Te tulete Soomest. Seal oli teil mitmepäevane riigivisiit. Ütlesite Õhtulehele, et läksite Soome uurima, mis on sealse rahva õnnelikkuse valem. Mis te siis teada saite?

Väga palju teada ei saanud. Tuleb ilmselt uuesti minna ja küsida, mis see on. See ei ole lihtne küsimus vastata, kuidas inimene saab õnnelikuks. Osad soomlased ei usu ise ka, et nad on kõige õnnelikum rahvas. Aga eks tuleb ikka naabrite juurest üht-teist õppida ja üle võtta, mitte küll kopeerida. Võib-olla see nende rahulikkus... Nad võtavad kõike kuidagi rahulikumalt ja ei lähe nii ruttu närvi. Ja ei taha nagu saada maksimumi, vaid nad tunnevad rõõmu väiksematest asjadest. Kui ei saa 100 protsenti, siis on rahul ka 60 protsendiga. Meie tahame kogu aeg saada maksimumi, kütame end üles ja siis see õnn ju õuele ei tule. Reaalsus on teine.

Kas see soomlaste õnn oli ka nende silmadest näha, kui te Soome poliitikute või ettevõtjatega kohtusite?

Iga rahvas käitub erinevalt. Kui ma vaatan meie poliitikute silmadesse, siis neil on ka sära silmis. Senikaua kui sa saad poliitikat teha ja võimul oled, siis läigib sealt seda sära vastu väga palju.

Kõigil vist ei sära ka?

Nojah. Mõned on tusasemad kui teised. Eks see ole ikkagi nii nagu ka looduses on mitmekesisus, on see ka poliitikute hulgas.

Soomes pidasite kõnesid, andsite juba enne visiiti intervjuusid. Kuidas te visiidi tulemustega rahul olete? Kas teie sõnumid jõudsid kohale? Kas sellest, mida öelda soovisite, saadi aru?

Visiit alati, eriti riigivisiit, on laiem kui ainult kõnede ja tervituste pidamine siin ja seal. Ma olen alati püüdnud kaasa võtta ka äriinimesi, kultuuriinimesi. Ja selle üks väärtus on ka see, et need kaks seltskonda saavad kokku ka selle visiidi ajal ja leiavad tihti koostöövõimalusi just Eestist väljas olles ja asju arutades. Visiidi tulemustele on mul saanud traditsiooniks anda hinnangut kõige varemalt pool aastat hiljem. Siis võtan jälle uuesti need kaasas olnud ärimehed ja kultuuriinimesed kokku ning küsin, mis õnnestus ja mis mitte. Hinnang saab tulla ikkagi läbi selle, kui hästi sellel seltskonnal on läinud, mitte selle järgi, kuidas ühe või teise presidendi kõned ühel hetkel paistsid. See on laiem. Seda ei tohiks liiga kitsalt võtta.

Kuidas teile tundub, kuidas see visiit Eestis vastu kajas. Olete te lugenud lehti, vaadanud ühismeedias, mida Eesti poliitikud on kirjutanud, arvanud?

Ei ole jõudnud. Ma jõudsin täna hommikutundidel alles tagasi, me käisime laevaga, mis on ka meeldiv traditsioon minna külla laevaga üle lahe. Ma viimasel ajal pealkirjadest kaugemale ei jõua ja pealkirjad tihti ei vasta ju sisule, nii et sellega peab arvestama.

Siis meil ongi suurepärane võimalus natuke neid mõtteid lahti rääkida, et millest siis ka Eesti poliitikud on kirjutanud või lihtsad inimesed või lehtede juhtkirjad. Kui võtta mõned olulised tsitaadid, mis on hakanud oma elu elama, siis mida tähendab teie mõte, et Euroopa peaks valmistuma Ukraina sõja lõppedes suhtlemiseks Venemaaga? Ma saan aru, et väga paljud Eesti poliitikud ei saa aru, mida see lause tähendab.

Suhteliselt lihtne lause, seal ei ole isegi komasid vahel. Peaks ju aru saama küll. Ühel hetkel on ju sõda läbi ja kõik sõjad ju läbi saavad, ma olen seda korrutanud mitmeid kordi, et ka saja-aastane sõda sai ühel hetkel otsa. See tähendab seda, et siis tuleb hinnata, mis olukorras see maailm on.

Ja olukorda tuleb hinnata ka Venemaa suhtes. Ma olen ka seda öelnud, et me saame suhtlema hakata Venemaaga alles siis, kui Venemaa muutub. Praeguses olukorras on seda ilmselt väga raske teha. Ja kui ma räägin suhtlemisest, siis tihti arvatakse, et kuigi ma Putinist pole sõnagi öelnud, arvatakse, et jutt käib Putinist. Ei, jutt käib Venemaast. Jutt ei käi mitte täna läbirääkimiste kontekstis, vaid siis, kui sõda on läbi.

Ei ole väga keeruline aru saada. Aga ma saan aru, et kui ei ole aega lugeda lauset lõpuni ja on juba stigmatiseeritud ennem ära, siis sa leiad ju igast lausest seda, mis sa sealt tahad leida. Ja siis sa konstrueerid selle kokku ja see hakkab lendama, seda tiražeeritakse ja kahjuks ka mõned meie poliitikud tiražeerivad seda väljaspool meie piire. Siin on hetk, kus tuleks nagu käsi ette panna. Kõike võib teha, ka presidendi suunas kriitikat, aga kui see hakkab mõjutama meie riiki, siis tuleb korraks mõelda, kas see on mõistlik.

Tunnetate, et teid on välispoliitiliselt ära stigmatiseeritud, et ükskõik, mida te ütlete, seda püütakse väärtõlgendada, teie sõnadele püütakse omistada mingisuguseid tähendusi, mida te tegelikult ei ole öelnud?

Me jõuamegi sellesse samasse punkti tagasi. Mina võin ka vaadata maailma selles võtmes, et näed, kõik tahavad stigmatiseerida mind, mis tegelikult ei vasta ju tõele. Kui ma presidendiks ju sain, siis väga palju, millest kinni võtta ei olnud, vaadates minu CV-d, ja siis leiti, et välispoliitikast see president ei tea tuhkagi. Eks seda on hoitud nagu ka üsna pikalt üleval ja minna sellega võitlusse on jälle mõttetu ajaraiskamine, pigem tegutseda. Eks teod näitavad.

Aga selle naabriga suhtlemise alternatiiv on ju alati see, et sa ei suhtle. Nii on ka ju tavalises kortermajas või teie kodukandis Puhjas, et kui naaber on ikkagi ebameeldiv, siis sa saad teda eirata, ei suhtle, ei aruta, ei kohtu. Alternatiiv ju sellele, mida teie ütlesite, on see, et me ei pea Venemaad ka peale sõda mitte mingisugusel viisil kohtlema, nendega ei pea suhtlema.

