Varjupaigatöös on üks olukord, mida ükski loomakaitsja näha ei soovi, kuid mis kordub ikka ja jälle. Meieni jõuab hulkuv kass, kes on segaduses, stressis, vahel vigastatud või haige. Töötaja võtab kiibilugeja ja suunab selle kassi kaela piirkonda, et kiipi kontrollida. Käib piiks ja kiip on olemas. "Jess!" mõtleb ta. Tekib lootus, et ehk saame looma kiiresti omanikuga taas kokku viia.

Siis aga järgneb pettumus. Registrit kontrollides on vastus liiga tihti sama: kiip on registreerimata ja seega omaniku andmed puuduvad. Varjupaik saab endale järjekordse "eikellegi" kassi. Üle-eestiline kiibistamiskohustus ja ühtne register aitaksid seda probleemi suurel määral leevendada.

Kui loom ei ole registrisse kantud, ei saa me teda koju tagasi aidata

"Kiip on olemas, aga registrisse kandmata". Loomasõpradele, kes jälgivad hulkuvate loomade kuulutusi ja varjupaikade sotsiaalmeediapostitusi on see lause kindlasti väga tuttav. Paraku ei ole see varjupaigatöös erijuhus, vaid praktiliselt igapäevane reaalsus.

Siin peitubki üks suurimaid kiibistamisega seotud valearusaamasid. Kiibi enda küljes ei ole automaatselt loomaomaniku andmeid. Kiip on sisuliselt vaid number looma naha all. See number muutub tähenduslikuks alles siis, kui see seotakse omaniku andmetega lemmikloomaregistris. Ilma selleta ei ole mingil viisil võimalik tuvastada, kellele loom kuulub.

See tähendab, et ainuüksi kiibist ei ole mingit kasu, kiibiga loom jääb sellisel juhul täpselt samamoodi anonüümseks, nagu oleks ta kiibistamata. Loomaomanikega suheldes selgub, et registreerimine on alatihti tegemata jäänud just info puudumise tõttu. Eeldatakse, et vaid kiibi paigaldamisest piisab.

Kui loom ei ole registrisse kantud, ei saa me teda koju tagasi aidata. Me ei saa omanikuga ühendust võtta. Me ei saa ka kedagi vastutama panna, ei siis, kui loom on teadlikult hulkuma lastud, ega ka siis, kui on alust arvata, et teda on väärkoheldud.

Ta on sisuliselt "eikellegi" loom ja kuna ta inimkeelt ei räägi, siis võime vaid eeldada, mis põhjustel ta üksipäini tänavale on sattunud. Vastutama peab esimesed 14 päeva kohalik omavalitsus, kust loom hulkuvana leiti ja edasi on ta MTÜ üleval pidada, kes saab seda teha vaid annetustele tuginedes.

Koerte puhul näeme juba praegu, kui suur on selle lihtsa, aga olulise protseduuri mõju. Koerapidamiskultuur on Eestis õnneks üsna heal tasemel ja enamik varjupaika jõudvatest koertest on kiibistatud, registrisse kantud ning nad jõuavad kiiresti omaniku juurde tagasi.

Kassidega on pilt hoopis teine. Valdav enamus neist on tuvastamata ja see tähendab, et nad jäävad varjupaikadesse pikemaks ajaks. Me näeme neid, keda ei saagi kunagi koju tagasi aidata. Me näeme kolooniaid, mis on kasvanud paarist hulkuvast kassist mitmekümne pealiseks. Näeme hukkunud kasse, kelle omanikud ei saagi kunagi teada, et nende lemmik on leidnud traagilise lõpu.

Ja kahjuks näeme ka seda, et omanikke lihtsalt ei huvitagi, mis nende kassist on saanud ning pikemalt mõtlemata võetakse uus loom, et see kannatuste ahel saaks jätkuda. Me põhimõtteliselt kogume kasse varjupaikadesse ja see omakorda suurendab nii varjupaikade kui ka kohalike omavalitsuste töö- ja rahalist koormust.

Lisaks omavalitsuste ja varjupaikade koormusele on kiibistamisel ja registreerimisel otsene mõju ka loomade heaolule.

Mõned loomad kohanevad varjupaigas kiiresti, mõned mitte. Võime loomale pakkuda parimaid võimalikke varjupaigatingimusi, kuid tuttavast kodusest keskkonnast eemalolek, uued lõhnad, helid ja võõrad inimesed ning teised loomad tõstavad tahes-tahtmata tema stressitase. Mida kiiremini liigub loom varjupaigast omaniku juurde tagasi, seda parem tema heaolule. Neil põhjustel on kiibistamis- ja registreerimiskohustus varjupaikade jaoks kriitilise tähtsusega.

Seadus üksi ei lahenda probleemi, kui inimesed ei tea või ei mõista, mida täpselt teha tuleb. Muidugi on suurema muudatuse sündimiseks vaja seadust, aga ka huvigruppide pingutust ja loomaomanike tegutsemist.

Loomakaitsjad on kasside ja koerte kiibistamis- ja registreerimiskohustust püüdnud läbi suruda umbes 15 aastat. Meil on hea meel, et praegused seadusetegijad näevad selle olulisust. Praegu on suund õige ning eelnõu on peagi valitsusse liikumas. Loodame, et valitsusse jõudes langetatakse loomasõbralikud valikud.

Lõpetame kasside kogumise ja vaatame suuremat pilti

Registreeritud kiip aitab ennetada ka seda, et tänavatele sündinud hulkurkasside kogukonnad ehk kolooniad tekkida saaksid. Kiibistamine aitab Eesti loomapidamiskultuuri tulevikku kujundada. Praegu tegelevad omavalitsused ja varjupaigad piltlikult tulekahju kustutamisega, aga võiksime tegeleda ennetustööga.

Kuidas aitab kiibistamis- ja registreerimiskohustus kassikolooniaid ennetada? Toon näite päriselust.

Ühe maapiirkonnas elava memme kuuri alla ilmub kass. Memm ei tea, kelle oma ta on. Praegu, mil kiibistamine ja registreerimine ei ole kuigi levinud ega ka seadusega kohustuslik, mõtleb ta: "Las ta olla siin. Küllap ta ei kuulu kellelegi ja keegi teda ei otsi. Pole mõtet kuhugi helistada."

Memm toidab kassi ja mõne kuu pärast on kuuri all juba kümme kassi. Sünnivad uued pesakonnad. Algab uus paljunemisahel.

Kui kiibistamine ja registreerimine oleks kohustuslikud ja ka maapiirkondades levinud, oleks pilt teine. Juba esimese kassi ilmudes teaks memm, et esimene mõistlik samm on lasta kassi kiipi kontrollida, sest see on Eestis standard, mitte erand; ta võtaks ühendust varjupaigaga, kes kontrollib kiipi, ja kass tagastatakse omanikule. Kui kiip puudub või on registreerimata, siis varjupaik saab looma juba varakult aidata.

Loomaomanikud ei pea jääma ootama seaduse jõustumist. Juba nüüd saab kontrollida, kas lemmikloom on kiibistatud, ja kontrollida, kas kiip on kantud registrisse. Üle-eestilisest lemmikloomaregistrist saab andmeid vaadata ja neid vajadusel täiendada.