulik, aga selle taga peaksid olema pragmaatilised kaalutlused, mis aitavad kõrghariduse kvaliteeti tõsta. Ühinema ei peaks ühinemise pärast.

Tartu ülikooli rektor Alar Karis kirjutab: "Tartu ja Tallinna ülikooli konkurents ei tervenda, pigem killus­tab niigi killustatud kõrgharidust" (EPL, 01.09.2009). Eesti ülikoolide omavahelist konkurentsi ja dubleerimist nähakse ressursside raiskamisena, mis sageli võib nii ka olla. Aga ma ei saa aru, kuidas saab rahvusvaheliselt konkureerida ilma sisemise konkurentsita. Kas Inglismaa vutikoondis oleks ilma Londoni Arsenali, Liverpooli FC, Manchester Unitedi või Chelsea'ta nii tugev, nagu ta praegu on? Muidugi mitte. Parimates jalgpallimaades (His­paania, Itaalia, Inglismaa, Brasilia) on tugevad liigad ja halastamatu sisekonkurents. Ka teaduses ja kõrghariduses ei saa see olla teisiti.

Mõlemad on vajalikud

Koostöö ja konkurents on mõlemad vajalikud, nagu inglased ütlevad: kurat on detailides ehk tasakaalu leidmises nende vahel, mis pidevalt kõiguvad. Usk ühte suurde ja õigesse on läbi aegade olnud hukatuslik nähtus. Eriti puudutab see tänapäeva kiiresti muutuvat ühiskonda, ka kõrgharidust.

Viimased seitseteist ja pool aastat olen töötanud kahes Londoni prestiižikas kolledžis - kaks ja pool aastat professorina LSE-s (London School of Economics and Political Science) ja viisteist aastat Londoni ülikooli King"s College"is korralise professorina. Mõlemad konkureerivad maailmas iseseisvate ülikoolidena ja on kahekümne parema hulgas. Londoni ülikool on rajatud konföderatiivsetele alustele ja koosneb eraldiseisvatest sõltumatutest kolledžitest. Viimased on iseseisvad juriidilised isikud oma eelarve, tudengite, õppejõudude ja õppekavadega. Mõned (nt LSE) kannavad kooli või hoopis mõnda muud nime. Seega pole oluline nimi, vaid see, mida nad teevad.

Kahtlemata on õppeasutuste kiirele arengule aidanud kaasa omavaheline koostöö, mitte ainult pidev konkurents. Palju ühiseid programme, loenguid ja üritusi, mis sõltuvad konkreetsetest vajadustest ja võimalustest. Muidugi on seal samuti probleeme, näiteks vennaskolledžite halvustamist, iseenda upitamist ja ülemäärast kiitmist. Aga kindlasti oleksid nii minu kui ka minu kolleegide väheseks jäänud juuksekarvad püsti tõusnud, kui keegi oleks ette kirjutanud, mis kursusi võiksime või peaksime lugema, missugused peaksid olema nende sisu, õpetamismeetodid jne. See oleks loomingulise teadus- ja õppetöö surm ning tuletaks meelde seltsimees Trofim Lõssenkot ja tema sõda geneetika vastu endises Nõukogude Liidus. Ühe Eesti ülikooli idee, kui selle all ei mõelda võrgustumist, vaid ühte rektorit, prorektorit ja nõukogu jne, oleks kõrghariduse valdkonnas samm tagasi "vanasse heasse stagnaaega".

Alar Karis on kirjutanud: "Vabaturu tingimustes ja piirideta maailmas ei konkureerita omavahel, rinda tuleb pista lähemate ja kaugemate naabritega, ka päris võhivõõrastega." Oleks üldiselt ju õige, kui sõnade "konkureerita" ja "omavahel" vahele panna sõna "ainult". Rektor Karisega tuleb nõustuda, et geograafiline paiknemine on ülikooli arengule väga tähtis. Rinda pistmine kaugemate konkurentidega tähendab tahes-tahtmata ka seda, et peame oma akadeemilisi töid kirjutama põhiliselt inglise keeles.

Ingliskeelne õpe on paratamatu

See, et Ameerika ja Briti kõrgkoolid on ülikoolide pingerea eesotsas, ei tulene anglosakside geneetilisest üleolekust ning isegi mitte nende paremini rahastatud ja hallatud haridussüsteemist. Õpetamine ja õppimi­ne rahvusvahelises keeles, mis on nendele riikidele ka rahvuskeel, on eelis, millest ei saa üle enne, kui mõni keel asendab inglise keele rahvusvahelise keelena. Kirjutades on mul alati tunne, et üle minu õla vaatab keegi Sorbonne"ist, Oxfordi, Cambridge"i, Columbia või Tel-Avivi ülikoolist. Olen kindel, et sama tunnetavad teisedki Eesti teadlased. Aga ainult nii püsib latt piisavalt kõrgel.

Õpetades Hiina, Kasahstani või Vene tudengeid ja kaasates ingliskeelseid professoreid, võiksime anda rahvusvahelisele tasemele vastava hariduse ka Eesti üliõpilastele. Näiteks Upp­sala ülikoolis on kogu magistriõpe inglise keeles. Tundes õigustatult uhkust selle üle, et meil on olnud 90 aastat emakeelset kõrgharidust, ning jätkates eestikeelse kultuuri ja hariduse arendamist globaliseeruvas maailmas, ei tähenda õpetamine ja teadustöö tegemine inglise keeles eesti­keelse kõrghariduse teisejärguliseks pidamist. Vaja on leida tasakaal.