Minul õnneks on olnud igal pool head naabrid ja naabreid ju ei saa ka valida. Muidugi maja või korterit ostes sa võid ju küsida, kes need naabrid on ja siis oma otsuse teha. Poliitikas või geopoliitikas see ilmselt ei ole võimalik, naabrid on täpselt need, kes nad on.

Meie võimuses on ainult see, et kuidagi neid mõjutada ja leida siis see suhtlemisviis. Ega ka naabritega kodus ühel hetkel ju on vaja näiteks aed ehitada, sa pead selle aia lõpuks ehitama, ükskõik kui ebameeldiv see naaber sul on või midagi muud praktilist. Mõnes mõttes äritegevus on ju ka praktiline asi. Täna ju ka väga paljud Euroopa ettevõtted pole ju Venemaalt isegi lahkunud, rääkimata sellest, et osad ootavad, millal sõda lõppeks ja saaks edasi tegutsema hakata.

Üks võimalus on ollagi eetilisem kui teised, et Venemaaga mitte mingil kujul ei praegu ega tulevikus äri ajada, ehitada nii kõrge aed piltlikult öeldes kui võimalik, et me ei puutuks nendega kokku.

Aga teate ajaloost mõnda niisugust näidet, kus see on juhtunud? Hiinlased ehitasid ka 1000 aastat oma müüri, aga sellest müürist ju väga palju kasu ei ole. Nii et võtmeküsimus on selles, kuidas me suhtume ja milline siis on see riik, kellega me suhtleme. Ma olen ka seda näidet toonud, et peale Teist maailmasõda oli Natsi-Saksamaaga sama lugu, aga Natsi-Saksamaa muutus ja see tähendab seda, et temaga oli võimalik suhelda ja meie suhted täna on ju 60-70 aastat hiljem midagi muud kui nad olid kohe pärast sõda.

Natsi-Saksamaa kaotas sõja ja seal toimus režiimivahetus. Sealne juhtkond saadeti tribunali alla. Kas te Venemaa puhul näete seda sama või kuidas teie seda Venemaa tulevikku näete, kellega või millise Venemaaga siis ka Eesti on valmis suhtlema?

Me eeldame seda, et vähemalt see agressioonigeen, mis neil on ja aeg-ajalt üles kerkib, et see kuidagi ikkagi alla suruda ja vaigistada. Aga eks Venemaa saatust ju määrab Venemaa ise. Kas ta tahab olla isolatsioonis või ta ei taha. Aga ma arvan, et ka tema puhul on raskendatud jääda isolatsiooni. Me näeme isegi selliseid riike nagu Põhja-Korea. Nad ju päris isolatsioonis ei ole, kuigi nad on valinud selle tee. Nii et maailm on meil peaaegu et ümmargune ja sellega tuleb arvestada, et kui meie ei suhtle, siis suhtlevad teised.

Teie kriitikuid on praegu väga palju, nad võtavad sotsiaalmeedias märkimisväärselt sõna, ka tavapärases meedias peetakse neil teemadel kirglikke debatte. Aga teid mõistvad inimesed ütlevad, et teiega sama juttu räägib näiteks ka Soome president Stubb või Saksamaa liidukantsler, Prantsusmaa president räägiks Putiniga. Aga meie riik on püüdnud näiteks ka Macronile või omal ajal Merkelile või Scholzile selgeks teha, et neid vestlusi Putiniga ei peaks pidama. Kas meie riik on teinud vea, kui me oleme üritanud teisi veenda, et ärge rääkige läbi?

Tuleb vaadata alati, mis ajahetkel need väljaütlemised on olnud, sest praegu tõesti Putiniga ei ole ju midagi rääkida. Me näeme, et käib kurnamissõda ja tal ei olegi mingit plaani siia laua taha tulla, et seda teemat arutada. Aga kui sõda lõpeb... See ei ole ju nagu Natsi-Saksamaaga, et Ukraina sõjavägi on Punasel väljakul ja teeb oma paraadi. Siin on ikka teine olukord, tähtis on saada agressor oma riigist välja.

Me olemegi täna olukorras, kus me räägime väga palju sellest sõjast ja sõja jätkamisest, aga me ei taha väga rääkida sellest, et tuleb ikkagi leida ühel hetkel lahendus. Meil on hea laua taga rääkida, aga samal ajal Ukrainas surevad lapsed, surevad naised, surevad sõdurid ja see toimub ju iga tund. Mina olen ka kasutanud seda väljendit, et tänane rahu läheb läbi rindejoone, midagi pole teha, me toetame Ukrainat.

Aga me peame toetama teda rohkem tegude ja vähem jutuga. Ja need mingid hetked, mis ka varasemas ajaloos on olnud, isegi enne sõda, seda on öelnud ka Stoltenberg, et me ei kasutanud seda võimalust ära. Paljuski selle tõttu, et paljud ei uskunud, et see saab üldse juhtuda. Seetõttu oldi ettevaatlikud. Nii et tuleb suruda Venemaa sellesse olukorda, kus ta on sunnitud läbi rääkima ja leidma lahendus sellele sõjale, et ta oma asjad kokku pakiks ja läheks tagasi sinna, kust ta tuli.

Üks mõte, mida te ka Soome visiidi käigus ütlesite intervjuus Yle-le, oli see, et Euroopa tegi Ukraina sõja alguses vea. "Kui Vene väed suruti Kiievi alt tagasi Venemaa piiride lähedale, oleks Euroopal olnud võimalus agressor läbirääkimislaua taha tuua. Praegu ei tule sinna enam keegi," ütlesite seal. Avage natukene seda mõtet.

Seesama mõte, mis ma ju praegu ütlesis. Kui kaardi peale vaadata ja mõelda, mis sel hetkel toimus, siis kui me oleksime rohkem toetanud Ukrainat, kasvõi läbi selle, et oleksime andnud neid relvi, mis lendaksid sügavamale Venemaa infrastruktuuride pihta, siis vast oleks olukord olnud teine, aga me ei teinud seda.

Kindlasti on siin väga palju ka objektiivseid põhjuseid, miks me ei teinud. Aga ma olen isegi sellest kirjutanud väljaandes Politico, et võtke seesama piirangute müür maha. See oli suunatud eelkõige toona Bideni suunas ja Ameerika suunas, aga ka siin oleks pidanud võib-olla Euroopa rohkem tegema, mõjutama Bidenit, andmaks selle loa. Kui me teeme neid üksikuid asju, mis on kõik õiged, aga kuna nad on eraldi, siis nad ei ole selle mõjuga kui sa seda survet avaldad koos. Poliitilised avaldused, sõjaline abi korraga ja maksimaalne. Kuni selleni välja, et Euroopa ei ostaks enam Vene õli ja gaasi, mida me jätkuvalt teeme.

