Piimanduses pigistab king juba aastaid kõvasti: jaekauplused ja piimatööstused riisuvad piimatootjate arvelt selle vähesegi koore, mis tekib, nii et tõelisele väärtuse loojale - tootjale - jääb enamasti üksnes rõõm lehmapidamisest, sest piimatootmine on pikalt kahjumlik olnud. Ka tööstused suruvad hindu jaeturu ja tootmise tihedas konkurentsis üha alla, nii et nendegi koor on vahepeal väga lahja olnud. Ehkki sügisest on piima kokkuostuhinnad pisut tõusnud, on äraspidine olukord, mis tootjaid ei rahulda, kestnud tegelikult juba aastaid. Nõnda ongi toorpiim pigem sentide eest välismaale maha müüdud kui Eesti töötlejatega puid ja maid jagatud - piima kui kiiresti rikneva kaubaga ei saa pikalt mõtlema jääda ning pigem müüakse sinna, kust piskugi kindla peale kätte saab.

Piimanduskonjunktuurist rääkides on riik kogu aeg rõhutanud Eesti piima vähest väärindamist, millega eksporditurgudelt kasumit teenida, ent teisalt on jalus olnud ka konkurentsiseadus, mis ei luba ühelgi tootjal turul nii suureks kasvada, et mahud eksporditurgude jaoks piisavad oleksid. Nokk kinni, saba lahti.

Mõningast leevendust tõotab nüüd pakkuda Euroopa Liidu ehk maaelu arengukava rahakott, mille arvelt maaeluministeerium toetab uue, põllumajandustootjate enamusosalusega loodava ühistulise piimatööstuse rajamist. Taotlusvoor, millega 15 miljonit uue tööstuse rajamiseks eraldatakse, toimub veebruaris, nii et suveks peaks selge olema, kes saab raha koos rohelise tulega peamiselt ekspordile orienteeritud tootmise rajamiseks.

Praegu toodetakse Eestis toorpiima kaks korda rohkem kui siin ära tarbitakse, mis ongi tinginud selle odava väljamüügi naaberriikidele. Uus tööstus peaks aga elu piimatoodete ekspordile sisse puhuma.

Konkurentsiseadus takistab suurühistu teket

15 miljonit on suur raha ning olukord piimandusturul selline, et ühistud tegutsevad agaralt, et kokku saada piisav toormevõimekus, et toetusele kandideerida. Tublisti panustama peab ka alustav tööstus ise: riik toetab tööstuse rajamist eeldusel, et taotlejad investeerivad ise, sõltuvalt toetusmäärast, vähemalt 22,5 kuni 45 miljonit eurot juurde.

"Määrus seab ette üldised raamid ja nõuded, millele uus tööstus peab vastama. Muuhulgas ka seda, et see peab olema ekspordile suunatud ja suutma töödelda vähemalt 25 protsenti Eesti piimast, ning et selle enamusosalus peab kuuluma põllumajandustootjate ühistutele," selgitab maaeluministeeriumi kaubanduse ja põllumajandussaadusi töötleva tööstuse osakonna juhataja Taavi Kand.

Praegu on ainult 17 protsenti töötlemise võimsusest ühistulise tootmise käes, ülejäänu tuleb eraomanduses suurettevõtetest, kuhu enamik piimatootjaid oma piima müüb. Piimandusühistu EPIKO nõukogu esimees Märt Riisenberg selgitab, et sellise olukorra taust peitub konkurentsiseaduses, mis ei luba ühelgi piimandusühistul liiga suureks kasvada, ehkki just võimsus on see, mida eksporditurgudele sisenemiseks vaja oleks.

Nimelt ütleb seadus, et turgu valitseva seisundi omamist eeldatakse, kui ettevõtjale või mitmele samal kaubaturul tegutsevale ettevõtjale kuulub kaubaturul vähemalt 40 protsenti käibest - see võimaldab seaduse silmis tegutseda ettevõtjal juba arvestataval määral sõltumatult konkurentidest, varustajatest ja ostjatest.

Seega peab turu olukorrast lähtuvalt leidma liitlasi, et toetusele üldse kvalifitseeruda. EPIKO nii suur ei ole. Riisenberg tunnistab, et töö piisava mahu kokkusaamiseks käib ning taotluse plaanivad nad kindlasti esitada.

"On grupp piimatootjaid, kes kokku vastab nõuetele ja nendega koos plaanime taotluse esitada. Praegu sel veel nime ei ole, aga kavatsuste protokoll on allkirjastatud," ütleb Riisenberg, kinnitades, et 25 protsendi tootmise määr on sellel seltskonnal kamba peale täidetud.

