Eestil napib raha, et pakkuda teenuseid samal tasemel kui varem ja täita kõiki võetud lubadusi. Nii mõjub eriti ahvatlevalt Rootsi soov maksta Eestile vanglarendi eest kümneid miljoneid eurosid aastas.

Sellise lubaduse kõrval võivad kahvatuda ka kiuslike juristide kriitilised märkused. See artikkel püüab selgitada, et nende küsimuste eesmärk ei ole uuele vastu seista, vaid näidata, et on küsimusi, millele vastutustundlik riigijuhtimine ei tohiks kuitahes suure tasu eest vastamata jätta.

Vanglarendi (ja sisuliselt vangirendi) õiguspärasust põhjendab seadusandja advokaadibüroolt Sorainen tellitud analüüsi refereerimise abil, millele tugineb ka Rootsiga sõlmitava vanglarendi kokkuleppe seletuskiri. Advokaadibüroo analüüsi terviktekst ei ole avalik ning sellele puudub seadusandja enda põhjalik hinnang. Tasub meeles pidada, et kuigi riigil on advokaatidelt võimalik sisse osta hinnang õiguslikule küsimusele, ei osale nemad poliitilises otsustusprotsessis ega kanna valimistel vastutust kodaniku ees.

Karistusvõim on riigi tuumikfunktsioon. See tähendab, et riik peab seda teostama ise, selge vastutuse ja kontrolli all. Vangistamine on kõige intensiivsem põhiõiguste piirang ning peab alluma täielikule õigusriiklikule kontrollile. Iga inimene, ka vang, on põhiõiguste kandja ning tal peab olema õigus pöörduda kohtusse. See teadmine ei pruugi meile meeldida, kuid see on meie endi huvides. Igaühe kaebeõigus on garandiks riigivõimu omavoli vastu.

Samal ajal ei saa me luua olukorda, kus see koormus muutub süsteemile talumatuks. Eestis on juba praegu probleemiks kohtute suur töökoormus ja kohtunike nappus. Riigikohtu esimees on korduvalt viidanud kohtunike järelkasvu puudusele ning õiguskantsler juhtinud tähelepanu vanglaametnike nappusele. Vangide kaebused moodustavad juba praegu veerandi halduskohtute tööst ning kaebuste arv ei ole vangide arvu langusest hoolimata vähenenud, vaid liigub viimastel aastatel tõusvas joones.

Puudub alus arvata, et Rootsi vangide saabumine vähendab Eesti vangide kaebusi või et teise riigi vangid on vähem õigusteadlikud. Vastupidi, Eesti vangide kaebused võivad kasvada, kui nad tunnevad, et Rootsi vange koheldakse paremini.

Ka Rootsi vangidel on mitu põhjust kohtust abi paluda, näiteks küsimus nende allutamisest Eesti riigivõimule ilma selge nõusolekuta ning teistes riikides vangirendi käigus ilmnenud praktilised probleemid nagu keelebarjäär ja piiratud taasühiskonnastamise võimalused.

Vangirendi võimalusi on seni Euroopas rakendatud sisuliselt vaid kahel korral – Belgia ja Hollandi ning Norra ja Hollandi vahel – ning sedagi piiratud aja jooksul, vastavalt umbes kuueks ja kolmeks aastaks. Mõlemal juhul käsitleti seda ajutise lahendusena ning praktikas kerkis esile hulgaliselt õiguslikke ja praktilisi probleeme. Ühendkuningriigis on sarnane plaan jäänudki keeruliste õigusküsimuste taha pidama. Samuti on ootel Taani ja Kosovo projekt.

Oluline on siiski see, et mujal on olnud tegemist õiguslikult teistsuguse lahendusega kui Eesti ja Rootsi puhul plaanis: mudelit, kus ühes riigis, antud juhul Rootsis, süüdimõistetutele hakkab kohalduma hoopis teise riigi, ehk Eesti, vangistusõigus, ei ole keegi seni katsetatud. Kuna eelnõu materjalid ei selgita, kuidas selline lahendus suhestub Rootsi ja rahvusvahelise õigusega, ei ole tegelikult selge, kas ja mil määral võiksime neid inimesi vastu võttes nende õigusi rikkuda, andes neile omakorda põhjuse kohtusse pöörduda.

On lubatud, et Rootsi makstav tasu katab kõik lisakulud, sealhulgas kohtute, prokuratuuri ja julgeolekuasutuste koormuse kasvu. Paraku pole need arvutused avalikud ning pole selge, millistele eeldustele prognoosid tuginevad. Aga isegi kui lisaraha katab kasvavad kulud, jääb küsitavaks, kas sellest ka Eesti ühiskonnale tegelikku kasu sünnib.

Neile ja teistele küsimustele peab lähiajal vastuse leidma riigikogu. Olgu seejuures ära märgitud ka üks menetluslik nüanss: seletuskiri märgib napilt, et lepingu ratifitseerimiseks piisab parlamendi lihthäälteenamusest. Ometi näib leping sisaldavat ka kohtumenetlust puudutavaid küsimusi, mille muutmine eeldab põhiseaduse järgi absoluutset häälteenamust ehk vähemalt 51 poolthäält. Ka see väike detail paneb mõtlema, et kõiki lepinguga seotud küsimusi ei pruugi olla veel piisava põhjalikkusega läbi analüüsitud ja põhjendatud.

Meenutades president Lennart Meri: "Eesti riik on kulukas ja Eesti riik on kallis. Ta on kulukas kodaniku rahataskule ja ta on kallis kodaniku südamele." Karta on, et põhimõttelisest arutelust, kuidas Eesti riigi saavutatud elutase kehtiva maksukoormuse juures säilitada, ei päästa meid ka Rootsi rahalaev. Sellega kaasnevaid riske ei tohiks aga riigivõim niigi pingelises ühiskondlikus olukorras jätta piisava tähelepanuta.