Kui see piirang maha võtta, siis ma arvan oleks olukord Venemaal teistsugune. Nüüd lisaks me näeme ka väga selgelt, et kui ikkagi raketid ja droonid hakkavad lendama Peterburi lähedale ja seal on näha suitsu, siis see kindlasti mõjutab ka nende inimeste arusaama, mis tegelikult toimub. Sest kui sõda ei ole suurtes linnades nagu Moskvas ja Peterburis ja nemad istuvad mõnusalt kohvikus, siis ma arvan, et ei juhtu midagi.

Te arvate, et see kestev rahu, mis sobinuks ka Ukraina rahvale, oli 2022. aasta kevadel saavutatav?

Raske on öelda, ma olen seda küll väljendanud, et oleks pidanud rohkem proovima, aga seda me ei tea ju kunagi, kas see oleks õnnestunud. Aga siis vähemalt ei saa meid süüdistada selles, et me ei proovinud. Seetõttu ma olen ka suhteliselt pehmem nende külaskäikude osas, mis Moskvasse tehti – Macronid ja Sauli Niinistö ja nii mõnedki teised –, et tehti katse. Aga see ei õnnestunud. Kui me poleks seda teinud, oleks seesama agressor öelnud: kus te olite, miks te ei tulnud, me oleks võib-olla saanud rahu. Aga nüüd me saame öelda: ei saanud, sellepärast et teie probleem on see.

Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson ütleb otse, et Eesti avalikus arutelus on oluline seda selgelt teadvustada, et rahu ei jäänud kasutamata, seda võimalust ei olnud usaldusväärsel kujul olemaski.

Nojah, eks siis see, kes seda välja ütleb, peab seda siis ka selgitama, miks seda ei olnud ja mitte emotsionaalselt seda ütlema, vaid toetuma ikkagi mingitele faktidele. Aga võib-olla ei ole aeg veel küps, et seda öelda, on vaja rohkem aega, et hinnata seda hetkeolukorda. Aga mina presidendina saan lubada seda, et öelda välja, et me jätsime kasutamata, et vähemalt mõeldakse selle peale, et kui see olukord uuesti tekib, et kas me siis kasutame neid võimalusi ära või ei kasuta. Marko Mihkelson on öelnud ka seda, et Zelenski räägib Kremli juttu. Me oleme jõudnud ju täiesti absurdse olukorrani, kus me juba süüdistame Zelenskit selles, et ta räägib nii-öelda Venemaa narratiive.

Te peate silmas seda, kui Zelenski ütles, et seda mobilisatsiooni või täiendavalt püssi alla toodavaid mehi võidakse kasutada ka näiteks Baltikumi ründamiseks?

Nojah, ta on ju seda varem ka väljendanud. Kui ta esimest korda seda ütles, jäin ka mina mõtlema, et järsku peaks presidendile seda ütlema, et järsku ta võtab veidi tooni maha. Me unustame tihti ära, et see riik on sõjas ja teinekord ka presidendi väljaütlemised on tulenevalt paljuski valust. Aga nüüd on see visatud jälle ventilaatorisse, see kõik on avalikkuse ees ja siis käiakse üksteise ees vabandamas.

Praegu jääb mulje, et teie oponendid valmistuvad Ukraina võiduks ja Venemaa juhtide Haagi sõjatribunali alla saatmiseks. Teie aga püüate rääkida ka teisest variandist. Kuidas sellest kõigest lihtne Eesti inimene peaks aru saama?

Mida te teise variandi all silmas peate?

Et on ka mingisugune teine variant. Sest kui ma kuulan näiteks Mihkelsoni või ka Eerik-Niiles Krossi... Tema rääkis sellest, kuidas loomisel on eritribunal Ukraina vastase agressioonisõja süüdlaste vastutusele võtmiseks, arutatakse Venemaa külmutatud varade kasutamist reparatsioonideks Ukrainale, Euroopa Parlament, Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee on sõnastanud põhimõtted, millised rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtted peavad olema täidetud, et Venemaa saaks õiglase rahu sõlmida. Ja siis öeldakse, et see on Eesti riigi ametlik positsioon. Me veename oma liitlasi, et kõik toetaks seda, kasvõi see uus algatus, et Vene sõdurid ei tohiks ületada Euroopa Liidu piiri. Ja siis öeldakse, et president justkui õõnestab seda. Kas te tajute seda samamoodi?

Ma siin õõnestamist küll ei näe ja see kõik, mis seal kirjas on, on ju õige. Ega mina ei ole seadnud kahtluse alla neid punkte, millega me praegu tegeleme, jutt on sellest, mis siis hakkab pärast juhtuma. Hästi, kui kõik need tribunalid on toimunud... Kuigi ma väga ei usu, et Putin kuskil Nürnbergi moodi trellide taga istub, see lihtsalt ei tööta.

Kuidas teie Putini lõppu näete?

Mul on raske öelda, kuidas. Mina ei taha kellegi surma, ka kõige suurema agressori surma mitte. Aga see, et me täna räägime tribunalist ja nendest asjadest, see on üks surveavaldus kindlasti Venemaale. Et ka väiksemad inimesed, kes on seal sõjakurjategijad, näeks ja et neil ei tekiks tunnet, et nad ei jäävad karistamata. Ma arvan, et see on tähtis. Et see hoiab võib-olla mõne asja ka mõne jaoks ära.

Kui võtta poliitiline pool kogu sellel vahul kokku, siis öeldakse, et meil on kokku lepitud, et on ühtne välispoliitika ja öeldakse, et praegu Kadriorust kostuvad sõnumid justkui räägivad natukene teises keeles. Kas te tajute ise samamoodi, et te rikute seda kokkulepet, et meil on ühtne välispoliitika?

Meil on ühtne välispoliitika. Aga mis kokkuleppesse puutub, siis minuga ei ole midagi kokku lepitud. See on ka natukene võib-olla meie välispoliitika nõrkus. Aga see on ehitatud juba millessegi muusse ega sõltugi väga palju konkreetsest presidendist. Kadriorg ei ole kunagi olnud kaasatud väga palju välispoliitika kujundamisse, erinevalt näiteks Soomest, kus president on teise võimuga kui Eestis. Eesti ongi mõnes mõttes erand siin.

Aga see, et selles piires võib rääkida ja arutada asju. Me tahame näha maailma sellisena nagu me seda tahame, mitte nii nagu ta tegelikult on. Tuleb reaalsusele otsa vaadata ja olla vaba avalikuks aruteluks. Võib-olla ongi välispoliitikas vaja midagi korrigeerida.

Seda nimetatakse väärtuspõhiseks välispoliitikaks.

