Eestis toimuvad oktoobrikuus kohaliku omavalitsuse valimised 79 omavalitsuses. Keskerakond teatas, et neid saab valida 73 paigas, EKRE kirjutas, et nad osalevad 50 omavalitsuses ja IRL andis teada, et nad on esindatud 47 kohas. Kõikidel oli vastavas uudises toonitatud, et tegu on nimekirjadega. 
 
Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et nimekiri on nimede loetelu. Jah, nimede, mitte nime. Kuigi nii Keskerakond, EKRE kui ka IRL on kolmes omavalitsuses väljas mitte nimekirja, vaid üksikkandidaadi tasandil. Harvad pole ka juhud, kus nimekirjas on alla kümne kandidaadi. 
 
Parlamendierakondadest pole ühenimelistest nimekirjadest puhas ka 54 omavalitsuses võistlev Reformierakond, kes ei suutnud rohkem kandidaate nimekirja saada Maardu linnas.
 
39 omavalitsuses esindatud Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal on väikseim 7-liikmeline Jõhvi valla nimekiri Ida-Virumaal. 
 
Teen ettepaneku, et poliitterminoloogias võiks kokku leppida, et valimisnimekirja austavat nimetust saaks kanda valimistel sel juhul, kui omavalitsuse nimekirjas on koalitsiooni jagu nimesid. Näiteks sügisest Eesti populaarseima suurusega, 21-liikmelise volikogu puhul peaks nimekiri olema vähemalt 11-liikmeline. 
 
Eelolevatel valimistel jääb Riigikogus esindatud erakondadel alla selle piiri 57 nimekirja: SDE-l 3, Reformierakonnal 9, Keskerakonnal ja IRLil 13 ning EKRE-l koguni 19.
 
Vähemdemokraatliku  riigikorra puhul võiks koalitsioonivõimetute nimekirjade puhul olla valimiskomisjonil õigus kalameeste eeskujul saata nad alamõõdulisena tuldud teed tagasi, et nad saaks suuremaks kasvades tagasi tulla. 
 
Veidi võib mõista erakondade soovi end tegelikust suuremana paista, kuid tahes-tahtmata tuleb meelde võrdlus selle meeste WCga, kus koristaja on meeste pissuaari juurde kleepinud sildi „Ära ennast üle hinda, astu lähemale“. 
 
Lõpetuseks tunnistan, et palju suurema huviga kui libanimekirjade uudist loeks erakondade teateid, kus põhjendataks, miks IRL pole ühegi nimekirjaga väljas Lääne- ja Põlvamaal ning miks EKRE ei „anna tuld“ Ida-Virumaal. •