Tippkeskused tõstavad tippu

Eesti ülikoolid saavad olla maailma või Euroopa tipus ainult mõnel erialal. Peaksime leidma tasakaalu üldise kvaliteetse kõrghariduse ning piiratud tippteaduse ja hariduse vahel, kus suudaksime olla rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised. Tippkeskused ei kujune üleöö, vaja on aega, raha ja tippteadlasi, kes saaksid enda ümber koondada andekaid teadlasi üle maailma. Nii kujunevad koolkonnad, mis konkureerivad ja teevad koostööd. Eestile on ääretult ohtlik, kui oma esimesi, kuid väga kiireid ja tõsiseid samme astuvaid konkurente püütakse seadusemuudatuste abil kiiresti kõrvaldada (viimastel aegadel rakendatud kõrghariduse strateegia elluviimise nimel). Juriidiliselt võib see olla küll korrektne, kuid eetiliselt on tegemist ebamoraalse ja Eesti kiiret arengut pidurdava tegevusega.

Alar Karis on kirjutanud, et tugev kõrgharidus on rahvusvaheline äri. Ise palub rektor abi riigilt, sest "tänapäevase konkurentsi tingimustes pole ülikoolide areng võimalik soodsa hariduspoliitilise keskkonnata". Õige, haridus on rohkemat kui lihtsalt äri. Äri elementide oskuslik kasutamine on muidugi vajalik kõrghariduse arendamiseks, kuid haridus on nn public good, mida ei tohi jätta ainult turumajanduse "nähtamatu käe" hoolde. Mitte juhuslikult ei ole New Yorgi ülikooli moto "A private university in the public service" (eraülikool, mis teenib avalikku huvi).

Koondagem jõud

Riigi ülesanne on luua tingimused, kus avalikud ja erakõrgkoolid võimalikult vabalt areneksid (või siis sureksid loomulikku surma). Eelisolukorra tekitamine mõnele ülikoolile peaks olema lubamatu isegi nende ülikoolide enda huvides. Kõrgkoolide jaotamine nn teadusülikoolideks, rakenduskõrgkoolideks ja veel millekski muuks on kahjulik. Inglismaal on tendents vastupidine. 1980. aastateni kehtis "elitaarne" kõrgharidussüsteem, kus ainult vähesed kõrgkoolid eesotsas Oxfordi, Cambridge"i ja Londoni ülikooli kolledžitega olid ülikoolid, aga teised kuulusid nn polütehnikumide hulka. Nüüd on neist saanud ülikoolid, mis on mitmes valdkonnas paremad kui vanade traditsioonidega kõrgkoolid. Vanad peavad pidevalt arenema, sest uued ja noored astuvad kandadele.

Meil on kujunenud välja kaks hariduskeskust: Tartu lõunas ja Tallinn põhjas. Mul ei ole kahtlust, et Tartu ülikool on Eestis tugevaim (mis iseenesest ei tähenda palju; tunneksime nagu uhkust selle üle, et Gerd Kanter on parim Eesti kettaheitja) ja mõningates valdkondades lausa maailma tasemel (see tähendab palju rohkem). Miks mitte omada ka kahte ülikoolide konföderatsiooni või konglomeraati: Tartu ülikool lõunas ja Viru (või Hansa) ülikool Virumaal; rahvusülikool Tartus ja rahvusvaheline ülikool Tallinnas. Muidugi ei tähendaks see, et rahvusülikool ei teeks rahvusvahelist koostööd ja rahvusvaheline ülikool ei tunneks huvi rahvushuvide ning -kultuuri uurimise ja edendamise vastu.

Viru ülikooli näeksin tõelise konföderatsioonina (nagu Aalto ülikool Soomes), kuhu eraldiseisvate juriidiliste isikutena võiksid kuuluda TLÜ ja TTÜ, aga miks mitte ka kunstiakadeemia, EBS ja akadeemia Nord? Väiksemad kõrgkoolid võiksid olla "suurte vendade" autonoomsed ja sõltumatud üksused. Kes soovib, võib jääda täitsa iseseisvaks. Vastasel juhul võib tekkida omamoodi "võimu vertikaal", mis ei sobi kokku demokraatliku õigusriigiga, kus konkureerivad erinevad vaated ja ideed ning absoluutne tõde kuulub nendele, kes ei tea, kui vähe nad teavad.

Lõpetuseks

• Kõrgharidus ei ole äri, kuigi on äriga seotud ja sellest sõltuv.

• Monopolism ja konkurentsi piiramine on kõrghariduses sama kahjulik nagu turumajanduses.

• Kõrghariduses ja teaduses peab vabasid ideesid ja kontseptsioone arutama ja arendama.

• Kõrghariduse juhtimine ja areng peab olema praegusest paindlikum. Seadused ei tohiks koostööd takistada, vaid peaksid seda soodustama.

• Teadlased on ka inimesed ning vahel võib juhtuda, et isiklikke ja rühma huvisid esitletakse kui ühiskonna omi. Kui me ei arvaks, et oleme targemad kui teised, ei jätkuks meil arrogantsust teisi õpetada. Küll aga ei tohiks ühiskond ja riik lasta meil ideid, kontseptsioone ja institutsioone üles upitada ja teisi maha suruda.