Sellest võib pikalt rääkida, kuidas meie väärtuspõhine välispoliitika üldse läänemaailmas on ja kuidas see töötab. Siin on palju, mida saaks teha paremini. Aga ma ei ole kindlasti sellega nõus, et näiteks Kadriorg ja välispoliitika... Mida kujundab paljuski ka Euroopa Liit. Meil on ju ühtne välispoliitika Euroopa Liidus. Ja näete väga selgelt, kui palju seal erinevusi on ka Euroopa Liidus endas. Nii et ei maksa imestada, et ka meil võiksid olla erinevad arvamused, sest lõpuks me tahame kõige paremat tulemust Eesti riigi jaoks, et Eesti riik on kaitstud.

Sotside esimees Läänemets ütles oma postituses, et Karise väljaütlemised erinevad tugevalt nii Eesti kui ka Euroopa senisest välis- ja julgeolekupoliitikast ning lisas, et parlament ja Eesti rahvas vajab presidendi vastuseid ja laiemat selgust. Jääb loota, et nad tänases saates saavad neid asju selgemaks. Samas on Läänemets ja sotsid on olnud pigem nende poliitikute seas, kes on teile pöialt hoidnud?

Raske öelda. Ma ei tööta siin Kadriorus president olles selle nimel, kas keegi hoiab pöialt või ei hoia. Minule peaks hoidma pöialt Eesti põhiseadus ja see on see, mida mina kuulan ja loen. Selle järgi tuleb need otsused teha, teinekord võib-olla ka emotsionaalselt tahaks teha teistmoodi.

Aga sa näed, et mul ei ole muud alternatiivi kui toetuda põhiseadusele. Eks on ka poliitikuid, kes on avalikult tunnistanud, et ma seda Karise juttu pole kuulnud, aga ikkagi... ja siis tuleb seesama tekst, mida te kuulsite Läänemetsa suust. Nad ise tunnistavad seda, et ei loe, aga seisukoht on juba enne kujundatud. Mõnikord ongi nii, et ma pole veel lauset lõpetanud, kui juba tuleb kaheleheküljeline tekst selle kohta. Mõned poliitikud on rohkem ette valmistatud selleks, mismoodi reageerida.

Ma saan aru, et te pigem mõtlete pikemale plaanile, et Eestil oleks tulevikus rohkem sõpru. Praeguse välispoliitika üks miinus võib olla see, et see on küll väärtuspõhine, aga pikemas plaanis see ei pruugi töötada?

Jah, eks ma olen korra juba öelnud, et meil võib-olla ei ole piisavalt oskusi, aga ma just tulin Kreekast, kus on üks suur Euroopa Liidu institutsioon, kus on eestlane eesotsas ja ka tema ütles, et neil ei ole piisavalt inimesi, piisavalt kompetentsi kahjuks. Nii et ma ei usu, et Eesti riik on siin nii suur erand, et meil on kõik koondunud ühte kohta ja kõik on olemas. Seda tuleb võtta pigem murena, mitte kriitikana.

Aga küsimus ei ole minu isikus, vaid ma pigem tahaksin näha, et see probleem, mis meil on, leiaks lahenduse. Seetõttu ma olen ka suutnud natuke rahulikumaks jääda, kui oleks pidanud, ja mitte nii kiiresti reageerima, aga ma arvan need on õiged otsused.

Enne Soome riigivisiiti toimus teil riigivisiit Leetu, seal ütlesite kõnes, et ainus viis Venemaa tagasi oma piiridesse surumiseks on Ukraina toetamine, sanktsioonide järjepidev jõustamine ja Venemaa hoidmine rahvusvahelises isolatsioonis. Need sõnavõtud Eesti ajakirjanduses vastu ei kajanud. Mäletate seda?

Jah, ikka. Eesmärk on see, et need sõnumid, ükskõik kus sa räägiks, oleksid sisult samad, aga nad võivad varieeruda sõltuvalt sellest, mis riigiga on tegemist. Soomel ja Leedul ju väga suurt vahet ei ole, me saame üksteisest väga hästi aru. Meil on pigem üksteiselt vaja õppida tugevustest ja nõrkustest. See on ka see, mis meil jääb natukene puudu, et me ei tunneta seda või me tegelikult mõnikord ei kuula meie enda suursaadikuid, kes on kaugemates riikides. Me ei saa minna rääkima samamoodi igas riigis, vaid me peame tunnetama selle riigi konteksti.

Aga veebruari alguses te ütlesite Delfile: "kes natukenegi ajalugu tunneb, siis isolatsioonipoliitika üldiselt ei tööta, näiteks sanktsioonid töötavad ka ajutiselt, aga mitte väga pikalt." Mäletate ka seda?

Jah, sanktsioonidega on ju see lugu, et senikaua kuni me ei suuda Venemaalt seda õli ja nafta ostmist lõpetada, senikaua need sanktsioonid töötavad, aga nad töötavad väga aeglaselt. Kui me tahame saada kiiremat tulemust, siis tuleb mõelda selle peale, kuidas tegeleda nende riikidega, kes täna ikkagi veel Venemaalt naftat ja gaasi ostavad. Ma mäletan väga hästi, mis ma olen öelnud, ega ma oma sisu ju ei muuda.

Aga mis siis teha? Kas sanktsioonid agressorile ja tema isoleerimine on vajalikud?

Hetkel kindlasti. Nagu ütlesin, isolatsioon ju tegelikult ei tööta. Me näeme, et Põhja-Korea on ka isolatsioonis, aga reaalselt see ei tööta. Me näeme, et Venemaa ostab Põhja-Koreast igasugust tehnikat, et seda siis suunata Ukrainasse. Maailmas on pea 200 riiki ja me näeme kui erinevad nad on. Panna kõiki isolatsiooni... see lihtsalt ei ole teostatav.

Kas te usute, et ühel päeval Venemaa ikkagi tunnistab oma süüd, ütleb, et see Ukraina sõda oli viga, tapeti põhjuseta inimesi, külvati segadust? Võib see juhtuda?

Ma pigem usun vastupidist. Ükskõik kuidas see sõda Ukrainas lõpeb – ja me loodame, et ta lõpeb nii nagu Ukraina seda tahab –, aga Venemaa jääb ikkagi oma loo juurde, et me tegime kõik, et seal fašismi ja kõike muud hävitada ja näete, nii palju meie kaaskodanikke sai seal surma.

See pigem tekitab veel suurema märtri tunde riigis endas, ehk Venemaal, ja jätkub Teise maailmasõja narratiiv, sest Venemaal ju praegu väga palju peale Teise maailmasõja võidu ette näidata ei ole. Täna keegi Afganistanist väga palju ei räägi, kus kõik ei läinud kõige paremini, nii et nad hoiavad kinni sellest Teisest maailmasõjast ja võidust ja see on see, mis toidab vene inimest, tahame me seda või ei taha.

Kuidas hoida lagunemisest ja kadumisest praegust maailmakorda?

