Luulekogu sisaldab aastatel 1988-2012 kirjutatud luuletusi ja laulutekste sellistele ansamblitele nagu Sõpruse Puiestee, Metro Luminal, Kosmikud, Vennaskond, Unenäopüüdjad ja The Tuberkuloited.

Tallinnas Kullo lastegaleriis toimunud esitlusel tutvustas oma loomingut ka raamatu illustratsioonide autor Sven-Erik Stamberg. Muusikalise poole eest hoolitses Sõpruse Puiestee, kuhu Vaik kuulub ka helilooja ja muusikuna.

Intervjuus ERR-i uudisteportaalile ütles Vaik, et laulude tekstid hakkavad tulevikus üha tähtsamat rolli mängima, sest kui tehnika arengu ja kodustuudiote tõttu on muusika tegemine muutunud varasemast mõnevõrra lihtsamaks, siis sõnumit kandvate laulutekstidega tuleb endistviisi vaeva näha.

Oled olnud Eesti muusikamaailmas tuntud sõnadekirjutaja juba väga pikka aega, miks esimene luulekogu alles nüüd kaante vahele sai? Materjali oleks ju olnud juba varem piisavalt...

Küllap oli siis õige aeg, ma ei oska paremat põhjust leida. Kui oleksin teinud seda aastal 2005, jäänuks mõned vahest väga "olulised" tekstid välja. Ja tegelikult ei oska ma määratleda, millal hakkasin end sedavõrd luuletajaks pidama, et tekste ka paberil ja lauludest eraldiseisvalt vaadata.

Kindlasti oli siin väga suur osa sõpradel ja lähedastel, kes tagant tõukasid. Erilist rolli selles teostuseloos mängis pinginaaber Erkki Juhandi. Tema viis mind ka kokku raamatu illustraatori, kunstnik Sven-Erik Stambergiga. Sveni tööd inspireerisid koheselt ja kogu teostus hakkas peas reaalset selgust võtma.

Kas raamatu ilmumine on sinu jaoks ka teatav murranguline hetk loometeel? Näiteks, kas edaspidi on plaanis senisest rohkem pühenduda kirjutamisele, mis pole otseselt seotud muusikategemisega? Äkki on isegi mingeid kavatsusi proosa vallas kätt proovida?

Osaliselt jääb see kindlasti mu elus murranguliseks, aga mil moel, eks sellest saab alles hiljem aru. Tahaksin välja anda proosatekstide kogumiku, neidki on aastate jooksul kogunenud vähemalt raamatu jagu.

Aga luulet ennast ei saa päris planeerida. Ma ei ole luuletaja, kes oskaks kirjutada tellimuse peale. Jah, ma võin ennast küll rohkem "kokku võtta", aga see, kas tekst tuleb ehk saab küpseks, seda ma kontrollida ei oska ja ausalt öeldes ei tahagi.

Oled omal ajal elanud Soomes, kus rokk- ja poplaulude sõnadel on sagedamini kui Eestis tõsine ja mõtlik sisu. Kuivõrd on Soome muusikamaailmaga kursis olemine sinu loomingut mõjutanud? Kas Eesti muusikud peaksid sinu arvates senisest rohkem oma laulude sõnastusele tähelepanu pöörama, näiteks kasutama ka sagedamini kodumaiste luuletajate loomingut?

Kuigi elasin Tallinnas ja Soome TV oli kättesaadav, siis õppisin keele siiski ära kohapeal olles, alles 1990. aastate alguses. Nooruses mõjutas mind kõige enam siiski vene muusika, Akvarium, Kino, Jegor Letov. Alles 1990. aastate alguses järgnesid soome sõnumibändid, eelkõige siis Leevi and The Leavings, SE, Sig ja teised.

Eesti tekstikirjutajad võiksid aga olla tõsisemad ja sihikindlamad. Mida aeg edasi, seda rohkem määrab muusika juures just sõnum ja sellel on omad põhjused. Tänapäeval on muusikat teha aina "lihtsam", tehniliselt on see võimalik igas kodustuudios ja piisab vaid keskmisest tahtmisest, millele lisandub hea maitse. Tekstide osas ei ole aeg aga oma korrektiive teinud. Masinad tekste veel ei kirjuta.

Minu õnneks ei oska ma siiani eriti inglise keelt. Nii ei ole mul ka hirmu kopeerida ega ka aukartust kirjutada tekste, mis selles maailmakeeles võib-olla on juba ammu olemas.

Jätkates natuke eelmist küsimust - Soomes on tuntud laulusõnade kirjutajad juba ammu võrdväärsed luuletajate, kirjanike, heliloojate ja teiste tuntud kultuuritegijatega, meil kipuvad paljud kultuuriajakirjanikud aga endiselt eristama "tõsist" kultuuri ning roki- ja popkultuuri vallas toimuvat. Miks see nii on, kaua see kestab ja mida ette võtta? Või äkki see ongi normaalne?

Tegelikult seda vahetegemist muidugi olema ei peaks ja minu meelest on see piir ka hägustumas. Loodan, et antud luulekogu aitab sellele kaasa. Aga esimestena purustasid "akadeemilise müüri" vist Urmas Alender ja Tõnu Trubetsky. Miks mitte ka Juhan Viiding. Pean siin silmas laulvaid luuletajaid või kui endast rääkida, siis neid, kes kirjutavad tekste arvestusega, et need võiksid ka viisistatuna kõlada.

Ma ei arva, et midagi peaks kindlasti ette võtma, küll aga tundub kohati, et kultuuriajakirjandust (ja akadeemilist ringkonda laiemalt) valdab teatud ja osaliselt ka õigustatud hirm, et seegi vähene tähelepanu või toetus, mida neile antakse või saadakse, võiks jaguneda ka näiteks "pullimeeste", Indrek Hirve või Erkki-Sven Tüüri vahel. Ja seetõttu üritatakse seda piiri ka hoida. Kohati muidugi liiga jäigalt, kramplikult.

Sinu loomingus on rohkelt küllaltki süngeid, isegi depressiivseid teemasid, samas ei saa ka öelda, et seal ühtegi lootusekiirt ei paistaks. Kust see lootus tuleb - religioonist, usust inimeste sisimas peituvasse headusesse või millestki muust?

Ma ei saa teisiti, kui pean vastama: usust ja armastusest, sest lootuse mainisid sa juba küsimuses ära.

Sul on lisaks muusikale ja luuletamisele olnud alati ka selged ja argumenteeritud seisukohad ühiskondlikult olulistes küsimustes. Nüüd, taasiseseisvumise aastapäeva paiku ka traditsiooniline küsimus: kas me sellist Eestit tahtsimegi?

Ma olen suhteliselt opositsiooniline. Kui keegi ütleks täie kindlusega, et jah, täpselt sellist Eesti ma tahtsingi, siis on see inimene kas surnud või lihtsalt vaimsete häiretega. Ma läheksin oma vastuses liialt pikaks, et seda kõike, mis häirib, lahti seletada, aga samas öelda, et noh, käib kah või vastupidi, poleks aus.

Siiski ei tohiks unustada, kust me tulime, vähemalt mitte meie põlvkonnal. Kõige enam häirib valede ja tõdede ähmastumine ning seda valede kasuks. Ning et sellist konformismi peetakse enesestmõistetavaks normiks, milleta nagu ei saakski, ja võitlust selle vastu - isegi oma südames - mingiks "äärmusluseks".