Palju üldse taotlejaid olla võiks, ta täpselt ei tea, kuigi turu struktuuri vaadates aimu on. "Lihtne matemaatika ütleb, et neid taotluse esitajaid palju olla ei saa, üks-kaks-kolm võib-olla."

Ehkki mõeldud on juba nii konkreetsetele turgudele kui ka toodetele, ei soovi Riisenberg konkurentsi tõttu veel avaldada. "Seda, et me piimast saia hakkaks tegema, meil kavas ei ole, aga ikka kaasaegseid asju, tootearendus areneb tänapäeval kiirelt. Tahame uut tööstust ikka kaasaegsel tasemel ja võimalikult madalate kuludega teha."

Riisenberg peab riigi otsust uue tööstuse toetamiseks ainuõigeks sammuks. "Praegune olukord piimanduses on halb: füüsiline töötlemisvõimsus ei vasta piimakogusele, mis siin iga päev toodetakse ja omandivorm on selgelt aktsiaseltside poole kaldu. Väike grupp eraomanikke on töötlemise omanikud ja sellega on tooraine tootjate huvi kasumi saamisest ära lõigatud. Ainult 17 protsenti töötlemise võimsusest on ühistulise tootmise käes - see on üks põhjus, miks toorpiima välja viiakse," põhjendab Riisenberg. "Selle toetuse järele on reaalne vajadus. Oleme juba aastaid ministeeriumis seda vajadust arutanud, kui toetuse meetmest polnud veel juttugi."

Ta peab oluliseks, et riik lisaks toetuse andmisele ka konkurentsiseaduse 40 protsendi turuosa nõude tühistaks: Eesti tootmismahtude juures teeb see 800 000 tonni piima, ent EL-i vajadustele suudaks vastata vähemalt miljoni tonni tootmise juures. Eestis aga sellise mahu juures enam ühistut pidada ei tohi.

"Seadusandlusega tuleks probleem lahendada, kui tahta, et piimasektori areng oleks normaalne," on Riisenberg kindel.

Ka teine ühistu, E-Piim teeb ettevalimistusi toetuse taotlemiseks, ehkki lõplikku otsust veel pole. 

"Eks plaan on ju pikaajaline ja hea, ikka peame läbirääkimisi," kinnitab ühistu juht Jaanus Murakas. "E-piim on selle projektiga tööd teinud, aga lõplikud otsused, kas taotlus esitada või mitte, sõltuvad mitmetest asjaoludest. Täna seda otsust veel pole. Eks me selle lähima kuu aja jooksul peame tegema.".

Ka Murakas ei taha plaane suurt avaldada, sest need on äriplaaniga tihedalt seotud, kuid leiab, et nende osalemine oleks iseenesest loogiline.

"Täna Eestis palju eksportijaid ei ole, E-Piim ongi siin üks. Varumisühistutel on teised suunad," põhjendab ta.

E-Piima juht peab oluliseks, et uus tööstus oma eesmärki täidaks, sõltumata sellest, kas nemad toetusvääriliseks osutuvad või ei.

"Tähtis on, et keegi ehitaks just nimelt õigetele turgudele orienteeritud efektiivse tehase, vastasel juhul on tast vähe tolku. Idee on ju üllas, et toorpiim Eestisse tagasi tuua, mis praegu Lätti-Leetu eksporditakse, aga äriplaan peab olema väga vettpidav, sest piimandus on habras äri ja siin on kerge libastuda," tõdeb Murakas.

Taotlejate kohta eelinfo puudub

Maaeluministeeriumis enne vooru toimumist veebruari keskpaigas veel ei teata, kas ja kui palju taotlejaid üldse tuleb.

"Enne taotluste laekumist ei tea me, kes taotleb, mida täpselt soovib seal tootma hakata, kuhu turustama jne. See selgub taotlustest. Ka ei tea me täna, kes kindlasti taotlema tuleb, sellist nö eelkinnitust me ei küsi taotlejatelt," selgitab maaeluministeeriumi kaubanduse ja põllumajandussaadusi töötleva tööstuse osakonna juhataja Taavi Kand.

Eraettevõtted on uut meedet kritiseerinud, pidades seda turumoonutuseks, sest nende osakaal sellega ju kahaneb ning jäme ots läheb ühistute kätte. Kand moonutust konkurentsi kahjustavaks ei pea.

"Iga toetus moonutab rohkem või vähem turgu. Toetuse andmisel peab hoolitsema selle eest, et see moonutus oleks põhjendatud ja sellest tulenev kasu ületaks võimaliku turumoonutuse kahju. Näeme, et põllumeeste ühistule kuuluva tööstuse puhul on see kasu olemas. Toetuse üldpõhimõtted on heaks kiitnud nii maaelu arengukava seirekomisjoni liikmed kui Euroopa Komisjon,“ rõhutab ta.