Tuleb kõik teha selleks, et see reeglitepõhine maailm, mis on meile ju väga oluline, kehtiks ka riigi sees endas, et ei kiputa kallutama reegleid. Tuleb oma sõpradega ja ka mitte väga heade sõpradega ikkagi rääkida. See on ka üks asi, mis on raskem. Väga tore on suhelda Soome ja Leedu ja Saksamaaga, aga on kaugemad riigid, kellel on oma ellujäämise taktika, nagu Kasahstan. Nendega tuleb rääkida ja neid kallutada siis ikkagi meie poole nii palju kui võimalik.

Aga milline selles loos on USA administratsiooni osa? Teie Leedu kõnes ütlesite, et liiga sageli on inimesed hakanud uskuma, et võim ja jõud on lahendused. See suhtumine on laienemas ja see tuleb peatada. Kuidas siis peatada Donald Trump?

Kõlab kui klišee, aga seal on ju tõeterad sees. Siin ongi küsimus, et täna on Donald Trump president. Kui ta sai presidendiks, küsiti minu käest, kas ta on meie sõber. Minu vastus oli, et ta ei ole kindlasti meie vaenlane. Ma jään ka praegu selle seisukoha juurde.

Igal riigil ühel või teisel ajal on erinevad riigijuhid ja me ei saa jääda lootma selle peale ja panna elu pausile, sellepärast, et ühel või teisel riigil on mitte kõige sobivam juht meie jaoks. Me peame leidma tee, me peame leidma tee ka Trumpi juurde ja mõne teise riigijuhi juurde veel. Kui me paneme elu seisma ja ootame uusi juhte, kes on paremad, siis see kaotatud aeg maksab kätte.

Kas me saame Donald Trumpi usaldada?

Usaldus on ikka niimoodi... Eks kõige suurem pettumus ju tuleb alati... Ma ise ka olen kogenud... On ka olnud lähedasi inimesi, kes ühel hetkel on teisel seisukohal. See pettumus oma sõprades on teinekord suurem kui pettumus oma vigades. Vaatame, eks Trumpiga tegelevad mitmed riigijuhid ja ma ütlen veel kord, et me suhtleme ikkagi eelkõige USA-ga, see on meie partner. Mitte meie partner ei ole üks või teine riigijuht.

USA administratsiooni inimesed räägivad üha sagedamini, et Hormuzi väina avamine on rohkem Euroopa huvi, mis jutt see on?

Ma arvan, et see on kogu maailma huvi, et laevad liikuma saaksid. Teine huvi, mis sealt välja tuleb ja ühildub ka Läänemerega, on needsamad varilaevastikud, mis on väga vanad ja lagunenud. Ma rääkisin sellest ka president Stubbiga, see on meie ühine ja laiem probleem.

Soome minnes ma nägin neid lahe peal ootamas. Lagunenud, vanad laevad. Meil kummalgi riigil ei ole väga palju head lahendust, kuidas keskkonnaküsimust lahendada, kui toimub naftareostus. Läänemeri on väga madal meri, nii et see keskkonnakatastroof saab olema väga suur. Miks ma sellest keskkonnast kogu aeg räägin? See võib-olla kallutaks erinevaid riike, ka nooremat põlvkonda mõtlema selle peale, et küsimus ei ole ainult sanktsioonides ja laevade liigutamises, vaid et see on keskkonnaküsimus, mis ei ole ainult ühe või kahe riigi küsimus, see on tunduvalt laiem.

Aga mille taha jääb praegu suurem Euroopa kaitsekoostöö, et me ei suuda isegi kaitsetööstuses väga hästi koostööd teha?

Eks siin on ka ju erinevused. Soomel ja Eestil, Leedul ja Eestil. Kuidas me oma kaitset üles ehitame. Leedus on näiteks Saksamaa kohal oma jõududega, meil on ehitatud see vastupidi, et on Suurbritannia ja tulevad siis kui vaja on. Siin on veel üksjagu erinevusi ja küsimus on, kas see on hea või halb. President Stubb ütles, et selline erinevus on isegi mõnes mõttes parem ja ma kaldun temaga nõustuma. Alati on hea, kui me ostame sarnast tehnikat, me suudame neid asju kiiresti osta, aga samas, nagu Stubb ütles, "nurga taha vaadates" on ehk hea, et me ei pane kõike sarnaste asjade peale, vaid meil on mingi erinevus olemas ülesehituses ja tehnikas.

See on jälle ilmselt rohkem kaitseväelaste küsimus. Mul oli mõlemal visiidil kaasas kaitseminister. Visiitide mõte ongi paljuski see, et rääkida omavahel. See kerkib esile ka ühiskondades ja siis hakkad sa poliitiliselt mõtlema ka, mis on see õige tee.

Ma ei tea, kui palju te jõudsite rääkida NATO tulevikust, aga Trump lubab Hispaaniat karistada, et nad ei avanud oma õhuruumi ja lennuvälju, kui USA Iraani ründas ja on kõlanud väited, et USA viib Saksamaalt oma sõdureid välja. Mis meie positsioon peaks olema? Peaksime me Washingtonis selgitama, et ärge Saksamaalt sõdureid päris Venemaa piirile tooge või vastupidi – mida rohkem USA sõdureid Suwalki koridori kaitseb või on Eestis, seda parem?

Tuleb veenda ja rääkida Trumpi administratsiooniga. Seal on väga erinevad arvamused ja Ameerikas on presidendi käes suur võim, aga ka sõjaväelaste hulgas ja administratsioonis on erinevad arvamused. Meie jaoks on tähtis, et nad siin Euroopas oleksid ja ma usun, et selles võtmes midagi ei juhtu. Nad nüüd neid paigutavad natukene ümber. Meil ju USA sõjaväelased on kohal, selles ei ole midagi uut.

100 000 meile siia ei mahuks ju.

Jah, 100 000 ei mahuks, me oleme väike riik. Me ei saa suuri asju väga palju lubada. Kaitserajatiste ülesehitamisega on meil alati probleeme, sest lihtsalt kuskil elab keegi ja ei ole võimalik seda kõike teha.

Ma küsiks Indrek Neivelti sõnadega: "meie ideoloogia, milles oleme 30 aastat elanud, on pankrotis. Ajastu on läbikukkunud. Mis meist nüüd edasi saab?"

Ma nii dramaatiliselt küll ei läheneks, on ju olnud hullemaid hetki meie ajaloos. Tuleb leida teed, kuidas oma majandust paremaks teha ja kaitset samamoodi. Korraks NATO juurde tagasi tulles, tuleb vaadata ka enda suunas, kas me oleme kõik teinud. Me jäime peale Teist maailmasõda lootma USA peale. Andsime kaitse USA-le ära. Täna oleme olukorras, kus enamus rahastamist tuleb sealt. Kui see oleks vähemalt 50-50, siis surve USA poolt oleks kindlasti väiksem, sest me suudaksime ka ise hakkama saada.

Räägime veidi teist endast ka. Reedel ilmus uudis, et te arutasite riigikogu esimehe Lauri Hussariga (Eesti 200) presidendivalimisi, kuid ei selgunud, kas te oleksite valmis ka teiseks ametiajaks kandideerima. On see täpne kajastus?

