Iga päev toob uudiseid valitsuse kavatsustest seoses järgmise aasta riigieelarvega ja midagi head see enamikele eestimaalastele ei tõota. Kui 2023. aasta kevadel valitsust moodustades ja plaane tehes kõlasid suured sõnad ning uhked lubadused, mis vooliti ilusateks ja säravateks, siis nüüd on jõutud seisu, kus hurraa-valitsusel on saabunud laupkokkupõrge elu enesega.

Enne valimisi ei räägitud reaalsest eesootavast, vaid maaliti helesiniseid unistuspilte, muidu poleks ju valijad oma hääle nüüdsetele valitsuserakondadele andnud. Teisisõnu valetati rahvale teadlikult ja tahtlikult.

Rahva meelsust ja hoiakuid asuti koheselt pärast valimisi suunama stiilis, et rahandus on halvas seisus ning selles on süüdi kõik teised. Tulevad rasked ja valulikud ajad, mis nõuavad igaühe panust. Kogu retoorika suunati sellele, et ujuda välja varasematest jutupunktidest ning maandada 2025. aasta eelarvega kaasnevaid ebapopulaarseid sõnumeid.

Retseptiravimid kallimaks

Eestis on vägagi mõistlik rahvas, me mõistame ning oleme valmis panustama, aga see pidev uute maksude kehtestamise ralli, sotsiaalsete garantiide mahakriipsutamine ning inimeste rahakotist järjest uute eurode välja koukimine on juba ammu ületanud rahva taluvuse piirid.

Viimaseks piisaks on saamas omaosaluse neljakordne kergitamine tervishoius, et saada kokku riigieelarve mõttes marginaalne 15 miljonit eurot, jättes samal ajal kasutamata võimalus koguda kordades suuremaid summasid eelarvesse kasvõi pangamaksu kaudu.

Sõna "julgeolekuküsimus" on viimasel ajal (kuri)tarvitanud pea iga minister oma valdkonna eest seistes. Arvestades, kui vait on olnud terviseminister Riina Sikkut (SDE) oma valdkonna eest seismisel ja vaadates nüüd avalikuks tulnud plaani tõsta niigi kõrget tervishoiu omaosalust, jääb arusaamatuks, millega minister täpsemalt tegeleb. Terviseminister Sikkut nentis intervjuus, et Eestis on tervishoius patsientide omaosalustasu küll niigi kõrge, aga praeguses olukorras tuleb teha valikuid. Seega lahendus on lihtne: tõstame seda veelgi.

Mis on ministri plaan? 2025. aastast tõuseb ministri nägemuse kohaselt eriarsti ja EMO (erakorralise meditsiini osakond) visiiditasu neli korda ehk viielt eurolt 20-le eurole, retseptitasu, kui lähete ravimit apteegist ostma, 2,5-lt 3,5-le eurole ja voodipäevatasu 2,5-lt eurolt viiele eurole.

Esmapilgul võib ju tunduda, et tegemist on väikeste summadega, aga kui mõelda selle peale, kes vajavad igakuiselt ravimeid, viibivad haiglaravil ja samal ajal peavad külastama eriarste, siis on selgemast selgem, et raha soovitakse võtta sealt, kus seda niigi kriitiliselt vähe. Viibides haiglas ühe kuu, tuleb praegu maksta 75 eurot, aga uuest aastast 150 eurot voodipäevatasu. Taas "kingitus" kõige nõrgematele, kelle toimetulekut mõjutab see oluliselt drastilisemalt, kui kogutav 15 miljonit eurot mõjutab riigi hakkamasaamist.

Tervishoiukulude omaosalus ei ole lihtsalt sõnakõlks. Omaosaluse määr on indikaator, mis näitab, kas tervishoiuteenused on elanikele kättesaadavad või mitte, ning kui see on liiga kõrge, on inimestel valikus kontrollimatult edasi halvenev tervis või vaesusse langemise oht. WHO soovituslik omaosaluse tase on 15 protsenti. Eesti paistab rahvusvahelises võrdluses silma kõrge omaosaluskoormusega, mis on kõrgem nii EL-i keskmisest (14,5 protsenti) kui ka enamikust ühenduse riikidest, ulatudes 2022. aastal 23,1 protsendini (2021. aastal 22,5 protsenti).

Raha võetakse nõrkadelt ja vaestelt

Omaosaluse kriitiliseks piiriks peetakse 25 protsenti, mille ületamisel võivad tekkida raskused arstiabi, hambaravi, ravimite ning teiste eluks vajalike teenuste ja kaupade eest tasumisel. Seega on ministri soov pista jälle käsi inimeste tervise taskusse enam kui küüniline.

Miks me ei kuule midagi sellest, kuidas tervishoiu kitsaskoht süsteemselt lahendada? Näiteks on Eesti Perearstide Selts välja töötanud esmatasandi tervishoiu arengukava, mida pole vastu võetud ega rakendama hakatud, ning endiselt pole meil uut haiglavõrgu ega kiirabi arengukava. Selle asemel pumbatakse lihtsalt raha süsteemi, mida ei optimeerita ja millest ei kõrvaldata mittevajalikke teenuseid ega tegevusi, näiteks dubleerivaid analüüse.

Kõige nõrgematelt ja vaesematelt on ikka lihtsam võtta, kui süsteemi ennast tõhusamaks ja eesmärgistatumaks arendada, kuigi just see peaks olema ministri töö.

Kui ministri erakonnakaaslane teeb avalikult üleskutseid kultuuritöötajate streigiks, kuna kultuuriminister Heidy Purga ei tõsta palku, siis küsiks, kas kõik eestimaalased peaksid tulema tänavatele, sest sotsist terviseminister tahab rahva tervise tervikuna ohvrialtarile viia? Kas inimeste tervis ja toimetulek pole julgeolekuküsimus? Miks ei seisa minister oma vastutusvaldkonna eest?