Ma ei tea, sest kohtumise eesmärk minu arusaamise järgi ei olnud üldse see, et arutada, kas mina kandideerin.

Mina saan aru, et riigikogu spiiker tuli vanematekogu korraldusel küsima, kas te soovite teist ametiaega. Kas Hussar ei küsinud nii?

Kindlasti küsis. Ta küsis seda kõige lõpus. Aga me rääkisime tegelikult väga paljudest asjadest, ma ei saagi aru, mis siin saladust on. Peamine küsimus, mida mina tõstatasin, on ikkagi järgmised riigikogu valimised. See lõhe, mis täna ühiskonna ja poliitikute vahel on, on läinud väga suureks ja tulemus võib olla see, et inimesed ei taha enam kandideerida. Ja siis tulemus läheb järjest kehvemaks, sest ei saa parimaid enam sinna.

Kas sama ei ole presidendivalimistel? Et inimesed nagu justkui ei taha kandideerida. Kui Hussar küsis, kas te tahate teiseks ametiajaks kandideerida, mis te talle vastasite?

Mina loen ka ajakirjanduses kõike, mida minu kehakeel ütleb. Ükskord ütleb kehakeel ühtmoodi ja siis teistmoodi. Seda on huvitav ajaloolastel pärast vaadata. Ma ütlesin Hussarile väga selgelt, et kui mina astusin presidendi ametisse, siis mulle anti jah-sõnast kuni valimisteni vist paar nädalat. Ma võtsin lausa puhkuse sel hetkel, et saaks sellega tegeleda. Praegu on ju mitu kuud aega. Alles saab esitada kandidaate juuli alguses ja ma ütlesin, et selleks ajaks on ka minu selge vastus välja öeldud. Seda ma ka kindlasti teen. Nii, et ei peaks minu kehakeelt vaatama, vaid ma olen siis selgelt öelnud ja ühemõtteliselt välja, kas see on jah või see on ei.

Praegu te ei tea, on see jah või ei? Sügisel te ütlesite, et peab juhtuma pisikest laadi ime, et te ütleksite jah.

Ega ma ei ole seda seisukohta muutnud. Ma mõtlen väga paljudest asjadest. See ei tähenda, et seda, mis parajasti peas keerleb, peab kohe välja ütlema. Selleks kõigeks on õige aeg. See kõik on minu elus natuke nagu olnud. Kui mu rektoriamet hakkas lõppema, oli vesi küll madalam, aga jutud olid täpselt samad. Inimesed hakkavad siis liigutama, kui näevad, et ametiaeg läbi saab.

On see asi siis nii lihtne, et kui riigikogu ütleks, et 70 pluss allkirja on olemas, siis te ütleksite jah? On see nii?

Kindlasti mitte. See ei ole üldse nii. Kui inimene ütleb jah, ja ma olen seda mitu korda elus teinud, siis nii palju on ju ikka mõistust, et sa mõtled, kas sellel jah-il on mõtet või ei ole mõtet. Ja ärgem unustagem, et riigikogus on salajane hääletamine ja presidendivalimistel ei otsusta ainult erakond, kuigi see mõju on selgelt olemas. Kandideerija peab näitama, et tema on parim võimalik. Istuval presidendil on alati lihtsam, sest teda juba tuntakse, tema puudusi tuntakse, tema häid külgi tuntakse. Tuleb uus inimene, hakkab kõik otsast peale. Mine tea, mis ta teeb. Tahab ennast tõestada kogu maailmale, hakkab lõhkuma ja laamendama. Ja võib-olla siis need laused ja tõlgendamised lähevad veel hullemaks.

Aga võib-olla see võtaks pingeid maha? Kui te ütleksite ei, siis tõenäoliselt me ka välispoliitilistel teemadel ei näeks seda tolmu keerutamist?

Ma arvan, et kui Mirko Ojakivi ütleb praegu, et ta kandideerib, läheb ka pinge maha. Siis on võimalik, kellega tegutsema hakata ja kellega edasi liikuda.

Mirko Ojakivi ei kandideeri. Aga kui rääkida poliitikutega, siis poliitikud ütlevad, et see ei ole ju eraelu küsimus. Kui inimesel on selge kavatsus kandideerida presidendiks, siis oleks see aus välja öelda.

Me siin juba keerutame mitu kuud selle teema ümber. Aeg peab olema õige, et seda öelda. Kui öelda õiget asja valel ajal, siis see ei ole väga hea. Mul on piisav kogemus, ma tean, millal on see õige aeg. Samas võib ju küsida ametiaja alguses: "kas te kandideerite teiseks ametiajaks ka?" ja siis ma ütlen näiteks jah. Mõelge, mis see siis tähendaks. Või kui ma ütlen ei, siis mis see tähendaks.

Mulle tundub, et ma vist viimased kolm aastat olen seda küsinud, et kas te kandideerite teiseks ametiajaks ka

Ja proovite ikka uuesti kogu aeg, eks ole. Ma ütlen veelkord, et kui ametiaeg on küps ja on võimalik, et ka teised kandidaadid esitatakse ja 21 häält parlamendis saavad... Siis mina ei loe neid hääli. Ma olen seda ka varem öelnud, et ega poliitikud minu saatust ei otsusta, ma otsustan seda ise. See jah ja ei on ka minu enda otsus.

Hussariga kohtumisel räägiti ka riigikogus toimunud presidendi valimiste korra muutmisest ning arutati, kas oleks mõistlik olemasoleva valimissüsteemi raames kodanike suurem kaasamine valimisprotsessi. Kuidas see kodanike suurem kaasamine käiks?

Ma arvan, see võttiski ühe suure osa arutelust: mis on need piirangud ja võimalused täna presidendil. Käisin välja ettepaneku – see ei ole küll minu oma –, et näiteks 10 000 - 20 000 inimest võiksid koguda allkirjad ja leida sobiv kandidaat ja anda need siis parlamendile. Siis leitakse võib-olla 21 häält, kes sinna taha tulevad. Ja siis me näeme, et rahva arvamus on ikkagi natuke arvestatud. Kui me otsevalimisi täna ei taha ja riigikogu liikmetel ei ole seda soovi tervikuna, et põhiseadust muuta, siis tuleb otsida teisi võimalusi, et rahvas ei tunneks, et ta on kuidagi kõrvale jäetud.

Mis tähtsust sel on? Olgu 10 000, 100 000 või miljon allkirja. Kui praegune valimiste kord, mida toetab ka põhiseadus, et 21 riigikogu liiget ja valimiskogus 21 kogu liiget saavad presidendikandidaadi esitada. Nendel allkirjadel pole ju mitte mingisugust tähtsust?

Ma arvan, et poliitikud jälgivad väga hoolega, mis on rahva arvamus ja mida nad mõtlevad. Me näeme väga selgelt, et olukord ongi läinud natuke närviliseks, kuna valitsuse toetus ja veel ühe erakonna toetus ei ole väga suur. Ja võib-olla siis ongi nii, et piltlikult öeldes see lahkuv erakond tahab siis oma lahkumisega lasta põhja võimalikult palju, mis võimalik lasta on, kaasa arvatud Eesti Vabariigi president. Ühest küljest on see arusaadav, et sa ei taha üksinda areenilt kaduda.

Üks poliitik ütles, et kõik märgid viitavad sellele, et Karis ikkagi plaanib kandideerida. Teate, mis see tema loogika oli? Ta nägi teie Facebooki kontol isegi musta kassi pilti ja ütles, et see viitab sellele, et president proovib meeldida võimalikult suurele hulgale inimestele. Kuidas see asi nii haigeks on läinud?

No vot see must kass... kui te mäletate, ilmselt ei mäleta ja ilmselt keegi ei mäleta, mõned aastad tagasi ma käisin ühes raamatukogus, kus oli raamatukogu kass ja ma võtsin seal ka kassi sülle, aga siis keegi ei öelnud selle peale: no selge, nüüd ta tahab kandideerida uuesti presidendiks, võttis juba aastal 2023 kassi sülle.

Nii et ärge nüüd märkidega väga üle pingutage. See kass seal tuli lihtsalt õue peale ja tal oli veel väga huvitav silt pandud siia kaela, et "ma lihtsalt jalutan" ja see oli inglise keeles ka, et anda mõista, et ärge tema pärast muretsege. Ta lihtsalt käib ringi ja me helistasime ka omanikule. Ja ta ütles, et jaa, et ta käib rohkem nüüd Kadrioru roosiaias, tahab rohkem tänapäeva poliitikaga kursis olla.

Huvitav, miks teda ei rahulda elu Vesivärava tänavas, kust ta pärit on?

Raske öelda, mina ta päritolu ei tea. Te olete teinud kõvasti tööd, teate täpselt, kust kass pärit on. Mulle kassid meeldivad. Kassid hulguvad omapäi ja seetõttu mina austan mõnes mõttes kasse rohkem kui koeri, kes tahavad väga truud olla. Aga kassil on oma arvamus ja oma seisukoht ja tema läheb sinna, kuhu ta tahab. Eks ma püüan siis ka natuke kassi moodi olla.

Arvestades presidendi välispoliitilist rolli, teil on ka roll riigikaitses. Kaitsepolitsei värske aastaraamat pühendas Hiinale mitmeid lehekülgi. Lihtsa inimese vaatest on ju asi lihtne: meil on riikidevahelised suhted, meil on suursaadik Pekingis, Hiinal on suursaadik Tallinnas. Milles teie arvates seisneb Hiina ohtlikkus?

Ma ei kasuta võib-olla sõna "ohtlik" selles nii-öelda militaarses kontekstis, vaid Hiina on riik, kes on ju kogu aeg vaikselt tegutsenud. Hiina seisab oma huvide eest. Hiina on ostnud vaikselt maailmas sadamaid kokku ja ka NATO baaside lähedal on mõned sadamad, mis kuuluvad hiinlastele. Nii nagu ta oma hariduspoliitikatki üles ehitas – saatis ju parimad pojad ja tütred parimatesse ülikoolidesse õppima. Need on nüüd tagasi juba tükk aega Hiinas, toonud veel lääne inimesi ka sinna tööle. Ja me näeme, et sellest riigist, mis kopeeris kõiki asju, on saanud riik, kus tehakse kõik ise, mõeldakse asju ise välja ja meil on juba sealt palju-palju õppida. See on toimunud tegelikult kõik meie silme all viimase 20 aasta jooksul.

Aga kuidas see meie riigis käib? Kes otsustab, et üks riik on meie sõber või vastupidi, et üks riik on meie arvates ohtlik?

See sõltub paljuski sellest riigi enda käitumisest. Ja ma arvan, et keegi ei peagi ütlema. Mina eeldan seda, et inimesed mõtlevad ka meie riigis oma peaga ja hindavad olukordi ning andmetele otsa vaadates püüavad leida ka teist arvamust, et oleks võimalik teha mõistlik otsus. Nii et eks suured riigid on väikeste riikide jaoks ikka olnud ohuks ühel või teisel kujul – ei pea selleks suure relvastusega tulema, aga see mõju ja see kõik ju töötab. Ja kui me muutume sõltuvaks mõnede asjade tarnest ühest riigist, siis see ongi oht, see ongi väga ohtlik meie enda jaoks.

Kaitsepolitsei aastaraamatu peale on nördimust avaldanud ka Martin Herem, endine kaitseväe juhataja. Ta rääkis, et kaitsepolitseiameti raamatus kirjutatakse, et inimese liikumine riigikaitsega seotud juhtivatele ametikohtadele võib olla korruptsioonirisk. Ta viitas, et teda nimetatakse raamatus küll mitte riigivaenlase, aga kahtlase elemendina. Kas seda, mida kindralid või kõrged kaitseministeeriumi ametnikud pärast töölt lahkumist teha tohivad, peaks ütlema parlament läbi seaduse või eriteenistused?

Üks väljaütlemine, kui isegi nime ei mainita, ei tähenda see midagi. Seda lugu ju ehitatakse üles ka varasemate artiklite ja kõigega. Nii et selles mõttes ei tohiks... Me olime Heremiga koos Soomes, ma tulin tagasi ja temaga laeva peal rääkisin. Ma ütlesin, et jah, lugedes pealkirju on mul ka oht olla järgmine aasta kapo aastaraamatus.

Mis te teinud olete?

Novot, ma ei tea. Aga see oht on olemas. Mida Herem teinud on? See on suurem küsimus, mida siis erukindralid peaksid tegema. Nad lähevad ju erru suhteliselt noorelt. Ja neil ei ole väga palju rakendust. Kui me vaatame mõnda teist riiki, eelkõige USA-d, neile leitakse väga kiiresti rakendus, nad töötavad kas kuskil missioonidel või saavad oma teadmisi ära kasutada. Meil on valikud: kas lähed erasektorisse, jääd lausa pensionile ja hakkad mesilasi pidama või lähed eraettevõtlusse.

Aga nad lähevad ju meie riigi... mitte et kas mulle see meeldib või ei meeldi. Aga siit jääb nagu mulje, et minnakse nagu vaenlase eraettevõttesse. Need on meie riigi ettevõtted, kes töötavad üles meie kaitset. Aga see asi pööratakse selliseks, nagu oleks läinud Venemaa teenistusse automaatselt. Kõigepealt tuleb lahendada ära see küsimus, kuidas rakendada parimal võimalikul viisil meil erukindraleid. Me näeme ka parlamendis – ega neil on ka seal igav ja siis nad hakkavad otsima, mida teha, kirjutavad raporteid ja nii edasi. Need küsimused on tunduvalt laiemad kui see üks Heremi juhtum kapo aastaraamatus.

Julgeolekuekspert Meelis Oidsalu väidab, et tema küsis justiitsministeeriumist, kas kaitsepolitsei on tõstatanud selle mure, millest nad raamatus kirjutasid, et seadustes see võimalik huvide konflikt ära lahendada. ja näiteks siis panna kuldsed käeraua või mida iganes. Ja Oidsalu väidab, et justiitsministeeriumist öeldi, et nad ei ole saanud kaitsepolitseilt ühtegi selleteemalist kirja. Mida teha, et me oma kindraleid ei määriks? Neid võib ju meil vaja minna.

Jah, aga te näete, kui kiiresti on võimalik ikkagi inimesele silt külge panna ja seda silti sealt pärast ära saada on tunduvalt raskem. Ja keegi ei oskagi võib-olla seda kõige paremal viisil teha. Eks seadusandlus on üks abinõu, et vaadata, et nad ei läheks siis tõesti mõne teise riigi ettevõtlusse, vaid nad jääksid näiteks Eesti ettevõtete juurde. See küsimus on vaja kuidagi lahendada, sest nagu te ise ütlesite, et neid võib ühel hetkel vaja minna. Aga ühel hetkel nad on muutunud nii-öelda peaaegu nagu vaenlaseks. Kas nad siis tahavad oma teadmisi rakendada meie riigi jaoks? Kuigi ma usun, et sõjaväelased teevad ikkagi seda, mis Eesti riigi jaoks on kasulik, sõltumata sellest, kui palju neid tahetakse määrida.

Tuleme otsapidi veel korraks sisepoliitikasse. Paljud mäletavad teie Vabariigi aastapäeva kõnest ühte lauset, et oleme oma armsa sauna üle kütnud ja vängest leilist uimased. Aga tooge nüüd selgust, et kes selle sauna ikkagi siis üle küttis? Olge konkreetne.

See saun... See saade on pea tund aega kestnud. Me näeme ise, et kõik need küsimused, mis on tulnud, on selged ilmingud sellest, et leil on liiga kõva ja ei osatud sellega midagi teha. Ma seal kõnes ütlesin ka seda, et ühel hetkel võib see tekitada olukorra, kus saabub lihtsalt vaikus ja ükskõiksus. Ma arvan, et see on see hullem asi. See ongi see, millest ma Hussariga rääkisin, et nad väga sügavalt mõtleksid poliitikutena, mis tähendus saab sellel olema Eesti riigi jaoks. Väga lihtne on öösel kell kaks panna twiite ja sõnumeid Facebooki.

Need on poliitikud, keda te silmas peate?

Ikka poliitikud.

Reinsalu? Michal?

Ma ei loobi nimesid, ma tahan lahendada seda küsimust, mitte vaadata, mis nimi seal konkreetselt taga on. See on üldisem teema kõikidele poliitikutele. Ei ole vahet, kas on opositsioon või koalitsioon, nad kõik vastutavad nende seaduste eest, mis on vastu võetud, ja selle eest, kas need on head või halvad. Mitte see, kes selle seaduse parajasti sinna esitas.

Ja maksutõusudest peame rääkima enne valimisi, mitte pärast – jällegi teie sõnad. Praegu juba erakonnad panevad end valimisteks stardijoonele, programmide koostamine käib, avaldatakse manifeste, mitmed neist juba lubavad, et langetatakse makse, mõned maksud kaovad sootuks. Kas poliitikud valmistuvad meid taas petma, sest riigi rahaline olukord seda kõike tegelikult ei võimalda?

Püüdes poliitikumütsi pähe tõmmata, siis see on juhtunud ju kogu aeg. Sa saadki lubada sel lihtsal põhjusel, et lõpuks on meil ju kõik valitsused olnud koalitsioonivalitsused. See tähendab seda, et sa võid ju palju lubada, aga lõpuks see taandub koalitsioonileppele, mis ei ole mingi juriidiline dokument. Aga see on alati hea kaitsekilp, kus öeldakse: "näed, me pidime tegema siin järeleandmisi, muidu oleks nemad tulnud võimule." See on see retoorika, mis töötab, ja seetõttu on ka poliitikud väga julged oma lubadusi välja ütlema, andes aru, et need ei ole ju teostatavad.

Aga maksutõusudest rääkimine enne valimisi ja viisil, kus ausalt öeldakse välja, et tulevad sellised maksumäärad, kas te seda peate üldse võimalikuks?

Alati saab ju võimalikest maksutõusudest rääkida või siis mõnest kärpest. Ja kärbetega on ka see lugu, et ei pea alati kärpima rasketel aegadel, vaid mõnda valdkonda on vaja hoopis raha juurde panna. Aga öelda, et üldse ei tule ja siis tegelikult tulevad – no see ei ole vist kõige mõistlikum tõesti.

Hariduspoliitikas on üks huvitav eksperiment läbi saanud. Rootsi riik on otsustanud, et nad muudavad oma hariduspoliitikat ja toovad paberõpikud ja käsitsi kirjutamise tagasi kooli, turgutamaks noorte langevat lugemisoskust. Kannapööre toimub loosungi all "ekraanilt kaante vahele". Mis mõtteid see teis tekitab, kui meie oleme valinud praegu täpselt risti vastupidise suuna?

Haridus on valdkond, kus selliseid kannapöördeid tuleb väga sügavalt läbi mõelda, et need ei oleks järsud. Kõik uus tehnoloogia, olgu siis ekraanid või tehisharu, see ei asenda, vaid täiendab kõike. Sa pead lihtsalt teadma, mis võimalused nendel kõigil on ja siis seda mõistlikult kasutama. Ajalehed on alles jäänud, kuigi tulid raadio ja televisioon. Nüüd on vinüülid tagasi tulnud. Nii see ring ja ratas käib. Ärme viska jälle midagi kausist välja, kui ei mõtle läbi. Haridus on väga oluline valdkond, tuleb lihtsalt neid võimalusi kasutada ja anda teadmised õpetajatele ja õpilastele.

On kartulipaneku aeg. Eelmisel aastal saite hakkama sellega, et panite maha rohkem kartuleid, kui üles võtsite. Kas selleks aastaks on see kogemus tuju ära võtnud ja loobute kartulipanekust?

See on hea küsimus. Siis me näemegi, kuidas me arvame, et üks aasta mõjutab väga palju otsuseid. Ei mõjuta. Kartulit olen ma pannud juba oma teadliku elu kogu aeg ja aastad ongi erinevad. Kui nüüd oli saak nadi tänu kliimale või ilmale, siis see ei tähenda, et ma enam kartulit maha ei pane. See on üks aasta ja nii on ka poliitikas ja välispoliitikas – üks aasta tegelikult oma suurt tähtsust ei oma.